Arvustus. Vootele Ruusmaa muusikaline kergus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vootele Ruusmaa
Vootele Ruusmaa Autor/allikas: Bandcamp

Uus plaat
Vootele Ruusmaa
"Requiescat in Pace"
8/10

Arvustus ilmus Müürilehes

"Requiescat in Pace" võiks olla raske album, on see ju justkui muusikaline nekroloog Ruusmaa lahkunud isale. Aga ei ole raske. See on kerge, väga kerge. Heal juhul seda lein lõpuks teebki – teeb kergeks.

Kergus viib kuulaja endaga kaasa esimesest loost, mille pealkiri "Kõledus" võiks suunata mõne Irisarri tumedama pala poole. Aga Ruusmaal on ka "Kõledus" soe ja toetav. Lisakihid, mida ta pedaaliste klaverimotiivide peale loob, ei tungi üleliia esile, ei vii tähelepanu mujale, vaid kasvatavad hapras kooskõlas uue terviku – tühjus saab uuesti terveks.

Jah, siin on lagedust ("Tühi pilk"), aga ka see lagedus on kerge, mõtlik või lihtsalt vaatlik. Kuidagi lööb Tartu meelde. Jah, hilissügisene Tartu, jalutaks, klapid peas, Emajõe ääres ja istuks viivuks kusagile pingile maha. Võib aimata Nils Frahmi, Balmorhead, ehk Max Richterit. Aga samas on see kõik oma hingamisega.

Peamiselt instrumentaalsel albumil kuuleb siiski ka vokaali. Ja kuna see vokaal tuleb poole albumi pealt ("Head und!"), tuleb ta nagu oodatud üllatus, mille ootamist sa ei julgenud kõva häälega välja öelda. Tuleb nii, nagu sa ei osanud oodata – tuleb paremini. "Andestust" on siin igatahes väga täpselt tabatud. Ei ole raske, ei ole murelik. Kerge naeratus on suunurgas. Muud midagi.

Kahju ainult, et need lood nii lühikesed on.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: