Reet Varblane. Vabadus ja vastutus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tanja Muravskaja
Tanja Muravskaja Autor/allikas: Tõnu Tunnel

Corina L. Apostol: "Roosa on optimistlik värv. Tahtsime seda seeriat eristada kollasest, mis tähistab ühendatust, ja sinisest, mis osutab väljaspoolsele."

 

Tanja Muravskaja on viimase kaheksa aasta jooksul esinenud kaks korda Tallinna Kunstihoone galeriis, mõlemal korral oli tema dialoogipartner valgevenelanna: 2012. aastal Marina Napruškina ja nüüd Alina Bliumis. Tanja Muravskaja on üks neist Eesti kunstnikest, kelle loomingust oli näituse kuraator Corina L Apostol huvitatud juba enne seda, kui asus tööle Tallinna Kunstihoones. Dialoogipartner oli kuraatori valik, ta tahtis koos Tanja Muravskaja projektidega näidata veel kellegi kunsti, kes elab ja töötab nii-öelda kultuuride vahel. Bliumis on sündinud Valgevenes, kuid elab USAs ja tal on Ameerika kodakondsus. Marina Napruškina on samuti sündinud ja kasvanud Valgevenes, viimased viisteist aastat elab aga Berliinis. Bliumise, Napruškina ja Muravskaja huviorbiidis on identiteet selle mitmekesisuses, isikliku ja omandatud identiteedi konflikt, pidev tõlkimine ühest keelest ja kultuurilisest taustast teise jms.

Näitust hakati ette valmistama umbes aasta tagasi, Valgevenes on aga viimase kuuga palju muutunud, ka valgevenelaste eneseteadvuse mõttes. Kas nende sündmuste valguses tunduvad Alina Bliumise tööd – nii Euroopa keskpunkti kui ka riikide vapiloomade kujutiste tõlgendus – teisiti? Kui palju mõjutab tegelikkus, poliitilised sündmused kunsti vastuvõtmist?

Corina L Apostol: Alina Bliumise Euroopa keskpunkti käsitlus – millised Ida-Euroopa riigid sellele on pretendeerinud – kõneleb üldisemalt riigipiiridest, nende ebakindlusest, pidevast teisenemisest. Sellel on ka isiklik tasand: paar aastat pärast seda, kui Alina Bliumis oli kolinud Ameerikasse, vajas tema Valgevene pass pikendamist, passi aga ei pikendatud, Alinalt võeti Valgevene kodakondsus. Ei teoste ega ka veel näituse tegemise ajal ta ei mõelnud ega saanudki mõelda praeguste sündmuste peale, kuid see, mis on Valgevene niisuguse olukorrani viinud, on neis töödes olemas.

Tanja Muravskaja: Lukašenka türannia ajal sündinud põlvkond on täiskasvanuks saanud, sageli omandanud hariduse kuskil mujal ning Valgevenesse naasnult nad enam ei lepi türanniaga.

Tanja Muravskaja elab ja töötab Tallinnas, kuid temagi puhul saab rääkida kunstnikust-nomaadist: tema viimased teosed on valminud residentuuris Stockholmis ja Brüsselis. Brüsseli Wielsi residentuur langes kevadisse pandeemia-, üldise suletuse aega. Kui palju kriisiolukord on mõjutanud ja mõjutab kunstnike eluviisi ja sellest tulenevalt ka kunsti?

Apostol: Eks see andis tunda juba sellegi näituse puhul. Alina ei saanud Eestisse tulla, meie suhtlus toimus interneti teel. Eesti on Schengeni viisaruumi tõttu olnud õnnelikus olukorras, pandeemia piirangute tõttu on aga riiklikud sümbolid, eelkõige pass omandanud järjest suurema tähenduse. Riiklike sümbolite – vappide jne puhul on kasutatud paljusid loomi, kõige rohkem kaslasi. Ka Eesti vapil on kolme leopardi (või lõvi) kujutis. Kaslase kujutis riikliku sümbolina on omamoodi paradoks: kaslast iseloomustab sõltumatus, vaprus, mobiilsus, kiirus; riiklikud sümbolid, eelkõige pass aga tähistavad regulatsiooni. Ehk kuhu võib ja kuhu ei tohi minna.

Tanja Muravskaja Eesti lipuvärvides "Positsioonid. Autoportree" (2007/2020) on 13 aasta jooksul olnud väljas paljudel näitustel eri kooslustes. Seekord ei ole see eksponeeritud neutraalsel valgel või hallil, vaid erkkollasel seinal.

Kas teistsugused kooslused on toonud välja midagi, mille peale sa ise ei ole mõelnud?

Tallinna Kunstihoone galerii esimese ruumi helesinine sein Tanja Muravskaja fotoseeria "Kartmata" taustal tähistas vabadust (või ka vabanemist). Esiplaanil Alina Bliumise installatsioon "Suurte kaslaste amatöörvaatlus passikontrollis" (ofort, 2016-2017). Paul Kuimet

Muravskaja: Näitusel "Vastuvoolu jutustades" oli teos väljas plakatina, eksponeerimisviisi on sisse kirjutatud väljakutse: kas vaataja tahab kujutise kaasa võtta, sellega samastuda või ei. 2007. aastal oli see teos minu isiklik seisukohavõtt, nüüd ei ole see mitte ainult taas päevakajaline, vaid sellele on tekkinud laiem tähendus. Vähemalt ma tunnen niiviisi. Teoses on alati olnud kaks aspekti: rahvuslus ja soolisus. Nüüd on sellele eelkõige Ameerika sündmuste tõttu lisandunud ka rassism.

Apostol: Tanja "Positsioonid. Autoportree" seostus mulle esmalt Alina riiklike sümbolite projektiga. Kui mõelda Eesti-keskselt, valitsuse, eelkõige EKRE suhtumise peale autsaideritesse, viisi peale, kuidas neist räägitakse, siis on see praegu igati aja- ja asjakohane teos. Pandeemiast põhjustatud piirangutega kaasnevad ka võimuküsimused, manipulatsiooniiha ning rahvusluse ja vabaduse diskursused. Tanja teos on kõigest sellest.

"Positsioonide" taustasein ei olnud sellel näitusel ainuke, mis oli värvi muutnud: tema fotoseeria "Kartmata" taust oli helesinine, tagumise ruumi portreede oma roosa.

Apostol: Kollane värv on Euroopa Liidu lipu tähtedelt võetud.

Muravskaja: Helesinine on aknast paistev valgus või unistus. Ma tegin selle teose möödunud aastal Stockholmis, kui viibisin Tensta kunstihalli residentuuris. Minu akna all tapeti noor mustanahaline mees. Tundsin ennast lõksu aetuna, iseäranis seetõttu, et mul oli väike tütar kaasas.

Tensta kunstihall asub Stockholmi kesklinnast metrooga 20 minuti kaugusel. See on 1960ndatel immigrantidele ehitatud hoone, sealne keskkond ei ole praegu turvaline paik. Eestist tulnuna tundsin ennast ebamugavalt, pärast seda intsidenti sootuks ebakindlalt. Isoleerisin ennast välismaailmast.

Seeria esimestel fotodel on kardinad kinni tõmmatud, viimastel, kui olin suutnud ümbruskonnaga tutvuda, inimestega kohtuda, ennast normaalsena tunda, on aknad avatud. Sinine värv toimib ka visuaalselt vabaduse märgina. Naiskunstnik, iseäranis, kui tal on laps, vastutab lapse heaolu ja turvalisuse eest. Tal on seetõttu ka residentuurile teistsugused nõudmised kui näiteks noorel meeskunstnikul, kes võib minna, teadmata, millised on elamistingimused või ümbruskond. Tänapäevase reisiva ja ennast täiendava eduka kunstniku kuvand on seniajani noor lasteta mees. Vaba inimene.

Brüsselis olin koroonakriisi ajal, abikaasa ja laps olid seal mul toeks. Mu portreteeritavad on ühest suhtluskeskusest, kus käivad koos vanemad, juba pensionieas inimesed, kelle sissetulek jääb elatusmiinimumi piiresse – nad tulevad vaevu ots otsaga välja. Enamik neist on esimese põlvkonna immigrandid, kes on uues sootsiumis jäänud nähtamatuks. Minu eesmärk oli leida viis, kuidas anda nende lugusid, nende elu edasi visuaalselt, ühegi sõnata. See on selle seeria sisu, pandeemia on raamistik. Nad tulid poseerima kaitsemaskis, kuid poseerisid just niiviisi – sellistes rõivastes, poosis jne –, nagu ise tahtsid. Üks naine pani oma kõrvale toolile istuma koera. Minu meelest on see suurepärane pandeemia kommentaar.

Varasemate portreeseeriate puhul oli mul idee peas varem valmis, poseerimise ajal lihtsalt vormistasin selle. Nüüd aga lähtusin portreteeritavate soovist. Tulemust oli võimatu ette näha, seda enam et meid lahutasid ka keelebarjäär, vanus ja kultuuritaust. Kuid sellest hoolimata saime lõpuks üksteisest aru. Mulle oli suurim kiitus, et portreteeritavad nautisid seda protsessi.

Aga miks ikkagi roosal taustal?

Apostol: Roosa on optimistlik värv. Tahtsime seda seeriat eristada kollasest, mis tähistab ühendatust, ja sinisest, mis osutab väljaspoolsele. Roosa on rõõmu värv.

Vahest ka lootuse värv.

 

Intervjuu ilmus 11. septembri Sirbis.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: