Raimo Jõerand: arvestasin, et Margil on alati tagamõte, kui ta lubas mul filmima tulla

Mees Manijast
Mees Manijast

17. jaanuaril esietendub ETV2-s Raimo Jõeranna värske dokumentaalfilm "Mees Manijast", mis jälgib Mark Soosaare tegemisi 2020. aasta sügisel, mil tema idee rajada Pärnusse kõiki Läänemere maid ühendav kunstisadam äratab linnavõimus üha enam umbusku. Režissööri sõnul pidi ta Soosaare soovil ka oma filmi fookust veidi ümber mängima.

Mark Soosaar on mees, kellest võiks teha kümme dokumentaali ja ikka jääks väheks. Millise fookuse sa "Mees Manijast" puhul paika panid?

Alustasin ikka mõttega pigem mõtisklevast-arutlevast käsitlusest, kus peatähelepanu all Margi töö filmirežissöörina. Tahtsin tungida tema loomingu läteteni ja mõista saladusi, mis võimaldasid tal teha kogu nõukogude stagnatsiooniaja autorifilme igasugusest ideoloogilisest survest priina. 

Kui keeruline oli Mark Soosaare puhul valida just seda ühte teed, kuidas temast rääkima hakata?

Nagu ikka seab reaalsus oma tingimused. Esiteks portreteeritav ise. Kohe selgus, et Mark on huvitatud ainult sellisest filmist, mis näitab teda keset küdevat konflikti võitleva kangelasena liikumas ülla ideaali poole. Mark teab, mida filmi jaoks vaja on. Lükkasin enda tahtmise tagaplaanile ja asusin jälgima, mida elu ja Mark pakkuda kavatsevad. 

Sel sügisel tuli Margi ja tema muuseumiga seotud sündmusi üksteise järel. Oli ka kohe selge, et kui asun sellisele ettearvamatule rajale, siis tuleb tegutseda üksi – samamoodi nagu Mark ise on enamiku oma filme teinud nii operaatori, režissööri kui ka monteerijana. Teades aga, et sügisega tuleb film igal juhul valmis saada, hakkasime tagala kindlustamiseks igaks juhuks ka intervjueeritavaid otsima.  

Filmis kõlavad korduvalt katkendid muusikalist "Mees La Manchast". Kas see mõtteline sild "Don Quijotega" tekkis sul ka koheselt? Ise tabasin end juba esimestel minutitel mõtlemast, et tõepoolest, Mark Soosaar võitleb ju samamoodi tuuleveskitega.

Don Quijote fenomen ei ole üksnes tema hulluses, mis lasi tavalisi tuuleveskeid hiiglasteks pidada. Minu jaoks on ta ikkagi ideaalide poole püüdleja, lootusetu võitleja maailmas, mis ammu enam tema üllastele ideaalidele ei vasta. Ja sellisena ma Marki seal Pärnu volikogus pärast kuulsat volinik Paulsoni kunstiloengut ka nägin, seljas Kihnu kolmekordne "raudrüü". 

Enamasti peetakse don Quijotet naeruväärseks, aga just selles tema tõeline vabadus – ja siis ka traagika – peitubki. Mark siiski näeb oma kuvandi hoidmisega suurt vaeva ja pelgab väga naeruväärsust. 

Usun, et filmitegijast filmi teha on alati omaette katsumus. Kui palju Mark ise seda filmi lavastama hakkas ja kui palju ta ette ütles, millist portreed endast näha tahaks? Paar humoorikamat hetke olid ka filmi sisse jätnud, aga kas seda oli rohkem?

Arvestasin, et Margil on alati tagamõte, kui ta lubas mul filmima tulla. Kui tal seda polnud, siis mõtles ta selle välja. Neil kordadel, kui ma ei osanud tema kohatisele irratsionaalsele käitumisele põhjendust leida, selgus hiljem ikka seal taga olev lavastusplaan. Aga see on lahutamatu osa Margist, see on ka tema filmide tegemise stiil läbi aegade, selle vastu sõdima hakata oleks olnud rumal. Pigem proovisin sellele selgelt tähelepanu juhtida ja seda kontseptuaalselt ära kasutada. 

Üks näide: filmis on stseen, kus Mark ja Svea viivad Jaan Oadi autoportreed Manija muuseumi. Portree tagaküljele on maalitud Oadi naine Mall. Alguses kannab pilti Mark ja siis me näeme seal Malli nägu, siis otsustab ta selle mineku uuesti teha ning annab pildi Svea kätte. Nüüd näeme pildil Jaani nägu.

Niimoodi, ise seda tahtmata, andis Mark sellega edasi ka ühe oma loomingu korduvatest motiividest, mille erinevaid tahke on ta aastaid presenteerinud ka igasuvisel näitusel "Mees ja naine". 

Meediast näeme üht pilti Mark Soosaarest: üks tõeliselt kange ja sihikindel persoon, kes elab ja hingab kultuuri, filmi ja kunsti ning on valmis nende eest lõpuni seisma. Kas üritasid filmiga leida üles ka seda teist Marki, nii-öelda tavainimest, või ongi Mark Soosaar läbi ja lõhki selline inimene, keda varem kirjeldasin?

Igal inimesel on tema tavaline pool, on oma nõrkused ja harjumused. Me kõik saame vanaks. Cervantes pühendab don Quijote tavalisele elule vaid pisikese murdosa oma raamatust, see pole huvitav. Kangelased pakuvad huvi just sellepärast, et nad on erakordsed. Nad teevad erakordseid asju. 

Lõputult ei jõua ju keegi esineda, ka Mark mitte. Polnud kuigi raske tabada seda tema tavalist poolt, aga mul ei olnud plaani seda filmis kasutada. Siiski püüdsin vältida tema sellist esinemismaneeri, mida tunneme tema juhitud saadetest või intervjuudest. Ka see oli kerge tulema. 

Kui palju aega sa selle filmi jaoks koos Margiga veetsid? Kas filmist jäi ka palju materjali üle?

Pean tunnistama, et sobivat materjali jäi pigem puudu, aga see tuli sellest, et valisin keerulisema tee. ETV2 tellis minult 58-minutise filmi ja aega oli kolm kuud. See on pika dokumentaalfilmi valmimiseks ikkagi väga lühike aeg. Selle ajaga jõuad sa heal juhul sündmustega sammu pidada ja monteerida jooksvalt ning siis episoodid reastada. Distantsilt hindamiseks, ümber tegemiseks ja lühendamiseks eriti aega ei jää. Aga mina olen üldiselt aeglane tegija. 

Üle jäid küll intervjuud Kersti Uibo ja Marko Raadiga ning suur osa Margi endaga tehtud intervjuust, aga nende kasutamine ei sobinud sellesse filmi. Õnneks oli minu käsutada Margi filmipagas, kust otsitud katkendeid kasutasin kui kommentaare Margi tänastele tegemistele. Võtsin endale ülesande tuua filmide kaudu esile see ühisosa Margi loovusest, mis ei ole aja jooksul muutunud. Kas ma seda suutsin, on veel vara ütelda. Nagu mainisin, on see film veel liialt värske.

Dokis "Mees Manijast" näeme katkendeid kümnest Mark Soosaare filmist. Kui palju sa neid oma filmi jaoks üle vaatasid?

Mark on teinud üle 50 filmi, olen neist enamikku ikka näinud, mõnda mitu korda ülegi vaadanud. Aga selle filmi jaoks vaatasin esimest korda selliseid 1980. aastate alguse šedöövreid nagu "Jaan Oad" ja "Viimne tervitus" – viimane neist tõeline mõistatusfilm, mis põhineb Tuglase apokalüptilisel tekstil. Kindlasti on üks võimsamaid töid Viiralti jälgedes tehtud "Maised ihad", aga neid on veel. Kõik väärivad vaatamist ja ühtegi neist ei aja kellegi teise filmiga segi.

"Mees Manijast" on nüüd valmis ja üks lugu Mark Soosaarest on jäädvustatud, aga mis sa arvad, kas Margist võiks veel filme teha? Materjali ilmselt oleks?

Kes julgeb, võib proovida. Kindlasti tuleks teha see film, mis mul esialgu mõttes oli – film Margist kui filmirežissöörist. Ta on ju eesti dokumentaalfilmi klassik. Aga ma ei kujuta ette, et Mark istuks sinuga rahulikult paigal ja lihtsalt meenutaks ja analüüsiks oma loomingut, tal on nii palju muud teha olevikus. Võib-olla siis, kui ta viimaks pensionile jääb.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: