Arvustus. Sadam ootab valget laeva

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Mees Manijast" Autor/allikas: Kaader filmist

Dokumentaalfilm "Mees Manijast" (Eesti 2021, 57 min), režissöör-stsenarist-operaator Raimo Jõerand, produtsent Hannela Lippus. Tootja ETV2.

ETV on kohati päris huvitavalt kombanud dokumentalistika ja portreesaate piiri. Viimaste paremate näidetena dokini küünitavatest saadetest meenuvad Vahur Kersna tehtud "Alo. Surematu" (2016) Alo Mattiisenist, millel oli pikkust lausa kahe tunni jagu, ja pooleteisetunnine "Sulev Nõmmik. Rohkem kui Ärni" (2021).

Esmapilgul tahaksin sama mõõdupuuga mõõta ka "Meest Manijast": algataja ja tootja on ETV2, idee taga aga loomulikult soov tähistada Mark Soosaare aasta alguses kätte jõudnud 75. sünnipäeva. Raimo Jõerand on aga ikkagi dokumentalist ja suurest tõsielufilmitegijast Soosaarest jäädvustust tehes joonistub ka nii lihtsa plaani puhul välja palju kihilisem teos kui ainult referaat inimesest.

Intervjuus ERR-i kultuuriportaalile1 ütleb Jõerand, et filmi tegemisel oli tema peatähelepanu all Margi töö filmirežissöörina ("Tahtsin tungida tema loomingu läteteni ja mõista saladusi, mis võimaldasid tal teha kogu Nõukogude stagnatsiooniaja autorifilme igasugusest ideoloogilisest survest priina."). Õilis ja vajalik mõte, seda enam Jõeranna käes, kes on eesti dokumentalistika ajaloo mõtestamisse andnud väga tugeva panuse. Autori sõnul oli subjekt Soosaar sellisele plaanile alguses vastu olnud ning filmimisest keeldunud, kuid seejärel vaata et üleöö meelt muutnuna teinud Jõerannale ettepaneku, et see filmiks Pärnu volikogu istungit, kus on arutusel Läänemere kunstisadama projekt. Soosaare ergas dokumentalistivaim ei vedanud taas teda alt: samalt istungilt sai alguse 2020. aasta levinumaid kultuurimeeme "Kus siin lehm on?" EKRE Pärnu volikogu liikmest Heldur Paulsonist, kes otsib abstraktselt maalilt lehma, mida seal tema arvates peaks kujutatud olema, kuna nii lubab pildiallkiri. Mõneti on "Mees Manijast" salvestamist väärt juba selle episoodi pärast, sest nüüd on tükike klassikalist põmmpeaabsurdi filmi pandud.

Mark Soosaar kantseldab "Mehes Manijast" kordamööda Pärnu volikogu liikmeid ja lambaid, ikka siirast soovist neile teed valgustada. Kaader filmist

Filmi algimpulsist saab ühtlasi alguse "Mees Manijast" vastuolu, mis seda filmi nii pärsib kui ka edasi viib, igatahes normaalsest tele-Kersna-formaadist välja tirib. Jõeranna idee näidata Soosaart dokumentalistina on siin filmis täiesti olemas: hoolikalt valitud filmikatked Soosaare kullavaramust annaksid esteetilise lisaväärtuse igale teosele, kus neid tsiteeritakse, ja loomulikult võidab neist ka "Mees Manijast". See on ajatu Soosaar. Aga Soosaart ennast huvitab meie kaasaeg (ja tulevik) rohkem kui minevik ja läinud aasta sügiseste sündmustega – Pärnu uue kunsti muuseumi sunduslik väljakolimine nn Chaplini keskuse ruumidest Esplanaadi tänaval ja Läänemere kunstisadama projekti taotlemine – on tal tekkinud soov näidata end filmikunsti vahendusel kultuurirevolutsionäärina, keda Paulsoni-taolised hallid ametnikud ei mõista. Seda kuvandit looma hakates ilmutab end selgelt ka Soosaare soov Jõerand lavastajapositsioonilt välja nügida. Meenub teine näide läinud aasta dokumentalistikast, kus filmis "Mephis­topheles" (2020) oli portreteeritava Linnar Priimäe arvates režissöör Manfred Vainokivil selge probleem aupaiste asetamisega õigesse kohta ja seetõttu tuleb seda tähtsat asja ise teha. Ka Soosaar näeb siin filmis ennast filmitegijana kogu aeg kõrvalt läbi Jõeranna kaamerasilma ning lavastab enda ja Svea üle õue majja mineku uuesti, andes Jaan Oadi portree naise kätte ja keerates selle teistpidi, nii et kunstniku nägu jääb kaadrisse näha. Jõerand vastab omalt poolt sellega, et jätab mõlemad duublid filmi sisse. Selle väikese võimuvõitluse taga on aga ka austusvaldus vanameistrile, sest samasugust võtet – mustade duublite sissejätmist filmi – on kasutanud ka Soosaar ise, nt filmis "Liblikapüüdja" (1978) lavastatakse ruumi sisenemine samal moel. Ei tohi aga unustada, et nii "Mephistophelese" kui "Mehe Manijast" puhul pole õieti selge, mil määral on see "reaalsuse konstrueerimine" tõsine ja mil määral mänguline. Rumal on see, kes loodab ära arvata.

"Mephistophelese" peakangelase Priimäe sõnad sobivad aga kirjeldama Mark Soosaart saatvat dilemmat: "Miks peaks kultuuriinimene astuma erakonda? See ei ole tema element!"2 Vaadates Soosaart kohusetundlike, ent tundetute ametnikega bürokraatiaköit vedamas jõuab vaatajas kohale arusaam, et vaidlejad tulevad justkui eri planeedilt. Soosaar usub kunstnikuna imesid. Osa kaadreid tema filmides ei ole saanud sündida mingil muul moel kui ime läbi ja taban end mõttelt, et kuidas ta küll sellise asja kaadrisse sai. Imed olid ühiskonnas ilmselt rohkem võimalikud 1990. aastatel, mil Eesti elu reeglistik ei olnud veel nii täpselt paigas. Nüüd on imedele vaja lisaks ka juba tõestust – dokumentatsiooni kus, millal ja mis tingimustel ime sündima peaks, soovitavalt koos kellegi allkirjaga. Soosaart kannustab usk. Usk suurde ideaali, mille nimel on ta valmis kõik välja panema. Ametnikud on ideaalide küsimuses ateistlikult meelestatud ja tahavad kõike käega katsuda. Soosaar usub ideesse, aga ametnikud Soosaarde mitte eriti. Õigus on mõlemal, oleneb, kummalt poolt vaadata.

Üks, millesse Soosaar on oma sõnul alati uskunud ja selle heaks ka suure töö ära teinud, on eesti rahva ja kultuuri püsimajäämine, ja eriti rasketel aegadel. Lugusid ja legende tuleb jäädvustada ja edasi pärandada, olgu selle kinnituseks kas või arvukad dokfilmid kunstnikest ja kultuuriinimestest, kellest mõnda me ehk ilma tema sekkumiseta enam ei mäletakski. Seda liini iseloomustab hästi ka "Mehes Manijast" välja toodud filmipaar "Eesti talufilm" (1973) ja "Liblikate kodu" (2004). "Eesti talufilmis" näeme Soosaare isa Johan Soosaart mängimas Mihkli-Jaani talus liblikate ja oma lapselapse Kadrianniga. "Liblikate kodus" näeme samas talus ekraanil juba Mark Soosaart ennast koos lapselapse Melissega mängimas samasuguseid mänge. Need kaks filmi räägivad järjepidevusest, õpetusest ja hoolivusest, mida me millegi püsimajäämiseks peame põlvest põlve edasi andma. "Mehes Manijast" me seda järjepidevust ei näe. Kuigi uue kunsti muuseumi tegevjuht on palju aastaid olnud Soosaare tütar Marie, ei ole teda siin filmis. Nagu ka (toona) Pärnu antropoloogiliste filmide festivali korraldustiimist välja kasvanud dokitegijat Vaiko Edurit. Siin filmis algab ja lõpeb maailm Mark Soosaarega, kes on jäetud ihuüksi võitlema võimsate loodus- ja lollusjõududega. Kuigi me saame aru, et Soosaar mõtleb uute kunstirajatiste planeerimisel ennekõike igavikule, ei selgu, kes nende nn monumentidega kaasnevat vaimujõudu peaks edasi kandma. Kivile peavad hinge andma ikkagi inimesed, aga nende puudumine jätab sisse mingisuguse nukra tunde.

"Mees Manijast" algab ja lõpeb kujundiga liblikast, keda saab külmunud olekust hingeauruga taas ellu äratada. Jõeranna raamjutustuses kehtib see nii Soosaare elu imeprojektide kui ka tema enda kohta. Soosaare elu on kunst ja vastupidi. Üht uuesti ellu äratades äratame ka teise.

1 Kaspar Viilup, Raimo Jõerand: arvestasin, et Margil on alati tagamõte, kui ta lubas mul filmima tulla. – kultuur.err.ee 14. I 2021.

2 Krister Kivi, Hell romantik, kalduvusega raevuhoogudele. – Postimees Arter 23. I 2021.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: