Paavo Matsin. Asjade sügis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kook
Kook Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Selle sügise püünel pole asjad mitte ainult esikohal, vaid juhivad inimesi ka emotsionaalselt, kirjutab Paavo Matsin Sirbis.

Eks ole ju nii, et kogu elusloodus hakkab sügisel vaikselt surema või vähemalt endasse tõmbuma. Alkeemiliselt märgib sügis lähenemist talvele, õhtule, surmale. Kui vaadata aastat alkeemilise tervikuna, nii nagu XIX ja XX sajandi piiril paljudes okultistlikes organisatsioonides asjast aru saadi, siis ilmnes aastaaegade ja nendele vastavate elementide ring eelkõige igasugustes pühitsusrituaalides, kus ohverdati alati kindlas järjekorras maa, vee, õhu ja tule haldjatele.

Alkeemiline sügis akadeemilises linnas

Maa (sügis) on külm ja kuiv, Vesi (talv) on külm ja märg, seega Maalt Veele ehk sügisest talvele liikumine on alkeemiliselt seotud lagunemise ja määndumisega. Veelt (talvelt) Õhule (kevad) üleminek vastab aga alkeemiliselt destilleerimisele ja Õhult (kevad, mis on alkeemiliselt soe ja märg) üleminek Tulele (ehk suvele, mis esindab soojust ja kuivust) kujutab endast alkeemiliselt kuumutamist. Olulisemates rituaalides järgiti alati seda järjekorda, sama süsteemi on kujutanud oma maalidel ka näiteks Arcimboldo, kes teadis, et nii tekivad õiged dialoogid elementide ja aastaaegade vahel mis tahes protseduurides. Ja kuigi Arcimboldo aasta­aegade pilte õukonna diplomaatilisteks kingitusteks suisa vorpis, muutis ta alati veidi sama teemaga maale, näiteks sügise puhul varieeris koloriiti.

Sügisene Tartu, kui isad toovad lapsi lasteaiast ja boheemid istuvad Barlova ees nagu rahatud imperaatorid, on ülbelt rahulolev. Ka suur loodus on kord jälle varieerinud oma koloriiti, sest kätte on jõudnud tõeline vananaistesuvi või, nagu mõnel pool öeldakse, indiaani suvi, mis kogu oma soojas ja kuivas jõus näib olevat haaranud selle alkeemiliselt võrdlemisi märja koha peale ehitatud akadeemilise linna.

Loomulikult on tegelikult kogu see tartulik klassitsistlik uimerdamine petlik. Saan sellest aru hetk hiljem, kui vestlen ühe Tartus elava sõbraga, kes muidu tegi aastaid giiditööd ja pidas võrdlemisi edukat Airbnb majutust. Imetlesin alati, kui mõnusalt ta oli oma elu korraldanud. Eks kohati tuli ette mingeid amokki jooksvaid kliente nii reisidel kui ka ööbimiskohas, aga üldiselt oli kõik ikkagi viisakas ja toimis. Nüüd on aga giiditöö lõppenud ja majutuskohtki müügis. Pealtnäha kõik veel justkui funktsioneerib, aga asjad on halvaks läinud, lagunema ja määnduma hakanud. Panen tähele, et sõbra riietus on läinud kuidagi eriliselt ekstravagantseks. Täna on tal seljas millegipärast jaapani kimono ja mulle tulevad meelde kunagi Tõnis Vindi öeldud targad sõnad, et impeeriumide viimases astmes, enne nende kokkukukkumist, ehitatakse just eriti pompoosseid hooneid, justkui üritades kogu jõust tõestada oma olematut väge. Kuid jätame kimonos sõbra kõrvale, küll ta välja ujub. Siinses kirjutises huvitabki mind inimesest rohkem tema maja.

