Katkend. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mesitarud
Mesitarud Autor/allikas: ERR

"Mesilaste ajalugu" räägib inimeste poolt üleekspluateeritud maailmast ja on ühtlasi hoiatuseks, mis võib saada meist ja meie majandusest, kui sellest kaob üks osa looduslikust ahelast, mis elu üleval hoiab – mesilased. Tegemist on Norra kirjaniku Maja Lunde debüütromaaniga täiskasvanutele, mis on tõlgitud enam kui 20 keelde.

Romaani kirjutamisel kasutas autor ulatuslikult erialaseid materjale. Kõige tähtsamateks nende seas on olnud "The Hive" Bee Wilsonilt, "Ingar'sis birokt" ("Ingari mesilastepidamine") Roar Ree Kirkevoldilt, "Langstroth's Hive and the Honey-Bee" reverend Lorenzo Lorraine Langstrothilt, "A World Without Bees" Allison Benjaminilt ja Brian McCallumilt, ja "Det nye Kina" ("Uus Hiina") Henning Kristoffersenilt, koos dokumentaalidega "Vanishing of the Bees", "More than Honey", "Who Killed the Honey Bee", "Silence of the Bees" ja "Queen of the Sun".

Kultuuriportaal avaldab raamatu esimese peatüki.

 

TAO

242. ringkond

Shirong, Sichuan, 2098

Me püüdsime okstel tasakaalu hoida nagu ülekasvanud linnud, kõigil ühes käes plastist konteiner ja teises sulgedest pintsel.

Ronisin ülespoole nii aeglaselt ja ettevaatlikult kui suutsin. Nii nagu paljud teisedki naised meeskonnas, polnud ma selleks kohandunud ja minu liigutused olid sageli liiga raskepärased. Mul puudus vajalik monotoorne vilumus ja täpsus. Ma ei olnud selleks loodud, kuid siin tuli mul olla, iga jumala päev, kaksteist tundi päevas.

Puud olid igivanad. Oksad olid haprad nagu õhuke klaas ja ragisesid meie raskuse all. Et puud mitte vigastada, tuli end pöörata ettevaatlikult. Tõstsin parema jala oksal veidi ülespoole ja tõmbasin vasaku aeglaselt järele ning sain end lõpuks sättida ebamugavasse, kuid kindlasse tööasendisse. Siit ulatasin ma kõige kõrgemal kasvavate õiteni.

Väike plastist mahuti oli täis hoolikalt ära kaalutud kullakarva õietolmu ja ma üritasin sellest tajumatuid portsjoneid puudele kanda. Iga õis tuli tolmutada selleks spetsiaalselt teaduslikult aretatud kanatõu sulgedest peene pintsliga. Ükski kunstkiu sulgedega pintsel ei osutunud pooltki nii tõhusaks. Seda oli kontrollitud üha uuesti ja uuesti, sest aega oli meil küllalt ja minu kandis oli käsitsi tolmeldamine juba üle saja aasta vana traditsioon. Mesilased olid kadunud juba 1980. aasta paiku, ammu enne Kollapsit. Pestitsiidid olid neile ära teinud. Paar aastat hiljem, kui pestitsiide enam ei kasutatud, tulid mesilased tagasi, kuid selleks ajaks oli käsitsi tolmeldamine juba juurdunud. Tulemused olid paremad, kuigi selleks oli vaja märkimisväärsel hulgal inimesi ja märkimisväärsel hulgal kätepaare. Ja siis kui saabus Kollaps, oli minu kant eelisolukorras. Tasus ära olla keegi, kes tolmeldas enim. Me olime rahvusena esirinnas reostamises ja meist sai esirinnas olev rahvus tolmeldamises. See paradoks päästis meid.

Ma küünitasin nii kaugele kui suutsin, kuid ei ulatunud ikka päris tipus oleva õieni. Olin juba loobumas, kuid teadsin, et võin karistada saada ja proovisin uuesti. Kui me tolmeldaksime liiga kiirelt, võidakse meil palgast maha võtta. Samuti võidakse palgast maha võtta, kui tolmeldame liiga vähe. Tööd ei olnud näiliselt näha. Kui me päeva lõpus puudelt maha ronisime, et olnud meie tööst muud nähtavat jälge kui punane X-märk parimal juhul 40 puu tüvel. Alles sügise saabudes, kui puud olid viljunud, saime me teada, kelle töö oli enim vilja kandnud. Ja selleks ajaks olime tavaliselt juba unustanud, kes millist puud oli tolmeldanud.

Täna olin ma määratud väljale number 748. Millisele paljudest? Ma ei teadnud. Minu grupp oli üks sadadest. Oma beežides tööriietes olime sama anonüümsed nagu puud ise. Ja teineteisele sama lähedal nagu õied. Mitte kunagi üksi, alati kimbuna koos puudel või mööda rattarööpaid teel ühelt väljalt teisele. Ainult oma väikeste elamute seinte taga võisime olla omaette ja sedagi paariks tunniks päevas. Muu aeg kulus väljas olemisele.

Valitses vaikus. Tööajal ei lubatud meil rääkida. Ainsad kuuldavad helid tekkisid meie ettevaatlikust liikumisest puudel, kurgu puhtaks köhatamisest, paarist haigutusest ja vormiriiete hõõrdumisest vastu puud. Ja mõnikord kostus ka heli, mida me kõik ebameeldivaks pidama õppisime – oksa praksumine ja halvimal juhul murdumine. Murdunud oks tähendas vähem vilju ja veel üht põhjust meie palgast maha võtta.

Muidu oli kuulda vaid läbi okste tuhisevat ja õisi kammivat ning rohtu sahisema panevat tuult.

Läbi õhtu tuhises harva nähtusena mõni kärbes. Lindu olin ma näinud viimati mitu päeva tagasi, neid oli üha vähem. Nad pidasid jahti neile paarile putukale, keda leida oli ja nälgisid, nii nagu mujalgi maailmas.

Kuid siis läbis vaikust kõrvulukustav heli. See oli barakkide juurest kostev vile, mis oli signaaliks päeva teisele ja viimasele vaheajale. Ma märkasin kohe, kui kuivaks oli mu keel jäänud.

Ronisin ülima ettevaatlikkusega allapoole. Hiilisime töökaaslastega puude otsast maapinnale. Teised naised oli juba lobisemas, ja nende kakofooniline loba voolas, justkui oleks tegu olnud pelgalt rööbaste vahetusega.

Ma ei öelnud midagi, vaid keskendusin sellele, et oks minu allatulekul ei murduks. Ma tulin toime. Puhas õnn. Olin ülimalt kohmakas, ja olles töötanud seal piisavalt kaua, teadsin, et ma ei saa selles töös iialgi küllalt heaks.

Puu kõrval maas lebas mõlkis metallist veepudel. Haarasin selle ja jõin kiirelt. Vesi oli päevasoe ja maitses alumiiniumi järele, seetõttu ma janu täis juua ei tahtnudki.

Kas valgesse riietatud kaubanduskomisjoni poissi jagasid kiirelt laiali taaskasutatavaid plekk-karpe, mis sisaldasin päeva teist einekorda. Istusin omaette maha, selg toetumas vastu puutüve ja tegin enda oma lahti. Täna oli selles riisi ja maisi segu. Sõin kiirelt. Nagu alati, pisut liiga soolane, maitsestatud kunstlikult toodetud tšillipipra ja sojaga. Liha polnud ma ammu maitsta saanud. Loomade toitmine nõudis liiga palju haritavat maad. Ja suur osa tavapärasest loomasöödast nõudis tolmeldamist. Loomad polnud meie pingelist peenkäsitööd väärt.

Plekk-karp sai tühjaks enne, kui kõht täis sai. Ma tõusin püsti ja panin selle kaubanduskomisjoni tagastuskorvi. Seejärel sörkisin kohale. Mu jalad olid väsinud ning üleval puu otsas liikumatus olekus seismisest kanged. Veri surises, ma ei suutnud paigal seista.

Kui see ei aidanud. Vaatasin kiirelt enda ümber. Juhtkonnast ei pööranud keegi mulle tähelepanu. Viskasin kiirelt pikali, selg vajas sirutamist. See valutas pikaajalisest ühes asendis kõveras olekust.

Sulgesin hetkeks silmad ja püüdsin end naiste vestlusest välja lülitada, ning selle asemel kuulasin, kuidas nende loba valjus tõusis ja vajus. Kust küll pärineb see vajadus nii palju ja korraga lobiseda? Millal see alguse sai? Teistel naistel sai see alguse siis, kui nad olid väikesed tüdrukud. Tundide kaupa grupivestlusi, kus teemal polnud mingit tähtsust ja kus mitte millessegi ei süüvitud. Välja arvatud ehk need korrad, kui räägiti taga kedagi, kes ise kohal polnud.

Isiklikult eelistasin vestlusi üks ühele. Või iseendaga. Tööl olles pigem viimast. Kodus oli mul Kuan, minu abikaasa. Mitte et me oleks pikalt lobisenud, mitte jutud ei olnud see, mis meid koos hoidis. Kuani märkused olid asjakohased, ta oli konkreetne, teadmistejanu teda ei vaevanud. Kuid tema käte vahel leidsin ma rahu. Ja siis oli meil ka meie kolmeaastane Wei-Wen. Temaga me võisime rääkida.

Just siis, kui helide kakofoonia oli mind pea magama uinutanud, saabus korraga vaikus. Kõik olid vait.

Ma tõusin üles. Teised grupi liikmed suundusid tee poole.

Nad ei olnud enam kui kaheksa või üheksa aastat vanad. Ma tundsin neist mitmed Wei-Weni koolist. Neile kõigile olid antud ühesugused tööriided, samasugused sünteetilised pleegitamata univormid nagu meiegi kandsime, ja nad kõndisid meie suunas nii kiiresti, kui nende lühikesed jalad võtsid. Kaks täiskasvanut pidas korda. Üks käis ees, teine taga. Mõlemal oli vali hääl, mis kutsus lapsi katkematult korrale, kuid nad ei noominud neid, vaid andsid juhtnööre soojalt ja hellalt, sest isegi kui lapsed ei teadnud, kuhu nad lähevad, täiskasvanud teadsid.

Lapsed käisid käsikäes ebaühtlastes paarides, kõige pikem kõige lühemaga, vanemad lapsed kandsid hoolt nooremate eest. Kõnd oli ebaühtlane ja korratu, kuid käed hoidsid teineteist nii tugevast kinni, nagu oleks nad kokku liimitud. Võib-olla oli neil kästud käest mitte lahti lasta.

Nad silmitsesid meid ja puid. Uudishimulikult, veidi ninasid kirtsutades ja päid pöörates, justkui oleksid nad siin esimest korda, kuigi kõik nad olid siinkandis üles kasvanud. Loodusest ei teadnud nad muud kui neid lõputuid puuderidu lõuna pool asuva üleskasvanud metsa varjus. Lühikest kasvu tüdruk vaatas mind pikalt suuril, veidi suletud silmil. Ta pilgutas paar korda, siis nuuskas valjult. Tal oli käe otsas kõhn poiss, kes haigutas häälekalt ja häbenematult, ei tõstnud kätt suu ette ega isegi ei teadnud, et ta nägu oli avanenud haigutavaks auguks. Ta ei haigutanud igavusest, ta oli selleks liiga noor. See oli toidupuudus, mis talle vaevusi põhjustas. Pikk, habras tüdruk hoidis käest väikest poissi, kes hingas raskelt läbi kinnise nina, suu avali. Pikk tüdruk vedas teda järele, pöörates näo päikese poole, ise kõõritades ja nina kirtsutades, kuid hoides pead ühes ja samas asendis justkui päikest võttes või ka jõudu kogudes.

Nad saabusid igal kevadel, need uued lapsed. Kuid kas nad pididki olema nii väikesed? Või olid nad seekord nooremad?

Ei. Nad olid kaheksased, nagu nad alati olid olnud ja olid oma koolituse läbinud. Või kooli … jah, neile oli õpetatud numbreid ja veidi tähti, kuid muus osas oli tegu lihtsalt millegi reguleeritud hoidla taolisega, mille eesmärgiks oli see töö siin. Harjutati, kuidas pikka aega liikumatult istuda, täiesti liikumatult. "Istu liikumatult, just nii." Harjutati täpseid motoorseid liigutusi. Kolmestena kudusid nad vaipu. Nende väikesed näpud olid tihedate mustrite põimimiseks ideaalselt sobivad, nii nagu ka selleks tööks siin.

Lapsed möödusid meist ja pöörasid näod ettepoole, teiste puude suunas. Siis liikusid nad edasi, järgmisele väljale. Ilma hakkasteta poiss komistas pisut, kuid pikk tüdruk hoidis tal tugevasti käest, nii et poiss ei kukkunud. Nende vanemaid ei olnud kohal ja nii kandsid nad ise üksteise eest hoolt.

Lapsed kadusid puude vahel kulgeva rohtunud raja suunas.

"Kuhu nad lähevad?" küsis üks naine.

"Ma ei tea," vastas teine.

"Võib-olla 49 või 50 suunas, seal pole veel alustatud," teatas kolmas.

Mu kõht kiskus krampi. Sel polnud mingit tähtsust, kuhu või millisele väljale nad läksid. Küsimus oli selles, mida nad seal tegema hakkavad …

Barakkide poolt kostis vile. Me ronisime jälle üles. Mu süda tagus, isegi kui ma polnud veel võhmalgi. Sest lapsed ei olnud väiksemad. Wei-Wen … Viie aasta pärast saab ta kaheksaseks. Vaid viie aasta pärast. Siis on tema kord. Usinad käed olid siin rohkem väärt kui kusagil mujal. Väikesed, juba vaibakudumisega harjunud sõrmed, koolis igapäevaselt sisse harjutatud liigutused olid peenhäälestus seda laadi tööks.

Siin olid kaheksa-aastased, päevast päeva, väikesed kehad kangestunult puudel. Isegi lapsepõlv ei olnud vabanduseks nagu minul ja mu eakaaslastel, kes me käisime koolis kuni 15 vanusteni.

Ebaelu.

Mu käsi värises, kui ma vinnasin üles hinnalist tolmu. Kes ei tööta, see ei söö, ja selleks, et toota toitu, tuleb meil õgida teineteist. Kõigil tuli anda oma panus, isegi lastel. Sest mis kasu on haridusest, kui nisusalved kaovad, kui portsjonid muutuvad kuust kuusse üha väiksemaks? Kui õhtuti tuleb tühja kõhuga voodisse minna?

Pöördusin, et ulatada minu taga asuvate õiteni, kuid seekord olid mu liigutused liiga järsud. Ma lõin vastu oksa, mida ma polnud tähele pannud, kaotasin korraga tasakaalu ja jäin teisele poole raskelt nõjatuma.

Ja siis see juhtus. Ragisev heli, mida me olime õppinud vihkama. Murduva oksa hääl.

Ülevaataja tuli kiirelt minu poole. Ta vaatas üles puu suunas ja hindas purustusi, ise midagi ütlemata. Enne lahkumist kirjutas ta midagi paberilehele.

Oks ei olnud suur ega tugev, kuid teadsin kohe, et kogu mu selle kuu listasu lendab korstnasse. See säästetud raha, mis pidanuks viimase jüaanini minema väikesesse karbikesse köögilaual.

Tõmbasin hinge. Ma ei tahtnud sellele mõelda. Ma ei saanud teha muud kui edasi minna. Tõsta käsi, kasta pintsel õietolmu, suunata see hoolikalt õitele ja tolmeldada neid, nagu oleksin mesilane.

Hoidusin kella vaatamast. Teadsin, et sellest pole abi. Teadsin vaid, et iga pintslitõmbega jõuab õhtu pisitasa lähemale. Ja see üks tund, mis mul on oma lapsega tegelemiseks. See lühike tund oli kõik, mis meil oli, see lühike tund, millel ma ehk saan anda mingi tähenduse. Külvata see seeme, mis võiks talle anda võimaluse, mida mul endal eales polnud. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: