Triin Ojari ja Epp Lankotsi kureeritud näitus ja kaasnev raamatu pööravad tähelepanu nõukogude aja kättesaadavatele asutustele nagu puhkebaasid, kalastus- ja jahibaasid, lastelaagrid ning erasuvilad. Raamatust leiab lisaks Triin Ojari ja Epp Lankotsi artiklitele suvilatest ja asutuste puhkebaasidest Mart Kalmu ülevaate sõdadevahelise Eesti puhkearhitektuurist ning Tiina Tammeti artikli puhkemaastikest ja aiakujundusest.

Massipuhkuse teke sellisena, nagu me seda tänapäeval teame, seondub eelkõige Teise maailmasõja järgse heaoluühiskonna ülesehitamisega, mil puhkuse veetmine väljaspool kodu muutus laialt kättesaadavaks. Nõukogude Liidu tingimustes tähendas see riiklikult organiseeritud võimalusi vaba aja veetmiseks ja puhkeasutuste võrgu rajamist kui osa kommunistlikust õnnelubadusest. Ehkki puhata ihaldati kõige rohkem kuurortlinnade sanatooriumites ja need on puhkeehitistest seni enim arhitektuuriajaloolaste tähelepanu pälvinud, ehitati nõukogude ajal Eestis massiliselt isiklikke suvilaid ja asutuste puhkebaase, samuti kämpinguid ja telklaagreid, turismibaase ning lastele pioneerilaagreid.

Arhitektile andsid loodusesse sobitatud hooned võimaluse mängulisuseks, sõltuvalt tellijast võis tulemuseks olla ajastu arhitektuuri paremikku kuuluv teos. Triin Ojari sõnul kogesid nad suvilateemat uurides ja näitust koostades suvilaomanike sooja ja lugupidavat suhtumist sellesse väikesesse, nappide olude kiuste parimal viisil ehitatud majja, kus nii hoone kui aia juures on näha inimeste ilumeelt ja isetegemise rõõmu.

"Suvilas kohtuvad perekondlikud lood ja mälestused tööst, puhkusest ja pidudest. Nii tähistab mänguline suvilaarhitektuur nõukogude argielu helgemat poolt," ütles Ojari.

Näitus on avatud 29. novembrini, kaasprogrammis on kuraatorituurid, ringsõit suvituspiirkonda, lastelaagrid, "Elava ruumi" sarja loeng ja vestlusõhtud. Koostöös Juliana kasvuhoonete ja Tallinna Botaanikaaiaga on Rotermanni soolalao terrassil kasvuhoone, kus kasvab suvila- ja aianduskooperatiiviski tuntud lilli ja vilju.