Ja lood on Kundera moodi veidrad, inimesed on veidrad ja nende armastus samuti. Hollywoodi filmidest oleme näinud, et armastus on kaunis ja flirtiv, peaaegu kõik on ilusad inimesed ja armastus on justkui kõigile selge, seda kas on või ei ole. Skandinaavia draamadest teame, et armastus on midagi piinavat, süüakse üksteise närve ja hinge kuni traagilise lõpuni. Aga Kundera lood on sellel teljel - lõbus flirt versus lõputu piin, kusagil kahe vahel. Iga loo algues ja isegi keskel on olemas see võimalus, et lugu läheb kas ühele poole või siis teisale.

Algavad need novellid enamasti kenasti, minnakse puhkusele või tehakse kergem väljasõit, ollakse jõudnud oma eluga kuhugi meeldivasse kohta, kuhu ilmselt loodetigi jõuda, aga siis ühel hetkel tuleb mängu see määramatu jõud ja keeratakse vasakule. See on justkui mingi sundmõte, mis ajab oma käe inimese järgi ja ütleb, et sa võid mõelda ja plaanida, mida sa plaanid, aga see veidrus, mis on su sees ja mida sa nii kenasti oled osanud varjata, et hakanud isegi arvama, et seda polegi, on paisunud nagu pärm ja hakkab lõpuks ikkagi kusagilt välja pressima.

Kohe esimeses novellis "Keegi ei naera" on tegelaseks ülikooli õppejõud, kunstiajaloolane. Tal on oma ateljeekorter, tal on kaunis kallim. Ühesõnaga, midagi paremat ei oskagi tahta. Aga siis juhtub midagi, mis esialgu näib isegi nii tühine, et sellest ei saaksi novelli kirjutada. Üks kaheldava väärtusega autor on kirjutanud kaheldava väärtusega artikli, mida ükski ajakiri ei taha avaldada. See kaheldava väärtusega autor palub loo peategelaselt oma artiklile retsensiooni. Ja kui retsensioon on positiivne, siis on ajakirja toimetus valmis loo avaldama. Ajakirja peatoimetaja omakorda survestab loo peategelast, et retsensioon oleks aus ja hävitav. Kõik tundub justkui lihtne. Aga nüüd tulebki mängu see määramatu jõud! Kunstiajaloolane mingist trotsist või veidrast põhimõttest ei taha kirjutada ei negatiivset ega positiivset arvustust, ta hakkab puiklema, ennast kahtlase autori eest peitma ja vassima ja kõik lõpeb fiaskoga nii, et see veel loo alguses oma eluga rahul mees kaotab töö ülikoolis, ta naine jätab ta maha jne.

Seda lugu, nagu ka teisi "Veidraid armastuslugusid", iseloomustab, et see nii-öelda määramatu jõud veab lõpuni välja. Peategelane ei jäta asja poolikuks, ta ei ütle ühel hetkel, et olgu, ma kirjutan selle retsensiooni, või et ei kirjuta, ta ei tunnista oma vigu ja läheb lõpuni välja. See on kangelaste tee. Ega ka Hamlet öelnud poole näidendi pealt, et ah, isa, tead, ma enam ei viitsi seda su asja ajada, käi ja kummita, kui tahad.

Kõik need jutud kirjutas Kundera aastatel 1958 - 1968. Umbes samal ajal kirjutas ka Vaino Vahing oma novelle. Ja Kundera raamatus on üks teistest veidi süngem lugu "Libahääletamine", kus kõik eeldused on täidetud, et kõik mehe ja naise vahel hästi võiks minna, nagu plaanitud. Ja selles loos on olemas sarnane mängu-element nagu Vahingu lugudes. Nii et kui "Libahääletamine" ilmunuks mõnes Vahingu jutukogus, siis ilmselt ei tekiks kahtlustki, et see on Vahingu lugu.

Kõik veidrad armastuslood on hea puändiga ja ilmselt sellepärast on raamatupood Puänt koos Loomingu Raamatukoguga kuulutanud välja novellikonkurssi, kus kutsutakse kõiki üles kirjutama lugu "Minu veider armastuslugu". Lugusid oodatakse aadressile [email protected] kuni oktoobri lõpuni. Oktoobrini on veel tükk aega aega, ilmselt võib sel ajal ilmutada end armastus ja ka veidrus.