Mäletan, et suvel armastas kuskil siinsamas lebada kõnniteel ilus dobermann, kellest inimesed igaks juhuks ettevaatlikult mööda astusid. Koer oli väga sõbralik ega haukunud kunagi, kuid mine teda tea … Tundub, et ka koer on kuhugi minema kolinud, sest kõik on nüüd vaikses muutumises. Praegu peatub samas kohas kõnnitee ääres kinnisvarabüroo tibukollane väikeauto, millest väljub energiline noor naine, kes hetk hiljem saabub tagasi karbitäie magusate kookidega. Figuuri järgi otsustades ei ostnud ta neid endale, kuid ma ei ole sellel sügisel niisugustes asjades enam väga kindel, sest nüüd on nii loomadel kui ka inimestel tihti mingid peidetud saladused. Ma ei imestaks, kui ta viskaks need koogid kellelegi siinsamas pähe või sööks salaja ja frustreerunult üksinda ja alasti kodus ära. Mulle see meeldiks, kui koogid oleks korrakski elu peategelasteks, mitte lõbusa seltskondliku vestluse vaikivateks ja kaduvateks saatjateks, kui neid õhtusöögi lõpetuseks kuskil nagu möödaminnes sisse vohmitakse. Sellest tundmatust naisest rohkem huvitavad mind tõesti praegu tema koogid.

Tundelaenguga esemed

Tšehhi legendaarse animaatori ja filmitegija Jan Švankmajeri arvates sobivad "aja depressiooni ja lagunemise väljendamiseks must huumor, müstifikatsioon ja küünilisus palju paremini kui tülgastav sentimentaalne moraliseerimine".[1] Mõnes mõttes on just see sügis oma uue taudilainega avanud selgemalt inimeste varjatud poole. Kuid seekord ei taha ma rääkida inimestest, vaid asjadest! Inimestest, nende võõrandumisest ja kannatustest, üksiolemise traagikast, nahavärvi pärast rõhumisest ja muust seesugusest jumal teab millest on lõpmata palju lobisetud. Näitlejad on arutlenud, kuidas on mõjunud sunnitud paus neile, õpetajad ja õpilased on jaganud oma taudiaja kogemusi jne.

Švankmajer on ühes intervjuus öelnud umbes nii, et armastab vanu asju, aga mitte sellepärast, et need on vanad, vaid et need on olnud tunnistajaks tunnetele. Lühidalt: kui inimesed on puudutanud neid objekte emotsionaalselt laetuna, on nad laadinud need oma energiaga. Seega on Švankmajeri arvates asjade mälu palju pikem kui sureliku mäluga inimestel. Ta on üritanud niisugustele asjadele anda oma filmides peaosa, kunagised tunded kuidagi asju demonstreerides üles äratada.

Švankmajeri kui erudeeritud alkeemiku filmidest (juba filmistuudio nimi oli tal Athanor ehk alkeemikute ahi!), kus asjad ka tõesti peaosadesse on pandud, sobib vaatamiseks muidugi eriti "Naudingu vandenõulased" ("Spiklenci slasti", 1996). See kujutab üksindusse mõistetud inimesi ihade otsinguil. Kõigil on oma saladus. Üks ajalehemüüja on valmistanud kodus masturbeerimismasina, et nautida täielikult armastatud telediktorit. Sama telediktorist kaunitar on aga õnnetus abielus, nii et peab ennast rahuldama kausis ujuvate elavate kalade abil. Tema mees, politseiuurija, tegeleb töötoas aga keeruliste harjadest, varastatud karusnahksetest kraedest ja kummikinnastest ning potikaantest konstrueeritud mõnumasinatega. On veel teinegi ühes ühiskorteris eraldi elav noormees ja vanem naine. Noormees teeb pornoajakirjadest kukemaske ja vanadest vihmavarjudest linnutiibu, mida kasutab keerulistes rituaalides, rünnates naabrinnat kujutavat nukku. Naabrinaine elab end välja vanas kabelis aga piitsaga sedasama meest kujutavat nukku pekstes. Filmi lõpuks jooksevad kõik tegevusliinid kokku ja kukemehe rituaali käigus tapetud naabrinaine sureb maagilise analoogia tõttu päriselt, nagu teda kujutav nukk. Kõik mehhaniseeritud mõnumasinate ideed aga liiguvad nagu laste mängus järgmisele mängijale. Võib öelda küll, et selles filmis on esikohal asjad, mis omavad emotsionaalset mälu ja hakkavad ühel hetkel ise toimima, taasluues samu emotsionaalseid olukordi, mis olid kandnud inimesi, kes olid need loonud.

Švankmajer teab väga hästi, et Euroopa müstikale on erinevalt idamaistest õpetustest omane paljude esemete kasutamine rituaalides (mõelgem siinkohal kas või vabamüürlaste uhketele templitele ja aksessuaaridele). Tema huvi on suunatud igasugustele pisiesemetele, nagu liimituubid, harjad, lihatükid, lauanõud, ihupesu jne. Just niisuguste kõrvaliste esemete kesksest demonstreerimisest kasvab välja tema filmikeele alkeemiline müstika. Ta läheb tagasi esemelisuse alustasandile, kus iga tass, kasutatud taldrik või tööriist ärkab ellu ja kannab müstilis-alkeemilist sõnumit. Ükskõik kui vaene ja üksik ka mõni inimene praegu üha süveneva isolatsiooni ajal on, on tal ikka mõni taldrik või tass, mida ta võib kasutada alkeemiliselt laetuna sarnaselt Jeesuse viimasele mitmel aastatuhandel rituaale käivitanud suure neljapäeva söömaajale. Nii kole ja antihumaanne, kui see mõte ka praegusele inimesele ei tundu, siis vaid tänu asjadele (mitte inimestele!) võib iga inimene end tunda lõpuks täisväärtuslikuna. Võrdlemisi hullus seisus on selles mõttes kõik kehalise rõhuga joogaõpetusega tegelevad eurooplased, kes sisendavad endale, et ei vaja asju, ja kujundavad nii tahtmatult oma kehast maksimaalse asja.

Maskid ja kirjandusfestival "Prima vista"

Selle sügise püünel pole asjad mitte ainult esikohal, vaid need juhivad inimesi ka emotsionaalselt. Seekord siis jälle igivanad maskid.

Tajusin seda Tartus, esinedes kirjandusfestivalil "Prima vista", kus pidin rääkima variautorsusest koos eesti kirjandust ungari keelde tõlkiva Kriszta Tóthi ja raamatukaupmees Siim Lillega. Üritus toimus värske õhu käes ja kohati kasutati visiiri. Sellega rääkides ei ole aga midagi kuulda ega saa ka mõnusasti veini rüübata. Mõnes mõttes on mask (ja visiir) ju kindlasti kultuuriajalooliselt erootiline ese päris ehtsas švankmajerlikus tähenduses. Piisab, kui meenutada kuulsat Veneetsia maskiballi.

Ka variautorsuse teema sobib päris kongeniaalselt käesolevasse sügisesse. Švankmajeri pornolehtedest kukemaski valmistanud mees tõusis filmis lendu ning sooritas mõrva, kuigi enda teada tappis maagilise rituaali käigus vaid nuku, asetades selle pähe õhupalli kukeverega ning visates seejärel "naabri­naist" hiigelsuure kivirüngaga. Kõik filmi "Naudingu vandenõulased" tegelased olid ju autorid, kes üritasid toimetada varjus, omalaadsed variautorid, kes lõid varju hoides midagi naudingulist ja ebatavalist. Telediktor Anna Wetlinská, kes mängib "Naudingu vandenõulastes" iseennast, näitlejat ja hästi tuntud telediktorit, läbis parajasti filmivõtete ajal psühhoanalüüsi kursust ning selle juhendaja julgustas teda näitlema ka erootilises stseenis, kus ta saab oma töökohal telekaamerate ees uudiseid lugedes orgasmi. Võib küsida, kas ka siis, kui inimene mängib iseennast, on ta variautor?

Filmis tekib teatav alkeemiline katkematu ahel: Wetlinská saab orgasmi, kui ta jalgu puudutavad kalad, keda ta söödab leivakuulikestega, mida teeb salaja üks postitöötaja, kes sisestab need igal õhtul naudinguga oma kehasse. Sama postitöötaja puutub kokku ka kukemaski kandva mehega jne, jne. Kahel tegelasel on ka nendekuju­lised nukud (filmi on põimitud ohtrasti animatsiooni) ning me võimegi jääda kõiki Švankmajeri kihte lahkama, kuigi mõistlik oleks vaid sedastada, et ta (nagu ka Arcimboldo) on kasutanud euroopalikku alkeemilist ja asjakeskset traditsiooni, kus vaid irooniana on idalikke elemente (postitöötaja ilmumist saadab India muusika).

Inimeste tunnetega laetud esemed Švankmajeri filmis – mida on neil öelda meile ja meie igapäevaelus ette tulevate esemete kohta? Psüühika hügieeni seisukohast on oluline jälgida pidevalt oma alateadlike protsesside sümptomeid ka esemelise maailma suhtes. Kes neid seoseid ei taha näha või ei näe, kes ei tunnista esemete olulisust ja ajab hipilikku loba asjadest loobumisest (mis reaalsuses võimatu), võib sattuda švankmajerliku käsitluse alusel kergesti nende nagu mõne teadmata allikaga taudi mõju alla ja lõksu. Kui olla jungiaan, võiks öelda paradoksaalselt, et ainus rohi esemete mõju alla langemise vastu on just omada teatud emotsionaalselt laetud esemeid, ka spetsiifilisi rituaalseid esemeid, ja teadvustada endale, et meis peituvad arhetüübid (kas või näiteks anima ja animus) filtreerivad alati kollektiivse alateadvuse sisu ja moodustavad psüühilise struktuuri vundamendi. (Jung on käsitlenud seda problemaatikat pikemalt näiteks oma teoses "Aion", mis ilmus 1951. aastal.)

Uurigem oma mikrokosmost. Sellest, et sügis sisaldab endas, ja eriti tänavune sügis, teatavaid lagunemise ja määndumise märke ka majanduslikult, sain hiljuti aru, kui uurisin paari mulle huvi pakkunud korteri müügikuulutust. Kummalisel kombel olin valinud tuhandetest korteritest kinnisvaraleheküljel kaks, mida müüsid eraisikud ning kelle nime guugeldades tuli kohe välja kelmusele viitav taust. Jäin mõtlema, mida võiks selline ootamatu kokkusattumus öelda minu enda kohta. Miks hakkasid mulle meeldima nii sisustuse kui ka asukoha poolest just need kaks korterit? Kas tundsin ära mingisuguse mulle lähedase tundelaengu, mis hakkas toimima analoogiliselt maestro Švankmajeri filmiloogikaga? Korraks tundus tõesti, et need kelmide pakutud korterid andsid hetkeks võimaluse nautida eriliselt laetud esemete esile kutsutud spetsiifilisi sensuaalseid emotsioone …

Elusügise kaptenid Oskar Luts ja Hardi Tiidus

On iseenesestmõistetav, et just sügiseti tehakse tähtsaid otsuseid, minnakse kuhugi, astutakse sisse, ühinetakse, pannakse end kirja mingitele kursustele, kiputakse ehk liigagi elitaarsetesse klubidesse jne. On selge, et selline neurasteeniline tegevus võib lõppeda kohati sissekukkumisega ka parimatele poegadele ja tütardele. Ka näiteks armastatud klassik Oskar Luts astus sügisel 1922 (kui olla täpne, siis avaldus on tehtud kuupäevaga 22. IX 1922) Tartu rohuteadlaste korporatsiooni Fraternitas Liviensis. Siiani võrdlemisi kitsale huviliste ringile kättesaadavate Karl Rähesoo mälestuste järgi, mis ilmusid väliseestlaste kirjastatuna 1957. aastal USAs, tundis Luts end korporatsioonis võrdlemisi ebamugavalt. Rebane Rähesoo kõnetas kord Lutsu, aga sai vastuseks võrdlemisi põhjendamatult karme, isegi vaenulikke repliike. Kui Luts istus pidulauda, pidas ta täiesti läbikukkunud kõne ning kadus lõpuks vaikselt koosviibimiselt. Keegi ei pahandanud, pigem muiati, sest teati, et Luts oli ilmunud konventi juba "hea auru all".[2] Luts oli tollal jõudnud oma 30. eluaastate keskele, oli juba vilistlane ja hakkas tüürima oma elusügise poole nagu kapten Trumm "Kunksmooris".

Toivo Tootsen on oma väga sümpaatses elulooraamatus "Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber" edasi andnud kahe elusügisesse seilanud populaarse kultuuritegelase Oskar Lutsu ja armastatud Hardi Tiiduse kohtumise. Muide, ka Tiidus oli korporant (ta kuulus korporatsiooni Tehnola). Kaks kultuurigiganti kohtusid alkeemilises-akadeemilises Tartus (aastaarv teadmata) Väikese Kaare nurga peal kohvikus: "Tema seisis seal leti juures, ma tulin sisse ja võtsin pudeli õlut. Ta ütles mulle: "Näe, sa tulid ka minunimelisse kohvikusse!".[3] Kogu selle sõbralikus õhkkonnas toimunud kohtumise teeb aga eriti huvitavaks üks kummaline sümmeetria. Nimelt oli nagu Lutsul ka elusügisesse jõudnud Tiidusel lõpuks Tallinnas omanimeline baar kino Kosmose vastas Roosikrantsi ja Pärnu maantee nurgal, kus Vana Hõbe käis vahel isegi mitu korda päevas.

Ehk võikski Hardi Tiidus olla ühe elusügisesse jõudnud inimese parim näide. Läks ta ju pensionile päevapealt, kasvatas ise oma armastatud väikest tütart, käis omanimelises baaris ja tegeles talle meeldivate asjadega, jõudis elu lõpul ka veel oma Mekasse ehk Rooma. Mõnes mõttes kehastab ta eestlase psüühika seisukohalt olulist küpset sünteesi (alkeemias vastaks sellele herm­afrodiit), olles ühes isikus nii vabariigiaegne eliitkoolist tulnud korporant (vaadake vaid, kuidas Tiidus oskab televisioonisaadetest tehtud fotodel kanda frakki!) kui ka Eesti laskur­korpuse major ja politruk, kuid, mis kõige olulisem – eelkõige igas asendis ikka ja alati hea inimene.

Kuid kuidas olid Lutsul ja Tiidusel asjadega lood? Lutsu kodu järgi ehitati hiljem palju väikeelamuid Tartusse ja vähemalt oli tal Koidula kuju, kuhu sisse sai naise eest pudeleid peita. Tiidus jäi elu lõpul paljust ilma: ta lahutas ja ka korter Roosikrantsi tänaval läks omandi­reformiga käest. Tema armastatud tütar Maria meenutab elulooraamatus: "Viimase naise juurest tuli ta ära, kaks kätt taskus. Käisime sealt mõningaid asju toomas. Me läksime kahekesi, et isal julgem oleks. Olin siis vahest viiene. [—] Mul on nii hästi meeles, kui sussid hakkasid meie suunas lendama. Ma olin laps, ei saanud üldse aru, mida see siis nüüd tähendab. Siis ütles isa, et lähme ruttu ära, ei saa midagi siit täna kätte! Nii see siis oligi …"[4]

Nii et mida öelda kokkuvõtteks? Traditsioonidest ära pöördunud maailmas, kus valitseb ainult olme ja kus meid ümbritsevad esemed on vaid mingid arusaamatud jäänukid saatanlikust teaduse ja tehnika revolutsioonist, tuleks meil otsida maailmast mingeid veel hingitsevaid müüte, mis seoksid meie psüühika heledama ja tumedama poole. Kristlus ei taha tegemist teha merkuurse, n-ö inimese pimedama poolega. Linnainimese üks väheseid kontakte loodusega leiab aga aset just seoses aastaaegade vaheldumisega, mida ta ehk ikka, kuigi ähmaselt, kuidagimoodi tajub.

Ka meie suhted esemetega on selgelt alahinnatud. Räägitakse vaid inimsuhetest kui kõige olulisemast. Ometi peitub asjades vaim üsna samamoodi, nagu Jung on toonud välja oma teose "Merkuuri vaim" alguses. Ta jutustab ümber vendade Grimmide muinasjutu "Vaim pudelis" puuraiduri pojast, noorest arstist, kel polnud ülikoolis õppimiseks raha, aga kes leidis metsast alkeemilise Merkuuri vaimuga pudeli ja sai oma probleemid (pärast väikest janditamist pudelivaimuga) lahendatud. Ma kahtlustan, et see võis olla küll sama pudel, mida Oskar Luts aknast nööriga üles vinnas ja kurja naise eest Koidula kuju sisse peitis. Usun, et see sisaldas Hardi Tiiduse armastatud snabilivopskit ja müstilis-alkeemilist spiritus vegetativus't päris võrdses mõõdus, sest just nii on inimesele parim. Ja tänu jumalale on meile antud üks ilus sügis, et seda kõike saaks veel kord lähemalt uurida.

1 Jan Švankmajer, Dimensions of Dialogue. Between Film and Fine Art. Arbor Vitae, 2012, lk 447.

2 Korp! Fraternitas Liviensis 100. Koost A. Kreegipuu, I. Laidmäe, A. Tooming. Fraternitas Liviensis, 2018, lk 27-28.

3 Toivo Tootsen, Vana Hõbe. Hardi Tiidus ja inimesed tema ümber. Maagiline Ruum, 2013, lk 229.

4 Samas, lk 255.

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: