Reet Varblane. Üksi ei tule enam välja
Mark Soosaar on väga, lausa üle mõistuse võimekas. Ega asjata ole tema kohta mitmel puhul öeldud "mees nagu orkester". Ta tegutseb praegugi "võimatu missiooni" põhimõttel. 1990ndatel andis see, ka põlve otsas tegemine, tulemusi, veerand sajandit hiljem enam mitte, kirjutab Reet Varblane Sirbis.
Esmaspäeval, 28. IX seisis Pärnu uue kunsti muuseumi asutaja ja juht Mark Soosaar, kes ühtlasi on Pärnu filmifestivali juht ning Läänemere kunstisadama idee autor, nõutult oma muuseumi lukustatud ukse taga. Hoone kinnisvara omanik Novira E10 OÜ oli sissepääsu sulgenud. Soosaar andis asja kohtusse. Pärnu maakohus kohustas Esplanaadi 10 omanikfirmat võimaldama uue kunsti muuseumil ja rahvusvahelise antropoloogia ühingul kasutada hoone esimese korruse suurt saali ja teise korruse bürooruumi kuni 27. X. Eelkõige seepärast, et XXXIV rahvusvaheline Pärnu filmifestival oli juba välja kuulutatud (toimub 12. – 25. X), lepingud sõlmitud, lepingutasud makstud ja festivali ärajäämine toob korraldajatele kaasa nii rahalist kui ka mainekahju. "See on aga väga kummastav, kuidas Pärnu linnas kultuuri rünnatakse. Küll volikogu puldist, küll Esplanaadi tänaval. Seadusega pole seal eriti pistmist." Nii on Soosaart tsiteeritud Pärnu Postimehes (2. X). Pärnu Postimehe tsitaadis oli ka teine pool: "Alati leitakse ka kõige raskemas olukorras mingi lahendus." Nädal hiljem, 5. X jooksis "Aktuaalsest kaamerast" läbi uudis, et Mark Soosaar peab läbirääkimisi SEB panga Rüütli tänavas asuva Pärnu kontoriga, et saada seal UKMile ajutised ruumid.
Mark Soosaar on kui fööniks taas tegudele tõusnud. Just samamoodi, nagu ta 1994. aastal ilmus São Paulo biennaalile. Baltimaad osalesid seal esimest korda ja vähemalt Eesti tööde ja esindajate sinna saatmine nõudis Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuselt suurt pingutust, ka rahalist. Leonhard Lapini "Eesti metsa" installatsiooni materjal jäi mingil põhjusel Rotterdami või kuhugi mujale kinni, nii et "Eesti metsa" näidati Brasiilias sealse puidu ja Soomes toodetud männilõhna abil. Mark Soosaar oli aga ilma riigi ja linna toeta kohal, filmis, ja mis peaasi, suutis kaasa tuua ja Pärnus eksponeerida Hiina maalikunstnike teoseid. Hiina kunst oli 1990ndatel üle kogu läänemaailma kuum kaup.
Mark Soosaar on väga, lausa üle mõistuse võimekas. Ega asjata ole tema kohta mitmel puhul öeldud "mees nagu orkester". Ta tegutseb praegugi "võimatu missiooni" põhimõttel. 1990ndatel andis see, ka põlve otsas tegemine, tulemusi, veerand sajandit hiljem enam mitte. Muuseum eeldab igati läbimõeldud tegutsemist. Mõnest efektsest teosest või nimekast autorist enam ei piisa. Ka sellest mitte, kui kogus on Yoko Ono teos. Tõsiselt võetav institutsioon eeldab igakülgset väljaarendamist, ka kaadri mõttes, ja töötajate kaasamist. Üksi ega ainult oma pereliikmete või lähedastega kõike ära ei tee. On selge, et Pärnu uue kunsti muuseum, iseäranis kui tegemist on eraettevõtmisega, ei saa endale lubada kolme kuraatorit ja nelja projektijuhti. Või mine tea, kui rikas Ameerika onu Sam ei päranda just miljoneid. Aga kuraator (kaks on parem), kellele on antud vabad käed ja oma mängumaa, ning mis kõige tähtsam, hästi läbi mõeldud tervikliku programmi koostamine, on hädavajalik. Kõik ei saa käia suure juhi taktikepi all.
Koostöö on praeguse aja üks loosungeid, ka siis, kui see tähendab vaid kitsa ringi koostööd. Kai keskuse programmijuht Karin Laansoo ütles vahetult enne uue keskuse avamist kuldsed sõnad (Sirp 13. IX 2019): "Pane kokku tiim inimestest, kes oma oskustega üksteist täiendavad, mitte ei dubleeri." Laansoo lisas, et töötajaid ei tohi ekspluateerida, inimesi peab väga hoidma.
Pärnu UKMi on hädasti vaja mitte ainult suvepealinnale, vaid eesti kultuurile. Läänemere kunstisadamale eraldas riik pool miljonit, mis pole küll teab mis suur summa, ka Pärnu linnavalitsus üldiselt toetab seda ettevõtmist. Kunstisadama projekti kuulub ka kunstimuuseumi hoone. Esialgu küll visioonina. UKM vajab reorganiseerimist, sissetöötatud institutsiooni ei tohi lasta raisku minna. Ilmselt ei oleks ka ideaalne muuseum hoidnud ära Esplanaadi tänava hoone müümist erakätesse 2006. aastal, kuid kultuuriavalikkuse toetuse oleks taganud küll.
Allikas: Sirp