Üle hulga aja nägin tükki, kus mitte millegi kallal viriseda ei taha. Ja selline asi on teatris haruldus. Harulduse tekkeks peavad ehk mitmed väärt komponendid kokku saama ja sulanduma. "Katkuhauas" nii ongi juhtunud. Nagu hea toidu, veini ja kino puhul peavad olema koos know-how, peen protsessitaju ja eelkõige tugev tegemislihtsus (mis tahab julgust) - nii ka teatris.

Kõige alus on muidugi tekst. Priit Pedajas on oma lavastuse jaoks roobitsenud Ene Mihklesoni romaanist välja ühe loo. Lugu räägib meie valusast eneseotsimisest ja paratamatust enesepeitmisest keerulises ajaloos. Olin vist pea ainus, kes saalis naeris. Aga minu jaoks oli laval tekkiv absurd totaalne. Ja siis päästab vaid naer.

Kõigepealt lööb pahviks Pille Jänese lavakujundus. Üdini ehe, lihtne, tavaline Eesti nõukaaja maakodu ja samas peen. Seintel kuivamas meeste ürbid. Kõik need surnud metsavennad, kelle riideid tuleb ikka alles hoida ja vahel tuulduma panna.

Metsavendade laul on mind vahel irvitama ajanud, sest seda kiputakse laulma purjuspäi ja ise metsavendade elust teadmata. Tükis laulu ei laulda (kuigi Pedaja puhul võiks seda eeldada). Aga on kohal see taak, raske pärandus. Ja haledaks seejuures ei minda. Eestlaslik.

Kui Kivirähi Andrus vaatab eesti värki vähe koomilises prismas, siis Mihkelson ja Pedajas on tõsised ja karged. Aga nagu öeldud, tekib valus absurd sinna juurde ikkagi.

Luule Komissarovi Kaata on temp, mille eest võiks kukkuda pähe auhind. Ma pole ammu näinud nii nüansseeritud tekstiandmist taolise energiaga. Tekst ise kubiseb paradoksidest. Näitlejal aina rõõm taolist välja pritsida. Kurb ja... naljakas.

Koroona tõstab taas pead. Minge ja vaadake tükki, kuni saate.

Teatrijuht Garmen Tabor ja Aarne Soro viskavad mõnuga lõpuotsas koomilisevõitu rollid kirsiks tordile otsa. Et koera saba ikka üles tõsta. Ega me siia mingit nutujoru metsavendadest tuld ajama. Suu laulab, süda muretseb.

Jäin mõtlema vanale tõdemusele, et kuninga mängivad suureks tema kaaskond, tema narr eelkõige. Nii teeb laval ränka tööd Kadri Lepp laval Ene Mihkelsoni alter egona Luule Komissarovi Kaatat võimendades. Lepa vaherepliigid võimaldavad Komissarovil reageerida ja end lahti mängida. Kuigi mõttelise aplausi võtab Komissarov, sest tal on tekst, mida lõõtsana lahti vedada. Lepp Mihkelsoni alter egona esitab vaid ettevaatlikke küsimusi. Samas, ega iga päev anta võimalust Ene Mihkelsoni mängida.

Lähen vaatan nüüd vahelduseks hoopis Gerda Kordemetsa "Elevandi kõrtsi" Jänedal. Ehk on vähe lõbusam lugu.

Aga nagu Kivirähi Andrus teab, on hea teater see, kus saab nii nutta kui naerda (nagu Trassi-Kivirähi väärt lavastuses "Maailma lõpus"). Puhastav igatahes.

Mõeldes Eesti ajaloo üle, mõtled paratamatult ka oma suguvõsale. Oma isa ma metsavennaks ei nimetaks, kuigi nii saksa kui vene armeedest hoidis ta kõrvale ja oli vahel ka metsas, kui söandas talu koos oma õdedega sinnapaika jätta. See pidi olema ambivalentne. Kui lahingud käivad üle Kambja maade, kes on tõsisema ohu all, kas ilusad tüdrukud talus või noor mees koos nendega. Õnneks jäid nemad sõja jalus ellu.

Neid lahtikaevamisi peame paratamatult uuesti ja uuesti ette võtma. Sest seal on meie juured.

Lavastaja Priit Pedajas on sündinud 1954. Temal on veel vahetu side inimestega, kelle sugulased metsas olid (ei tea ma küll tema enda sugulaste kohta). Mis saab, kui meil enam selle aja loo, vahetu järjepidevuse kandjaid pole ja jääb vaid mälestuste mälestus?

Minu õps Mikk Mikiver lavastas päris mitu korda "Libahunti" ja tema jaoks oli selle sisuks või märksõnaks: "Metsa!". Ma ei tea, kas ta kartis, et etendus võib metsa minna. Vist mitte. Selleks oli ta liiga kõva. Aga tollal, kui ta seda mainis, ei tulnud mul pähe, et ta võis mõelda ka metsavendi. Ega ta nõukaajal neist otse rääkida saanudki (parteilane paratamatult kah veel). See oli pigem laiem ja sümboolsem: kui kodus keerab täitsa jamaks, siis jookse metsa nagu libahunt Tiina, sest me oleme metsarahvas ja mets on meie turvapaik ja kodu.

(Jumal tänatud, et lavastuses ei hakatud seoses metsast varju leidnud metsavendadega mingeid lageraie pilte näitama. Neid on tulnud vaadata juba küll ja veel.)