Arvustus. Puslekildudest kohtumine memme ja lapselapsega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Must Kast
Must Kast "Memm" Autor/allikas: Sasha Heifets

Uuslavastus

"Memm"

Must Kast

lavastaja Maret Tamme

dramaturg Joosep Susi

kunstnik Keili Retter

näitlejad Kristo Kruusman, Laura Kalle (Ugala), Karl Edgar Tammi ja Kaija M. Kalvet

Trupitöö

ESietendus 12. septembril Genialistide klubis Tartus

Etendus algab juba enne saali astumist, seega ootasin huviga, millise võttega on "Memme" trupp otsustanud publiku vastu võtta - kas näitlejad juhivad inimesi kättpidi kohtadele, annavad juhtnööre etenduse kogemiseks või kaasavad teatrikülastajad muul moel järgnevasse. Seekord tähendas see oma jalanõude ukse taha jätmist ja sokkis saali põrandat katvale pehmele vaibale astumist ehk memmele külla saabumist. Muidugi tuli mulle tossupaelu lahti harutades meelde, et panin just täna jalga peaaegu-auguga soki, mis mind hetkeks morjendas.

Peaaegu-auk sokis ununes aga kohe, kui istekoha leidsin, sest näitlejad askeldasid juba meetri kaugusel asuval laval. Alguses mõjus nende sagimine kaootilisena, kuna rikkalik rekvisiitide valik ja nende ühest kohast teise tõstmine ei loonud just üleliia palju seoseid. Samas tekkis aga üsna pea arusaam, et rekvisiitide rohkus ning näitlejate pidev tegutsemine toetab lavastuse üldist kompositsiooni ehk fragmentaarsetest piltidest koosnevat struktuuri.

Vaatajateni tuuakse vanavanemate ja lastelaste suhetest kõnelev lugu, mis mõjub ühelt poolt tuttavalt, kuid jääb samas veidi kaugeks ja jahedaks nagu ammune mälupilt. See Tartusse Karlova tänavatele asetatud mälestusterada põimib meenutused küüditamisest, sõjaajast ja kümnendite taha jäävast lapsepõlvest. Minevikulist mõttelõnga katkestab memme ja lapselapse laua taha istumine, millega antakse märku, et külla on mindud siiski oleviku hetkel.  

Intervjuudel põhinev lugu paneb mõtlema, kas kõik vanaemad on samasugused. Jah, stereotüüpseks muutunud küsimused "Kas sul on kõht tühi?", "Kas panen sulle ikka midagi kaasa ka?" ja "Räägi, kuidas sul läheb!" on tõesti ehk tuttavad enamike jaoks. Teisalt seletas aga lavastuse dramaturg Joosep Susi peale 13. septembri etendust toimunud vestlusringis, et üldiselt on vanainimestele omaseks saanud teatud ajas hüplev kõnemaneer, mis võib ühte katkematusse kõnevooru kokku siduda argise oleviku ja mälestustesse talletatud mineviku. Oma lähedastele mõeldes ei täheldaks ma aga nii suurt mälestustes elamist, mis tähendab, et ehk ikka ühe mõõdupuuga päris kõiki vanaemasid siiski mõõta ei saa.

Kogu lavastus koosneb kui pusletükkidest, mida publikule ükshaaval ulatatakse ning mis palutakse vaatajal vaikimisi meeles hoida, et neist hiljem tervikpilt kokku panna. Näiteks inditseerisid seda nii Laura Kalle kui Karl Edgar Tammi katkendlikud makisalvestused, kus mõlemad lindistasid kassetile vaid ühe poole vestlusest, jättes vaataja äraootavasse positsioon, sest garantiid ka vestluse teist poolt kuulda ei antud. Ühelt poolt on selline lähenemine vaataja jaoks keeruline, sest erinevate osade kokku sobitamisega tegeledes, on puslekarbil olevat tervikpilti nägemata igale järgnevale tükile koha leidmine paras väljakutse. Teisalt ei peagi teater vaataja jaoks kõike lihtsaks tegema. Eriti selle loo kontekstis, kus tervikule eelnev vihjeline viitamine (inglise keeles foreshadowing) pigem lisab uut väärtust ja pinget.

Üks kõnekamaid komponente selle fragmentaarsuse juures on lavategevust saatev mängulisus. Stseenide väle vahetumine muudab lavastuse tempokaks ja laseb näitlejatel katsetada nii improvisatsiooni kui selgelt struktureeritud stseenidega. Laval olijate õhin neile antud võimalusest lapsesarnaselt mängida hakkab silma juba esimestest dialoogidest, mis loob saali kerge ja siira atmosfääri. Spontaansetest olukordadest tekkinud naerupahvakud näitlejate endigi seas kinnitavad, et mängitakse ka üksteise jaoks, mis lisab etteastetele teisegi mõõtme.

Samas tundub mängulisust puudu jäävat memme ja lapselapse kohtumistes. Need stseenid toetuvadki suuremasosas improvisatsioonile, mis nõuab aga näitlejatelt üsna palju keskendumist sellele, et välja mõelda, millises suunas dialoogi edasi viia. Improvisatsiooniga taotletakse küll realistlikku vanaema ja lapselapse vahelise vestluse tekkimist ning see toetab ka eelnevalt mainitud vanainimesele iseloomuliku teemades ja ajas hüpleva vestluse saavutamist. Sellest tulenevalt muutub aga eelnev mänguline õhin pigem pingsaks uute teemade otsimiseks, mis mõjuvad kramplikumana, kui ülejäänud neid ümbritsevad stseenid. 

"Memm" sobib sellegipoolest praegusse karantiinijärgsesse (ja võimalik, et -eelsesse) aega, kus vanavanemate külastamine on saanud uue väärtuse. Vanaema juurde tuppa astumisest ja temaga laua taga istudes tassi kohvi joomisest on saanud luksus, mis võib iga hetk raskendatuks muutuda. Seega, kui Musta Kasti külastamiseks aega napib, võib kindlasti vanavanemate juurde mineku ette võtta.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: