ELLIP. – laulja ja laulukirjutaja Pille-Riin Karro andis välja debüütalbumi
pealkirjaga "Four Words" juba 15. mail. See album seisis mul kuu aega sellises kummalises olekus. Ma kuulasin "Four Words'i" vähemalt paar korda nädalas, kord CD-lt, kord Spotifyst, aga ma ei osanud temaga midagi peale hakata. Ei tulnud pähe sõnu, et seda albumit arvustada. Kuni millegipärast juhtus nii, et sattusin Spotify's Lily Alleni Radiole. Teate küll seda playlisti tüüpi, mille muusika peaks olema seotud mingi artistiga. Ja selles playlistis oli Amy Winehouse. Siis tuli mul meelde, kui ma kuulsin esimest korda raadiost Amy Winehouse'i, läkisn kohe esimesel võimalusel poodi ja ostsin CD. On olemas teatud asjad, mis kohe peavad olema kodus füüsilisel helikandjal.

ELLIP. on ka üks sellise kategooria artiste. Paralleel Amy Winehouse'iga on tinglik aga siiski olemas. Mõlemate muusika tekitab WTF?-efekti. Tänapäevases maailmas on kahjuks nii, et meie angloameerikalikus euromuusikas kohtab väga vähe üllatusi. Pole tihti seda momenti, kus raadios kõlab nii vinge lugu, et paneb kohe esitajat otsima ja tahtma tema loomingut rohkem kuulata. ELLIP. on naisvokaaliga tume muusika, jazzilik ja soulimõjutustega. See ongi tinglik side Winehouse'iga. Samas on ELLIP. täiesti omanäoline, tekitades esimestelt taktidel küsimuse "Kes see sihuke on?". Kuus lugu, igaüks neist omamoodi, aga kokku annavad tervikliku albumi. Selles muusikas pole aga seda ma-olen-seda-juba-kusagil-kuulnud-elamust. Hoiavad seda kõike koos triphopilikud bassid. Vinüülil võiks "Four Words" ka välja tulla.