Sel reedel Sirbis veebikontsertide paradoks ja interpretatsiooni kaduv kunst ({{contentCtrl.commentsTotal}})

12. juuni Sirp
12. juuni Sirp Autor/allikas: Sirp

Tutvustame 12. juuni Sirpi.

REIN RAUD: Kahe maailma vahel ja lõpus 

Nobeli-laureaadi Kazuo Ishiguro diagnoos postkoloniaalsele pohmelusele 

Kazuo Ishiguro. Kui me olime orvud. Inglise keelest tõlkinud Aet Varik, toimetanud Krista Leppikson. Kujundanud Britt Urbla Keller. Varrak, 2019. 350 lk. 

Selle raamatu arvustust ei saa ma kuidagi jätta alustamata tõlkija kiitmisest. Juba esimestest lehekülgedest peale tekib tunne, et Aet Variku suurepärases eestinduses loeksin ma enam-vähem ükskõik mida ja ükskõik kui palju. Aga loomulikult on tõlkijal suurem võimalus särada siis, kui originaal selleks võimalusi annab, ja seda Ishiguro tekst loomulikult ka teeb. Lugedes läheb kiiresti meelest, et meie kultuurilise iseolemise suhteliselt õhukesest ajaloost tulenevalt ei paku eesti keel meile sugugi nii heldelt viise teha pingutamata vahet erinevate ühiskonnakihtide eneseväljendusviiside vahel, saati siis vahendeid, kuidas paigutada tegelasi sotsiaalsesse limbosse, kus ühes ja teises suunas viitavad märgid omavahel segunevad, et luua korraga ühtne ja samas vastandusi täis keeleline ruum. See on saavutus omaette. Briti aristokraatia välise hiilguse ning seda majanduslikult ülal hoidva jõhkra koloniaalpoliitika, ühtlasi aga selle ees silmi sulgeva, nürilt enesekeskse vaimu eestikeelne vorm on hakanud kõlama täiesti loomulikult, justkui olekski tõesti ka meie kultuurilises kogemuses selline mäluperiood olemas. 

TÕNIS SAARTS: Koroonakriis ja demokraatia tulevik ehk Otsustava vaheperioodi künnisel

Minimaalriigi idee ja neoliberalism on nii suurde ebasoosingusse sattunud, et vaevalt neid vanal kujul reanimeerida enam õnnestubki. Mis tuleb nende asemele?

Maailm alles toibub pandeemia esimesest lainest. Keegi ei tea, kuidas hakkab selle sajandi seni ulatuslikem üleilmne katastroof mõjutama poliitikat, rahvusvahelisi suhteid ja demokraatia tulevikku. Levinud arusaam on, et demokraatlikud riigid ilmutasid võimetust seesuguste suurte kataklüsmidega efektiivselt toime tulla. Kui võrrelda Donald Trumpi Ameerikat ja Xi juhitud Hiinat, on ju üsna selge, milline valitsemismudel on stressitestile paremini vastu pidanud. Pealegi on ajaloost teada, et kõikvõimalikud kriisid, eriti aga suur majanduslangus, on vesi radikaalide ja populistide veskile. 

TERJE TOOMISTU: Malinowski maagia ja teadus

Malinowski näitas, et kaugete maade põliselanikud on rikka vaimse maailmaga ratsionaalsed inimesed oma keeruliste ühiskondadega.

Bronisław Malinowski, Maagia, teadus, religioon ning teisi esseid. Koostaja Robert Redfield, eessõna autor Robert Redfield. Tõlkinud Olavi Teppan, toimetaja Toomas Gross, järelsõna autor Toomas Gross. Kujundajad Jüri Kaarma, Eve Kask. Tartu Ülikooli Kirjastus 2020, 407 lk.

Bronisław Malinowski mõju ja haare on erakordselt lai, temast ei saa sotsiaalantropoloogias kuidagi mööda. Malinowski viis antropoloogia tugitoolist džunglisse, kolononisaatori verandalt põliselanike lõkke äärde ja tegi sellest tõsiseltvõetava teaduse. Olgugi et poola-briti päritolu Malinowski ei olnud esimene suur nimi antropoloogia ajaloos ega ka esimene, kes teostas uuritavate hulgas välitöid, töötas tema välja sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiai metodoloogilise tuuma – osalusvaatluse. Malinowski kutsus uurijaid üles "väljuma teoreetiku kabinetist antropoloogilise välitöö lageda taeva alla" ja nii muutis ta XIX sajandi spekulatsioonidele tugineva antropoloogia empiirilisest materjalist lähtuvaks teaduseks. 

Kõige lihtsamalt öeldes tähendab osalusvaatlus kauaaegset viibimist uuritavate keskkonnas ja osalemist nende elus. Tänapäeval on see kõrvuti intervjuudega iga antropoloogi põhilisi töövahendeid, kuna kultuuri mõistmiseks on vaja lähedalt näha, kuidas see kultuur argielus toimib. Ainult nii on võimalik kirjeldada uuritavate omailma, kuidas tajutakse reaalsust ja suhtutakse ellu. Sajand tagasi ei olnud selline käsitlus sugugi ilmne. Tolle aja tüüpiline antropoloog pani oma tähelepanekud kaugetest kultuuridest kirja misjonäride, maadeavastajate ja sõdurite reisikirjade ning koloniaalrännakutelt kaasa toodud röövitud varanduse põhjal. Parimal juhul istus ta kolonisaatori verandal mugavas kiiktoolis ja püüdis kirjeldada kohalike elu oma turvalisest perspektiivist. Sellised representatsioonid aitasid lääneriikides tekitada kujutelma kaugetest eksootilistest rahvastest kui irratsionaalsetest "metslastest", kes kütivad päid ja seksivad ohjeldamatult, kelle elu juhib maagia ja keha katavad tätoveeringud. "Metslast" kirjeldati vastandina kujutluspildile arenenud viktoriaanlikust subjektist. 

EERO EPNER: Mati Undi puudumine

Ainult väga intelligentne inimene võib olla huvitavalt tavaline, oli Markole öelnud tema emakeele ja kirjanduse õpetaja ning selle õpetusteraga saatnud ta tisleriks õppima.

Pärast Karini lahkumist asus Marko tube koristama. Ta oli selles punktuaalne nagu igaüks, kes on elus tundnud kaotuse valu. Ühel õhtupoolikul kruvis Marko lahti isegi elutoa põrandaliistud ning tõmbas niiske lapiga nende tagant kokku kõik sinna aastatega kogunenud tolmu ning hämara mustuse. Marko tundis, et tal hakkas pärast seda parem. Ta aimas, et Karinist ülesaamine ei pruugi enam olla mägede taga.

MARJU RAJU: Veebikontsertide paradoks

Veebikontserte tehakse ju selleks, et näha esinejaid ja kuulda reaalajas esitust, et oleks nagu päris. Aga ei ole kaugeltki nagu päris. 

Koroonakriisi algusest on mu Facebooki feed täis kutseid veebikontsertidele. Kas rõõmustada, et kultuur tuleb koju kätte, või tunda süümepiinu – veel üks asi, millega ma toime ei tule? Pärast tööpäeva kodukontoris ja veebikeskkonnas peetud koosolekuid ei tõuse käsi kergelt uuesti arvutikaant avama, et veebikontserdist osa saada. Leiutan vabandusi, et see pole ikka see ja et kodus pole vaikset nurka, kus saaks segamatult kuulata (see on muidugi samuti tõsi), aga tegelikult olen lihtsalt väsinud: ma ei taha, ma ei viitsi. Olen väsinud sellest, et kogu töine ja muu elu on kolinud samadesse suhtluskanalitesse internetis.

KAI TAAL: Interpretatsiooni kaduv kunst

Nii kaua kui kestab maailm, kestab ka muusika. Kaduda võib aga interpretatsioonikunst, vähemalt sellisel kombel ja sellisel tasemel, nagu viimastel aastakümnetel harjunud oleme. 

Selle loo pealkiri on taotluslikult kahemõtteline, kui väldetega mängida: interpretatsioon kui õhku haihtuv, tabamatu nähtus ning kunst, mis võib kaduda interpreteerimisse. Mis on interpretatsioon ja kas saab seda üldse nimetada kunstiks? Kas interpreet võib olla geenius? Kas ja miks on praegusel ajal vaja, et õpitaks endist viisi muusikuks, et antaks kontserte (nii veebi- kui ka päriskontserte) ja salvestataks? Kas juba internetis olevast muusikahulgast ei piisa? Kui ei piisa, siis miks? Mis mõte on ülipopulaarseid teoseid ikka ja uuesti mängida ning salvestada, kui suure tõenäosusega ei õnnestu suuri meistreid ületada? Mis ohud kaasnevad sellega, kui muusikutele ei leita rahastust ja päriskontsertide arv väheneb olulisel määral? Kas publikul on muusikuid vaja sama palju kui muusikutel publikut?

IVO PILVING, PIHEL KUUSK: Kas Rail Balticu mõju on ikka võimatu hinnata?

Planeeringuga ei pea paika panema kõiki detaile, kuid keskkonnamõju tuleb välja uurida enne põhimõttelisi otsuseid.

Rail Balticu kohtuotsusi soojendas üles arutelu planeeringute mõju hindamise korralduse teemal, eriti seoses Natura aladega.ii Ka pärast Hiiu tuulepargi planeeringu põrumistiii väideti, et riigikohus nõuab võimatut. Kuidas prognoosida planeeringu tagajärgi hüljestele või metsistele, kui lahendus on alles väga üldine ning tuulegeneraatori mark või raudteeveduri tüüp pole täpselt teada? Siinkohal selgitame, mida ja miks riigikohus neis kaasustes otsustas ning kas planeeringu mõju hindamine nõuab keskkonnaekspertidelt tõepoolest hiromandi kvalifikatsiooni. Me ei kibele loomulikult loodusteadlastest eksperte õpetama, kuidas lahendada keskkonnaküsimusi, vaid anname nõu hindamise õigusliku raami osas. Seda, muide, pole leiutanud kohus, vaid Eesti ja Euroopa seadusandjad.

LAURA LINSI: Kelle huvides on seatud eluruumidele nõuded?

Ruumi standardimise põhjus on tugeva keskmise taseme loomine, jätkusuutlikkus  ning elanike huvide kaitse.

Margit Mutso kritiseerib oma Sirbis ilmunud artiklis "COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks"i eluruumidele esitatavaid nõudeid, seda valdkonda reguleerivat määrust ja esitab provokatiivse küsimuse: "Kelle huvides on tehtud selline dokument?" Võin juba etteruttavalt öelda, et olen nõus Margit Mutso ettepanekuga majandusministeeriumile eluruumide teemasse põhjalikult süveneda. Toetan määruse "Eluruumidele esitatavad nõuded" täiendamist ning eluruumidele kõrgeid nõudeid, sest need kaitsevad elanike huve, tagavad üldise kvaliteetse keskmise ja ruumilise paindlikkuse, mis omakorda lubab ruumi kohandada elukommetega.

HELDUR SANDER: Kui "kastanid" õitsevad – hobukastanite lugu

Intervjuu

New Yorgis tegutseva kunstniku ja Eesti kultuuriesindaja Jaanika Peernaga

Nukuteatri kunstilise juhi Mirko Rajasega

Lõpulugu

ANTI SAAR: Inimlikult eksitav Elva 

Arvustamisel

Nikolai Gogoli "Peterburi jutud"

Vladimir Giljarovski "Moskva ja moskvalased. Valitud peatükke"

näitus "Autoriehte anatoomia. Eesti ehtekunst 1953–2019" 

Kadri Mälgu raamatud

minisari "Hollywood"

dokumentaalfilm "Jean-Paul Gaultier, šikk friik"

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: