Sel reedel Sirbis Loomingu Raamatukogu ja teatriauhinnad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

28. veebruari Sirp
28. veebruari Sirp

Tutvustame 28. veebruari Sirpi.

KAAREL TARAND: Meie aja Aisopos

TAMBET KAUGEMA: Ikka alleaa ja alleaa

VALLE-STEN MAISTE: Bernie-paranoiad tuulepealsel maal

VALNER VALME: Värske mört LR

Loomingu Raamatukogu uudsed, üllatavad või ka lihtsalt unustuse hõlmast päevavalgele toodud teosed on kirjanduse populariseerijana asendamatud.

Loomingu Raamatukogu on kui tsement telliste vahel, kui tellistena käsitada tuumakaid pakse romaane ja jutukogusid. Kuigi tõlkekirjandusega on meil tänu mitmete kirjastuste ennastsalgavusele (olen kuulnud, et väärt tõlkekirjandust antakse sageli välja lihtmenukite ja muu kui ilukirjanduse ilmutamise hinnaga) praegu taas pigem kenasti, siis midagi on alati puudu. Puudu on näiteks mõne maailmas hinnatud autori pisem, aga samuti tähtis novell või mõtisklused või miniatuurikogu. Või siis tutvustab LR mõnd maailmas tunnustatud autorit eesti keeles esmakordselt – ja alustada on ju kena millestki vähemast, lühiromaanist või juttudest. Loomingu Raamatukogu täidab eestikeelse kirjandusehitise pragusid ja kui aasta peale võib valik tunduda vahel ka juhuslik, (jätku)romaan Leninist ning jälestuse jõust pulbitsev jaur kõrvuti Adorno esseistikaga, ei ole kirjus pildis miskit halba.

Eesti teatri auhindade nominendid 2019. aasta loomingu või pikaajalise silmapaistva töö eest

Laureaadid kuulutatakse välja 27. märtsil teatripäeva peol Vanemuise teatris.

Auhindu annavad välja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital ja Eesti Teatriliit.

ÜLO MATTHEUS: Vabaduse kell ja suure venna potselui

Oleme pööranud palju tähelepanu riigikaitsele ja heidutusele, kuid pole suutnud luua üksmeelt Venemaa-suunalises poliitikas.

Kui palju on meile aega jäänud? See küsimus tiksub hetkiti igaühe peas. Vähemasti siis, kui on põhjust sellele mõelda – kui mõni lähedane lahkub, sest tema aeg on otsa saanud. Keegi ega miski ei ole igavene. Küllap mõtles asjade ajalisusele ka Edgar Savisaar, meie iseseisvuse taastamise üks sümbolkujusid, kui laskis Tallinna linnapeana Vabaduse väljakule püstitada Vabaduse kella, mis mõõdab reaalaja kõrval ka meie vabaduse aega. Esimene iseseisvusaeg kestis veidi üle kahekümne aasta, teise pikkus on teadmata.

EERIK KERGANDBERG: Tõest ja karistamisest kohtupidamise eesmärgina

Savisaare kohtuasi võiks käivitada lõpuks ometi sisulise diskussiooni süütegude menetlemise uue paradigma kujundamiseks.

Savisaare kohtuasja kirglik lahkamine meedias (mõistagi rahva väidetaval tahtel) algas kohe kriminaalmenetluse alustamise järel toimiku materjalide avaldamisega Postimehes. Nüüdseks on mitmete kahtlustatavate, sealhulgas nimitegelasegi suhtes asi juba lõplikult lahendatud. Neil põhjustel pean erandlikult võimalikuks sõnavõttu alles pooleli kohtuasja kohta, kuna rangelt võttes on enneaegne igasugune hinnang enne Euroopa inimõiguste kohtu seisukohta (selleks võib mõistagi olla ka sealsest menetlusest keeldumine).

KADI-ELL TÄHISTE: Rohkem koostööd, kaigaste kodarasse loopimine tulemusi ei anna

Möödunud aasta novembris tegi riigikohus otsuse, mis lõpetas ühe kohalikku elu edendava MTÜ ja PRIA üle kahe aasta kestnud vägikaikaveo esimese osapoole võiduga. Kaasuse ja eriti kohtu seisukohtadega tutvumine võiks huvi pakkuda kõigile, kes on kunagi kokku puutunud avaliku raha taotlemisega. Juhtum on ilmekas näide sellest, kuidas raha jagava asutuse soov välistada vahendite väärkasutus kasvab üle taotleja ebaproportsionaalselt rangeks sanktsioneerimiseks ja kui keeruline on taotlejal oma õigusi kaitsta ilma kohtu poole pöördumiseta, see tähendab, otse asutusega suheldes.

MATS-LAES NUTER: Tänavate avalik projekteerimine. Kas tõesti?

Jõe ja Pronksi tänava eskiisprojekt näitab, et Tallinnas on tuuled pöördumas. Ei maksa siiski loota, et soovitud muutus saadakse tänavaruumi põhimõttelise ümberjaotamiseta.

Tuttava õhutusel käisin Jõe ja Pronksi tänava rekonstrueerimise eskiisprojekti avalikul arutelul. Mulle on kõrva jäänud, et samasuguseid arutelusid on hiljuti korraldatud teistegi tänavate puhul. See on midagi uut, sest avalikke teid ja tänavaid meil üldjuhul avalikult ei kavandata. Läksin siis huviga kaema, mida pakutakse, ja selgus, et peale tee ja küpsiste kostitati konstruktiivse aruteluga. Kesklinna linnaosa vanem Vladimir Svet on väga hea arutelu juht. Ta andis sõna projekti koostajatele (K-projekt), huvilistele, küsijatele ja teadjatele – kenasti ja viisakalt –, hoidis fookust ja silma peal armutult tiksuval kellal, rääkis vabalt eesti, inglise ja vene keelt, tõlkis, kui vaja. Seejuures oli inimestele igati vastu tuldud: üritus toimus õhtul kell kuus ning seega sai ka lihtsurelik pärast tööd kohale tulla. Tundub, et paari-kolmekümnest inimesest suurem osa olidki selle kandi elanikud. Esindatud olid need, kelle elu põhiküsimus on liikluse läbilaskevõime, kuid kohal olid ka "tüütud" puukallistajad.

MELE PESTI: Elu ilu ja õõv Berliini ekraanidel

"Berlinale" festivali mõjuvaimad filmid haaravad materjali päriselust: olgu need dokumentaalid, autobiograafial põhinevad mängufilmid või autorite elu kunstipärased kujutised.

Veidi hüplev käsikaamera, dokilikud võttenurgad. Pikad lõikamata kaadrid, lohutud võttepaigad. Loomulikuna mõjuvad näitlejad, kelle puhul tekib kahtlus, kas nad on profid või mängivad iseendaga väga sarnanevat tegelast.

Maailma filmikunstil ei ole kohtumiseks paremat paika kui Berliin. Nii heatahtlikku publikut, kes vaataks täissaalide kaupa pingsa tähelepanuga sotsiaalmajade elanike, noorte geide eneseotsinguid ("Tuhat ja üks") või kesk kõnnumaad tehasetöölistest vanade geide eneseotsinguid ("Kuivad tuuled") ja küsiks siis kesköösse kulgeval kohtumisel filmitegijatelt täpseid ja hoolivaid küsimusi – nii head publikut mujal ei ole. Saalis istudes ei ole alati mõnus olla, aga koju jõudes, või isegi nädal hiljem meenutades, selgub, et oli tugev ja mõjus film.

LAURENCE BOYCE: Legendaarsuse needus

Kultusfilmide festival "Freedom Fries" vältab Sõpruse kinos 27. veebruarist 4. märtsini.

Ameerika sõltumatule filmikunstile pühendatud festival "Freedom Fries" pakub pärast paariaastast vahet seekord valiku filmidest, mis tunduvad esmapilgul ühitamatud. Kuigi kogu programmi läbivad mõned intrigeerivad temaatilised elemendid – paljud filmid väärivad uut pilku soolise käsitluse perspektiivist –, ühendab neid ehk legendaarsus Ameerika filmikunstis ja filmiajaloos üldse. Mitmedki neist filmidest võisid ju olla ilmumise ajal värsked ja põnevad, kuid on andnud elu arvukatele kujunditele, mis tunduvad tänapäeval tühised ja klišeelikud.

Nelikümmend aastat kontrollitud spontaansust. Liis Kibuspuu intervjueerib Siim-Tanel Annust.

Siim-Tanel Annus (1960) tõusis 1980ndate lõpus perestroika tuules rahvusvahelisele areenile kui omanäoline performance'i-kunstnik, kes oli kunstiellu tulnud juba 1970ndate lõpul ja 1980ndate algul alustanud koduaias müstiliste etendustega. Adamson-Ericu muuseumi näitus "Läbiminek" ei anna küll välja retrospektiivi mõõtmeid, kuid pakub sissevaadet kunstniku loomingusse.

Siim-Tanel Annuse näitused "Läbiminek" Adamson-Ericu muuseumis kuni 1. III, "Põlemine" Hausi galeriis kuni 5. III ja "Olemas olemine" Jaani kiriku galeriis kuni 3. III.

Osadus inimeste, aja ja igatsusega. Triin Metsla intervjueerib Jaan Toomikut.

On reede õhtu ja kell on kuus. Olin eelmisel õhtul teinud Jaan Toomikule ettepaneku kohtuda Koplis vägagi äraspidise arhitektuuriga Sirbi kohvikus, et teha intervjuu Sirpi. Jõudsin varem kohale – teadlikult – ja ootasin Jaan Toomikut. Kui ta tuli, tellisin tassi musta kohvi ja konjaki, Jaan tellis härjakeele (delikatess polnud aga enam saadaval) ja tomatimahla. Olin küll veidi ärevil, sest intervjuu tegemine on mulle omamoodi pidupäev.

Jaan Toomiku näitus "Selfi kajakana" Arsi projektiruumis kuni 7. III ja Kumu püsiekspositsioon "Tulevik on tunni aja pärast. Eesti kunst 1990. aastatel" kuni 31. XII 2021.

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest II

Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab

Ravimtaimedest pajatavas esimeses loos sai mainitud, et "igal eestlasel on emapiimaga sisse imetud ja koolis õpitud, et Eestis on kõige kuulsam ravimtaim kadakas". Kadakasuitsuga saadi väidetavalt terveks ka katkust, aga igasuguste õhu kaudu levivate nakkushaiguste peletamisel olevat tal olnud oma osa. Koroonaviirust siiski ei maksa kadakasuitsuga tõrjuma hakata, sest väidetavalt levib see siiski pinnakontakti kaudu, mitte õhu kaudu, nagu algul arvati. Tõepoolest, kadakasuitsu oreool kerkib teiste taimede ja raviviiside ees esile just rahva teadmises, aga ka vanemal perioodil kirjapandus.

Arvustamisel

kogumik "Gesta Romanorum" 

Mudlumi "Poola poisid"

näitus "Vanda Juhansoo – kunstnik või kummaline naine?" 

Nukuteatri ja EMTA lavakunstikooli "Tuulte pöörises" ja Vanemuise "Neid oli kolm õde" 

kontserdid: "Šostakovitši kümnes" ja "Kõrvaring II: Schönberg ja Tüür" 

Stuart Russelli "Human Compatible: Artificial Intelligence and the Problem of Control"

arhitektide liidu juhend "Muutuv kooliruum" 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: