Arvustus. Oli tarvis ellu jääda ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tuula-Liina Varis
Tuula-Liina Varis Autor/allikas: Vallo Kruuser/Scanpix

Armastus on kahtlemata kõige tähtsam, kuid ülearu tihti on naised sunnitud selle tõttu loobuma õpingutest või meelepärasest tööst, sõnas Pille-Riin Larm Sirbis Tuula-Liina Varise teose "Tahan tunda, et elan" kohta.

Tuula-Liina Varis, "Tahan tunda, et elan". Soome keelest tõlkinud Piret Saluri, värsid tõlkinud Leelo Tungal. Toimetanud Katrin Kern. Kujundanud Maris Kaskmann. Loomingu Raamatukogu 2020, nr 10–11. 114 lk.

Oli üks eriliselt häiriv vaakumitaoline ajalõik hiljutises eriolukorras. Raamatukogud olid suletud ning alles nuputasid viise, kuidas teavikuid lugejatele "inimkontaktivabalt" edastada. Raamatupoed olid ka suletud ning e-poest tellitud teoste kohalejõudmine pakiautomaatide ülekoormuse tõttu pärsitud. Toidupoes tuli ikka käia ning eks supermarketites müüakse ka raamatuid, kuid sealne valik ei pruugi edasijõudnutele palju pakkuda. Muidugi on üks lahendus selles olukorras e-raamatute lugemine, kuid on ka teine – Loomingu Raamatukogu. Kui hea sari see ikka on, mõtlesin korduvalt mõne uue väljaande triipkoodi piiksutades. Kui praktiline ja kui sisukas!

Loomingu Raamatukogu on asutatud väärtkirjanduse vahendamiseks ning väärt lugemine on ka Tuula-Liina Varise "Tahan tunda, et elan". Teost nimetatakse tagakaanel "omamoodi romaaniks novellides, mille lugudest joonistub ühiste tegelaste toel välja pilt ühe suguvõsa käekäigust XX sajandi Soomes". Nii on. "Nendes lugudes elavad ja armastavad, kukuvad ja tõusevad jälle jalule tugevad soome naised", kes on siiski oma nõrkustega nagu me kõik. Nad on ehk lihtsalt sunnitud hakkama saama ning ka oma pered sajandist läbi vedama.

Ega neil kerge ei ole. Lokkavad häda, haigused ja vägivald, mehed surevad enneaegu. "Isata, neid langenud kangelaste lapsi oli koolis nii palju, et seda ei osanud üldsegi kummalisemaks pidada. Kummalisemad tundusid need, kelle isa elab" (lk 54). Riigi rahutud aastad toovad ainelise vaesuse, kõigest on puudus. Napib ka häid sõnu ja rõõmsaid hetki. Kes aga armastab, see jaksab: "Ema armastas. Sellepärast ta jaksas. Silm must ja käsivarred sinikaid täis, ta armastas" (lk 77).

"Kõige tähtsam on armastus," kinnitab teisal seesama ema, Sylvia. "Kui on armastus, siis las minna. Me oleme õnnelikud" (lk 45). Näib siiski, et lapsed elu peres, kus isa joob ja lööb ning kus puudub raha mitte ainult hambaharja, vaid ka hamba alla pistetava ostmiseks, ülemäära ei nautinud. Üsna läbiv liin on raamatus vanemate (emade) ja laste (tütarde) võõrdumine, ilma armastuseta kasvanud lapsed jäävadki kogu eluks üksildaseks. Oluline ei ole isegi mitte niivõrd lähedus oma bioloogiliste vanematega, kuivõrd teadmine, et keegi hoolib.

Armastamist ega jaksamist ei tee kergemaks tabud, mida raamatus väljendatakse ennekõike naise keha kaudu. Mõnd nähtust ei sobi nimetadagi, rääkimata selgitamisest. XX sajandi alguses sündinud Ester kohkub "nende" alates, et on saanud surmatõve. Tema ema teatab lühidalt, et tegu on "paha verega", "Jumal on naise niisukeseks loonud ja vastutõrkumine siin ei aita" (lk 10), ning saadab tütre eraldi kambrisse lappe heegeldama. Järgmistele põlvkondadele menstruatsioon enam n-ö teema ei ole. Varise raamatu edenedes hakkab siiski pisut kahju sellest, et neile ei ole enam eriline teema ka nende seksuaalsus. Liigutav on lugeda, kuidas naiivne ja häbelik Ester Hannesega justkui vabaneb ja iseendaks saab. Pärast Hannese surma söandab ta vastu võtta otsuse edaspidi üksi hakkama saada, olgugi üksikemal keeruline toime tulla, ja juba ka teine laps põlle all. Vallaslaps. Selle pärast pilgatakse teda eluaeg.

Huvitav, kas meie rahvamuusikas leidub vaste Põhjamaades tuntud laulule, milles härrastega heinamaal jalutamas käinud neiu peagi lapsega jalutab? Youtube'ist leiab selle laulu esitusi, millest osa mõjub vaatamata minoorsele viisile ning helistiku moduleerimise abil tõusvale pingele paraja lorilaulu ja tantsukana. Võibolla esitatigi seda XIX sajandi keskelt pärinevat laulu kunagi külapidudel omamoodi humoorika hoiatusena. Leidub siiski ka niisuguseid interpretatsioone, milles valitseb naeruvääristamise või häbistamise asemel uhkusetunne ning naiste solidaarsus. Soovitada võib rahvalaulu soome varianti "Herrojen kanssa pellon laidassa" Hanna Pakarise tõlgenduses, pühendatud kõigile õdedele, tütardele, vanaemadele jt – "meile kõigile naistele".

Tagasi Tuula-Liina Varise raamatu juurde. Estri lapselaps Militsa ütleb oma mehe matustel ühele tolle sõbrale lihtsalt: "Ma tahan, et sa mind paneksid. [—] Et mõistaksin, et olen elus. Tahan tunda, et elan" (lk 98). Leina ja iha paradoks püsib sama, kuid identse olukorra osaliste suhtumine ning lahendus on sajandi möödudes muutunud. Soome naise seksuaalsuse teema puhul saab ring teoses niisiis täis.

Veidi vähem on esil naiste emantsipatsiooni muud tahud, näiteks haridusküsimus. "Ester oli kogu rahvakooli läbi käinud, enne kui asutati Jokikylä ühiskool ja tema sai end selle õpilaseks kirja panna. Enesestmõistetav asi see ei olnud" (lk 8). Ülearugi hästi saab aimu sellest, kuidas naised on sunnitud meelepärasest haridusest või tööst pere hooldamise tõttu loobuma. Sylvia möönab: "Minust oleks võinud saada käsitööõpetaja, kui ei oleks tulnud Aarre" (lk 39). Võimalik, et see luhtunud võimalus meenub Sylviale päeval, kui Ester tuleb teda ja Aarret veenma nende poja Ilari kunstiandes, kutsudes poisi enda juurde elama ning kunsti- ja antiigi­ärisse tööle. Ilari, kellest saabki mitte ainult kunstikaupmees, vaid ka kõrgharidusega kunstiajaloolane, nimetab seda tagantjärgi suureks vedamiseks. Tema õe Inari elus samasugust haldjast ristiema (vabandust, tädi) ei ole. Rasketest oludest pärit tüdruk on ise edasipüüdlik, saab õhtukoolist küpsustunnistuse ja õpib notariks, aga: "Mu karjäärinaise elu Erkka advokaadibüroo teenistuses lõppes ema haigestumisega" (lk 75). Päeval hoolitseb Inari dementse Sylvia eest, õhtul poegade ja Erkka eest, kes teatab, et "kui sinu mutt varsti hinge ei heida, siis tuleb meil abielulahutus" (lk 72).

Soome ühiskond on sajandi jooksul läbi teinud muljetavaldava arengu, see on Varisegi raamatu põhjal selge. Vaesus taandub, haridus on kättesaadav, arstiabi ei ole enam luksus, vallasema ei pilgata, homoseksuaalsus ei ole kuritegu, sõjahaavad armistuvad, võõrapelgus väheneb, kõneldakse avameelsemalt. Ma ei ole kindel, kas soome naised õnnelikumaks on saanud, sest eks varjuta nendegi elu soostereotüübid ja ajaloovarjud, kuid ehk on nüüd pisut kergem "ellu jääda". Kuidas on lugu meie endiga? Öeldakse ju, et ühiskonna tervist näitab see, kuidas tunnevad end seal noored naised…

Eraldi tuleb tähelepanu juhtida romaani täpsele keelele. Tuula-Liina Varise lause on napp, sõna kohati lausa skalpellilik. Igal jutustajal on oma stiil, eristatavad on keeleregistrid. Teksti on põimitud ajaleheteateid, tsitaate lauludest, kirjandusteostest jm. "Kuidas see üks vene kirjanik kirjutas? Kui oled juhtunud sündima, siis tuleb mõnda aega elada" (lk 104). Tõlkija Piret Saluri on osavalt edasi andnud murdelisust ja keelemänge, näiteks leiame tõlkest sõnad "operassioon", "missa" ja "kussa", "nüüstma", "gratineerima-gratuleerima". Ryssä'd on siiski jäetud vankadeks tõlkimata, nemad on tõlkes "rüssad" ja lugeja saab aru küll, et jutt käib soomlaste vastastest Talvesõjas. Romaanis kohtab üksjagu korduvaid motiive. Ma ei pea silmas ilmselgeid sagedasi sünde, surmi, pulmi ja matuseid, vaid varjatumaid tähenduslikke tekstilõimeid. Halva­endelisena mõjuvad näiteks klombid, hulpigu need okses või rõhugu rinda; mõtteid või nägemisvälja varjutav pilv … Helgetest sümbolitest toon esile kihlasõrmuse ja roosa angooravillast nukumütsi. "Mis on ime?" küsib üks väike poiss oma emalt esimeses peatükis (lk 22). Ime on see, et viimases peatükis on ühe ema rauast kihlasõrmus tema poja pintsakutaskus kuldseks muutunud (vrdl lk 80 ja 107). Ime on see, kuidas pealtnäha väärtusetutesse väikestesse asjadesse võib ometi olla kätketud kogu lapsepõlv, andeksand ja lootus. Et inimene ikka alati armastab, on ime.

Romaan ilmus soomekeelsena 2013. aastal. Seda tasub lugeda, mõistmaks paremini Soome praegust ühiskonda ja soomlaste tõekspidamiste kujunemist. Naiste igapäevaelu ja unistuste taustal käsitletakse näiteks vabariigi väljakuulutamisele järgnenud segadust ja sõjast tulnud meeste vaimseid häireid, aimu saab omaaegsete kommunistide mõtteviisist jm. Loeksin meelsasti sarnaselt ajaloolisse konteksti seatud läbilõiget ka eesti naiste elust XX sajandil. Tegelikult ongi see juba kirjutatud – Eva Koffi romaan "Sinine mägi".

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: