Üks küsimus. Millest tunnete meie kunstiväljal kõige rohkem puudust? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

KUMU
KUMU Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Reet Varblane esitas Sirbis kunstnikele ühe küsimuse – millest tunnete meie kunstiväljal kõige rohkem puudust?

Kadi Estland:

Luuletus "Covidi õppetunnid": Muutlikud ajas tunnid, võivad olla ka ilmad / Covid avas meie silmad / et kuidas on võimalik teha nii ja naa / et ainult vähesed ei saa / Covid lõi miinimupalga, haigekassa / ahsaa / mis oli kasulik kunstnikele ja / kunstile / kunnid võtame need tunnid nüüd ja / arutame / kas me ei võiks niimoodi kogu aeg teha. / Kunstnikule keha.

Sandra Jõgeva:

Ma näen praegust olukorda sellisena, et raha läheb jätkuvalt kunstnikest mööda. Kunstnik on ikka veel kunstimaailma alamkiht, kes üldiselt ei saa ka pideva professionaalse tegutsemise puhul erialase töö eest sotsiaalsete garantiidega miinimumpalkagi. Just suhtlesin anonüümseks jääda sooviva kunstnikuga, kes on meeleheitel, kuna ei saanud oma koroonatoetust, haigekassat ja miinimumpalka loovisikule kultuuriministeeriumi eraldisest järgmiseks poolaastaks pikendada. Hoolimata angažeeritusest suure konkurentsiga rahvusvahelisse projekti ja väga tähelepanuväärsest viimase aja näitusetegevusest, on ta hoopis sunnitud oma ateljeest loobuma ning keskenduma ellujäämisele. Samal ajal luuakse riigi raha eest uusi ambitsioonikaid kunstikeskusi: miljonid Mark Soosaare ulmale permanentsest Veneetsia biennaalist Pärnus, kursused igaühele Naked Islandis (milline tore võimalus oma lapse pea ise savist teha!) ning igas mõttes tühjad Kai keskuse saalid, mis kinnitavad seda, et riigi kultuuripoliitikas on olulised ehitised, aga mitte inimesed.

Johannes Luik:

Tugistruktuurid on superhead ja järjest rohkem tekib võimalusi. Kuid leian, et praeguses olukorras lähtuvad suured institutsioonid näituste tegemisel Lääne-Euroopa narratiividest, mis meil võivad mõjuda imporditult. Meie väikeses Eestis on ka onupojapoliitika kerge vohama. Suurte institutsioonide kõrvale võiks tulla rohkem väikseid tegijaid, kes käsitlevad paremini ajakajalisi teemasid ning vähemalt püüavad eemalduda kaasaegse kunsti hegemoonilisest kütkest.

Urmas Lüüs:

Ehk on see trots lääneliku progressiusu vastu või vähene elult peksasaamine, kuid olles oma tegemiste tõttu viibinud maailma eri paigus, tundub siinset kultuurielu toetav struktuur olevat üpris tasakaalus. Olen osa saanud Hiina kunstitööstuse pillavast suursugususest, kuid ei kadesta nende isiku- ja liikumis­piiranguid. Saanud hariduse Rootsi igaüht väärtustava kombe kohaselt, kuid tundnud end kammitsetuna kartusest käsitleda ühiskonna tabuteemasid viisil, mis ei ühti riikliku tavaga. Nautinud Hollandis Amsterdami igiärkvel kultuurivibratsioone, makstes hingehinda, et lubada endale äärelinna jagatud korteris olematut tuba. Olen tasuta saanud Eesti kunstiakadeemias hea hariduse, mis on võimaldanud adekvaatset ja piiranguteta diskussiooni. Kunstnike liit võimaldab rentida sobiva eelarvega ateljeed. Näituseruumid pakuvad piisavalt valikut ja kultuurkapital tuge, et oma looming publikuni viia. Kohati olen seda võtnud liigagi iseenesestmõistetavana. Ma pole kultuuripoliitikas sedavõrd jäägitult sees, et tunda kõigi telgitaguste käärimislõhnu või hallide kardinalide kerguses kiratsevaid tengelpungasid, küll aga tajun ohutendentse, mis võivad selle iseenesestmõistetavuse idülli kui hoolikalt laotud liivamandala hetkega olematusse paisata.

Kunagi kunstihuvilise koolipoisina nägin Neeme Külma suurt betoonist ratastel risttahukat, mida nimetati lehmaks. Mäletan hästi, kuidas esimese mõttena sähvatas peast läbi mõte: huvitav, kus see lehm on? Loodan, et see juhmusehetk on väikelinna koolipoisile, kellele Tallinna-sõit oli kui Rooma saabumine, andestatav. Küll aga teeb murelikuks, kui sellisel tasemel toodetud populism hakkab diskussioonides õhutama ühiskonna radikaliseerumist. Üha vähem kohtab meedias põhjalikke sisurikkaid diskussioone, sest müratasemest ülekarjumiseks võetakse kasutusele lööklaused ja demagoogia. Konstruktiivse ja süvitsi mineva arutluskultuuri ja Pavlovi-emotsioone ületava intellektuaalse kapitalita on aga võimatu määratleda kultuurivälja puudusi ja välja pakkuda toimivaid lahendusi.

Marko Mäetamm:

Võiks olla rohkem selliseid projektipõhisusele tuginevaid paindliku graafikuga näitusepindu, mis täidaksid tühimiku suurte institutsioonide, nt Tallinna Kunstihoone, Kumu, Kai, ning väikeste traditsiooniliste galeriipindade vahel.

Tõsi ta on, seis kunstimaastikul on elav ja kirev. Aga kui silmad kissis suurt pilti vaadata, siis paistab, et kõik need arvukad institutsioonid on nagu eraldi oaasid, kel kõigil oma ringkond ja publik. Iseenesest on see loogiline ja ilmselt ka paratamatu. Eesti väiksuse juures näen sellessamas killustatuse ohtu.

Terje Ojaver:

Kunstielu käib ajaga kaasas, on uued tegijad ja on piisavalt väljundeid. Foto suur populaarsus ei ilmuta veel kusagilt mõõna märke.

Käisin äsja Vaskjala residentuuris, mis üllatas lühikese aja jooksul loodud land art'i ja kontseptuaalsete taieste tasemega. Kunstiinstitutsioonid jätkavad tulemusliku tööga, esile tõstaksin KKEK-i, kelle nädalalehe kirjutised on head, kes portreteerivad kunstnikke ja koostavad andmebaasi. Pikk paus on olnud televisioonis: Eesti kanalitel tahan näha uusi regulaarseid kunstisaateid, kunstnikufilme.

Erika Pedak:

Võimaluste paljusus on meeltmööda aktiivsele kunstnikule ja teadlikule kunstitarbijale. Kuid mõnevõrra teeb rahutuks potentsiaalne kunstipublik, kes selles mitmekesisuses iseseisvalt ei orienteeru. Pealegi tundub mulle, et nii mõnigi professionaalne kunstnik või kunstiinstitutsioon kasutab situatsiooni ära ja teeb äraelamise või kasusaamise eesmärgil nõudlusele liialt palju järeleandmisi, muutub nn poliitiliseks populistiks. Juba siit algab teadliku kunstipubliku suurenemine või vähenemine, rääkimata näituste publikuprogrammidest ja üldhariduskoolide kunstiharidusest. Mida Tallinnast kaugemal, seda enam on professionaalidele range soovitus jääda kunstis truuks oma valikutele. Ja lasub lausa kohustus neid aeg-ajalt ikka demonstreerida.

Tanel Rander:

Kui millestki puudust tunnen, siis vabadusest, lootusest ja julgusest, mis on kunstnikes kaduma läinud. Pikka aega on kunstielu iseloomustanud ambitsioonikas karjerism, nartsissism ja edukultus, mida on soodustanud era­kapitali sissetung, konkurents ja professionaliseerumine. Tagajärjeks on väga liigivaene monokultuur ja selle hüperproduktsioon. Õnneks on see kõik mõranema hakanud ja päris suur hulk rahulolematuid kunstiinimesi on liikvel. Aga kus on nende avameelsed sõnavõtud ja kas neil üldse ongi selleks kohta, seda ma ei tea.

Fideelia-Signe Roots:

Väga hea, et on mitmeid toetusi, kuid need kõik on ajutised. Kunsti õpitakse aastaid ja kunstnikud töötaksid hea meelega oma erialal elu lõpuni, mitte ajutiselt. Loominguliselt aktiivsetele kunstnikele võiks maksta eluaegset toetust, et nad ei peaks puudust kannatama või teistel ametikohtadel leiba teenima. Teiste erialade omandamine küll rikastab, aga see ei tohiks olla ainus vaesusest väljapääs, vaid vabatahtlik ja toetama kunstniku loometeed.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: