Anne Vetik. Maks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kalju külge aheldatud Prometheus, kelle maksa käis iga päev nokkimas kotkas. Öösel kasvas maks tagasi.
Kalju külge aheldatud Prometheus, kelle maksa käis iga päev nokkimas kotkas. Öösel kasvas maks tagasi. Autor/allikas: Wellcome Collection, Attribution 4.0 International (CC BY 4.0)

Anne Vetik kirjutas Müürilehes "õpetliku" loo sellest, mis võib juhtuda ühel kõige tavalisemal karantiiniaegsel jalutuskäigul surnuaias.

Karantiin on. Karantiin tähendab, et on rohkem aega käia õues. Oleme Piibuga tihti käinud Siselinna kalmistul. Kalmistu on enamasti tühi, kodanikud pole veel avastanud, et parim koht teha karantiinisohki ja sotsiaalselt mitte distantseeruda on surnuteriigis.

Tavaliselt näeb kalmistul ühe või paari haua juures askeldavad "omakseid" või noh inimesi, kes arvavad, et surnuid kotib, kas nende haual kasvav võsa on pügatud või mitte. Veel on kalmistul ehitajad ja kuna paistab, et kõik maailma ehitajad on pärit Ukrainast, pean ka neid Ukraina ehitajateks. Ma ei ütle neile "tere" aga kuna käin kalmistul peaaegu iga päev, on tekkinud meie vahel teatud vaikne üksteise eksistentsi omaks võtmine.

Kalmistul saab minna kas otse või paremale. Tavaliselt lähme otse, kuigi Piibu tõmbab reeglina hoopis paremale. Seekord lasen Piibil panna kohe paremas suunas. Me ei ole käinud kalmistul kolm päeva, sest Piip oli haige ja nüüd on tal suur hoog sees. Ta lendab nagu väike kuul, peatub kõikide oluliste punktide juures ja jätab sõnumeid (kusetriipe) teistele koertele, kelle omanikud ei hooli, kui nende hoolealused haudadele urineerivad. Piibi jooks meenutab gepardi oma, ta pigem saadab end edasi väikeste intensiivsete katkematute tõugetega kui sörgib. Vastupanujõud tekitab olukorra, kus näokarvad liibuvad vastu Piibu väikest nägu ja kõrvad suunduvad selja taha, et tagada paremat atmosfääris libisemist.

Veel ühed kalmistu-inimesed lisaks "omastele", ehitajatele ja ühele vanamehele, kes sõidab ringi traktoriga, millega kaevatakse haudasid, on üks kodutute paar. Vähemalt ma eeldan et nad on kodutud, kuigi nad peaaegu seda pole. Mees ja naine, vist 40ndates, kuigi nende näojooni on segaseks ajanud alkohol ja vanust arvata on keeruline. Nad on suhteliselt puhtalt riides, kuid teatud märgid reedavad, et nende elustiil on ühiskonnas piirimaine. Seljakotid, mis on täis mingit kraami, kilekotid, mis on ka täis mingit kraami, natuke kartlik olek, kõik esemed, mis on seljas, on justkui natuke vales suuruses. Olen neid näinud kalmistul erinevates suvalistes kohtades, ilmselgelt nad ei käi kalmistul "omaksi" mängimas, vaid siin on mingil põhjusel nende staap. Aga nad teevad nägu, et ei ole.

Veel elab kalmistul rebane, kalmistu tagumises osas. Teda olen näinud ainult ühe korra. See-eest olen tihti näinud linnusulgi, mis on jäänud tema tapatalgutest.

Oleme läbinud Piibiga pool oma teekonnast, Piibi hoog on veidi raugenud aga ta kappab ikkagi reipalt, sest ta on reibas loom. Keerame vasakule ehk siis teele, mis viib väljapääsu poole, kalmistu peateele. Inimesed toovad kalmistule mõnikord komme ja küpsiseid. Ühele hauale, kus lebab keegi 10neselt minekut teinud Sashenka, kelle näolapike vaatab sulle hauakivilt igaveseks keraamilisele fotole pressituna, on asetatud Sashenkale seltskonnaks ca 10 pleekinud pehmet mänguasja ning kunstlilled. Aeg-ajalt lisandub ka värskeid lilli. Sashenka hauale Piip tormab alati, sest sealt on ta korduvalt varastanud komme ja küpsiseid. Kuna ma ei taha, et Piip sööks teispoolsuse elanikele mõeldud andameid, jälgin alati, ega ta ei peatuks ühegi haua juures kahtlaselt kauaks. Haha, kirjutasin alguses "hauaks", mitte "kauaks".

Piip on minust paarkümmend meetrit ees. Ta võtab järsult kurvi vasakule ja hakkab keskendunult nuuskima kõige teeäärsemat hauda, mida varjab teepoolselt küljelt paar madalat elupuud ning mida ääristab graniidist serv. Kisan: "Piiiip," kiirendan sammu. Õnneks Piip ainult nuusib ning pole veel hakanud tegema kiirõgimist samal ajal minu poole piiludes ja juba põgenedes – nagu ta teeb siis, kui on eriti hea noosi leidnud. Jõuan haua juurde. Haua peal lebab maks. Jalutsis, sätituna täpselt paremasse "alumisse" nurka. Suur, umbes poole Piibu suurune, heledat värvi. Hoopis teistsuguse kujuga kui see, mida saab osta Keskturult ja Tallinna Kaubamaja toiduosakonnast. Astun automaatselt sammu eemale, panen Piibi nööri otsa. Vahin maksa. Maks lebab edasi, täpselt selliselt, et teda näeb vaid siis, kui tuled hauale lähedale. Tee pealt teda ei näe. Kummardun, et vaadelda maksa lähemalt. Maksal on hambajäljed, mis ei ole rebase omad. Tunnen, kuidas see on üks momentidest, kus reaalsus läheb kaheks, kusagil on üks Anne ja siin, ehk siis mina, on teine. Teen maksast pilti. Kas ma peaks helistama politseisse ja ütlema, et keegi on peitnud kalmistule maksa?

Hakkan jalutama kodu poole, telefonis maksapilt ja peas veidi segane olukord. Saadan pildi kirurgist sõbrale. Sõber on friikautimas. Maks ei ole loomamaks. Temale paistab see olevat inimese maks. Täpsemalt, "küpse" inimese maks. As in keedetud. Olen jõudnud koju. Mõtlen, mida teha. Õhtul läheb pimedaks. Ma ei julge pimedas kalmistule minna ja ma ei teinud hauakivist pilti. Ehk siis ma ei saa politseile seletada, kus maks end peidab.

Ootan hommikut. Lähme Piibuga uuesti kalmistule. Seekord on Piip kindlalt nööri otsas ja ma kõnnin väga kiiresti. Jõuame haua juurde. Maks on läinud. On alles väike süvend haua liiva peal, mis sai tehtud selleks, et maksa ei näeks suure tee pealt. On kevad, linnud laulavad. Minu telefonis istuvad maksapildid.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: