Väle

Kuigi Valter ja Raul olid ainult seitsmeaastased, oli see nende viimane päris vaba lapsesuvi. Pandivere külas vanemad laste logelemist ei sallinud ja poisid teadsid, et järgmisel aastal peavad nad koolivaheajal kindlasti jõukohasele palgatööle minema, milleks tavaliselt oli pikkade kapsavagude rohimine. Nii kaugele ette mõelda ei olnud neil tahtmist, suvel leidus selletagi palju huvitavat tegevust. Osa päevast kulus kindlasti hobusetalli ümbruses kas teiste töötamist jälgides või lihtsalt hobuseid vaadates.

Pandivere küla kõigi paarikümne hobuse nimed algasid V-tähega. Miks see nii oli, ei osanud keegi seletada, aga tööd tehti Valli, Viiu, Valja või Vilmaga. Kolhoosi hommikune tööjaotuskoosolek peetigi tavaliselt talli juures. Tallimees, vana Laissar, teadis täpselt, kellele missugune hobune anda, sest nii meestel kui ka hobustel on iseloom ja need tuli klappima saada. Poistele loomad meeldisid ja nii õppisid nad kiiresti kõiki hobuseid tundma, olgu näo, kõnnaku või kuju järgi, ka mitmesaja meetri pealt.

Kõige võimsam oli Viiu. Kui tema kõndis, siis oli kuulda, kui puhises, siis kõvasti. Täis vankrikoormaga kõndis ta nagu nalja ja poisid ei väsinud teda imetlemast. Väikest kasvu Valteril oli unistus proovida Viiu alt niimoodi läbi joosta, et kummardama ei peaks. See jäi siiski tegemata, sest ega ta ikka oleks mahtunud ja mine tea, äkki Viiu ehmatab. Siis võib suur õnnetus tulla, sest hobustega rumalusi teha ei tohi. Raul oli ükskord lolli peaga varssa tagumiku pealt silitanud ja hetk hiljem kõhtu saadud kabjahoop lõi ta niimoodi hingetuks, et jäi meelde eluks ajaks. Isa naeris pärast: nüüd siis õppisid ära, et härga karda eest ja hobust tagant, kurja inimest igalt poolt.

Valja oli kaunitar. Ta oli peenema kondiga ja seetõttu ei tahetud teda rasketele töödele panna. Enne kui Rauli agronoomist isa mootorratta sai, sõitis ta tihti külast külasse hobusega. Ema sai ühel päeval korraliku suutäie naerda, kui leidis laualt kirja: "Läksin Valjaga (hobune) Raekülasse."

Kuuekümnendate alguses ilmusid kolhoosi veoautod ja oli selge, et hobuste töö hakkab vähenema, seetõttu ei olnud kõik loomad kogu aeg rakkes. Valter ja Raul kasutasid seda ära ja käisid tallis nendega mängimas. Tallimees oli lahke, lasi poistel rohtu ette kanda ja muid lihtsamaid töid teha.

Varsti tekkis neil oma lemmik, kelle nimi oli Väle. See oli noor raudjas mära ja teda Laissar tööle ei pannud. "Las kosub veel," oli käsk nii poistele kui ka meestele, kes arvasid, et Välet võiks juba treenida küll.

Poistele istus see hästi, sest Väle võttis nad kiiresti omaks. Peaaegu iga päev läksid nad talli, tõid vett ja rohtu. Siis puhastasid latri ja harjasid looma läikima. Raul oli oma vanuse kohta pikk küll, aga et hobust selja pealt harjata, selleks tuli ikkagi tabureti peale ronida. Vanad vene harjad olid hirmus karedad ja Valter võttis teinekord kodust kaasa vanemate riideharja, et loomal oleks mõnusam. Emale ta seda muidugi ei öelnud.

Väle talus kõike suure rahuga, ka seda, et poisid teda lõputult kallistasid. Nad rippusid hobusel kaelas, patsutasid turja ja sügasid otsaesist. Tegelikult pidi see Välele lausa meeldima, sest kui poisid talli jõudsid, tervitas ta neid juba eemalt pearaputamise ja hirnatusega.

Mõne aja pärast küsisid nad Laissarelt luba, kas nad võiksid Väleda, nagu Valter teda kutsus, viia tallist välja sööma. Tallimees lubas, ja edaspidi nägi külarahvas tihti, kuidas kaks poisikest karglevad ees ja hobune käib nende järel nagu koerakutsikas. Alguses naerdi, aga siis harjuti ära ega pandud enam imeks. Nööri vaja ei olnud, sest hobune lihtsalt käis poiste kannul ja pööras sinna, kuhu need ees läksid. Huvitaval kombel ei kartnud ta ei autot, ei traktorit, ainult koeri ei sallinud. Poisid aga tundsid kõiki küla koeri ja tigedatele ei mindud lähedalegi.

Aja jooksul kujunesid välja kindlad kohad, kus koos hobusega käidi. Muidugi tiigi ääres, sest seal sai Väle janu täis juua. Ta läks madalasse kaldavette rohututtide vahele ja jõi liiter liitri järel. Huvitav oli ka rohulappide otsing. Väga hea rohi oli mõisapargis, aga sinna nad igaks juhuks ei trüginud, kes teab, mida vanemad inimesed arvata võivad. Poomide maja juures koplis oli ka hea, aga need karjatasid seal oma lehma ja poisid polnud päris kindlad, kuidas Poomi Ülo asjasse suhtub. Kadila-poolse tee ääres oli mõnus koht, seal oli ruumi ja rohtu. Välele see plats meeldis, sest tihti hakkas ta ise sinnapoole minema, pidades paika vist omaks.

Poistel kujunesid aja jooksul välja oma mängud. Nad korjasid rohtu ja seda hoiti kord õlal, kord selja taga. Väle tuli seda kohe võtma ja käis mokkadega puristades üle turja. See tegi kohutavalt kõdi, poisid vingerdasid naeru käes, aga tegid seda ikka uuesti ja uuesti.

Mõnikord jalutati ka Eipri poole, aga enne metsa pöörduti vasakule, kus olid väikesed mahlaka rohuga lagendikud, ja seal veedeti koos tunde. Vahel tegid poisid seal sporti, loopisid kive ja hüppasid pehme rohu peal kaugust. Võidu joosti harvemini, sest Valter, mis sest, et kasvult väiksem ja pool aastat noorem, oli hästi kiire jalaga ja Raulile kaotused ei meeldinud.

Väle vaatas kõike rahulikult pealt ega teinud ühtegi kiiremat liigutust, kuigi ta nimi oleks seda eeldanud. Ka siis mitte, kui poisid hakkasid temaga kauboid mängima ehk üritasid ühe ropsuga hobuse selga tõusta. See tähendab, et võtsid hobuse kaelast kinni ja proovisid jalga üle selja visata. Loomulikult ei olnud see võimalik, ükskõik kuidas tema kaelas ka riputi, ent Väle lubas seda vähimagi nurinata. Üsna kõrge kännu pealt tuli see trikk viimaks välja ja poisid harjutasid uut vigurit palju kordi.

Alguses oli see jumalik suvi. Raul leidis, et igal lapsel võikski omaenda päris hobune olla, kellega mängida. Valter oli rohkem kahe jalaga maa peal ja arvas, et eks ükskord pea kõik tööle hakkama, ka hobused. Seni ei olnud kumbagi neist tööga koormatud, vahel pidi lehma vaia edasi panema või koduaias natukene rohima. Rohimise ajal juhtus Väle pärast üks pahanduski, sest Raul ei tahtnud kuidagi hobusest lahkuda ja võttis Väle aeda kaasa. Ema hästi hoolitsetud peenardel olid pärast suured hobusekabja jäljed, sest Väle oli käinud porgandipealseid lähemalt vaatamas. Õhtul oli selgitamist kõvasti, ema sai üsna kurjaks. Õnneks isa ei viitsinud pahandamisega kaasa minna ja muheles niisama. Lõpuks tuli rahu majja, aga aiamaade poole poisid hobust enam ei viinud.

Suve lõpu poole hakkas aga halbu asju juhtuma. Mitmel korral ütles tallimees, et ärgu poisid Välet võtku, las puhkab. Poiste küsimise peale vastas ta, et Väle pole päris terve. Mis haigus see on, ta ei öelnud, aga ükskord poetas, et ega sellest hobusest õiget töölooma tule. See uudis võttis Valteri ja Rauli päris oimetuks, sest nad olid hobusega harjunud ega kujutanud ette elu ilma temata.

Nendel harvadel päevadel, kui Laissar hobuse jälle poistega mängima lubas, uurisid nad teda igalt poolt, et mis võiks katki olla. Pealt ei olnud midagi näha ja Valter arvas, et eks see kusagil seespool ole. Tema tädil olevat midagi samasugust olnud, et pealt polnud midagi näha, aga tädi viidi kauaks haiglasse. Hobuste haiglast ei olnud Pandiveres midagi kuuldud ja kas selline asi üldse olemaski on, poisid ei teadnud. Ka vanemad ei osanud poiste pärimise peale Väle kohta suurt midagi vastata. Isa ütles vaid, et hobune on haige ja loomaarst käib teda vaatamas.

Valter oli mitme inimese käest uurinud, mis võiks hobuse haiguse puhul aida­ta, ja keegi oli öelnud, et tükksuhkur on hea. Oli selge, et tuleb kuskilt seda hankida. Kodust võtta ei saanud, sest tükksuhkrut seal lihtsalt ei olnud. Natukene tavalist suhkrut muidugi oli, aga seda ei võinud võtta, emad oleksid kohe aru saanud. Ja raviks oli ju vaja just nimelt tükksuhkrut.

Poisid arutasid ja kaalusid ja otsustasid lõpuks, et kui teistmoodi ei saa, peavad nad ise minema Väike-Maarjasse suhkrut ostma. Mõlemad olid koos vanematega Maarja poes käinud ja et seal tükksuhkrut müüakse, seda teadsid nad kindlalt. Rauli ülesandeks jäi ettevaatlikult uurida, kui palju see maksab. Selle sai ta teada Poomi Reinult, kes ei pannud üldse imeks, et seitsmeaastane poiss temalt niisugust asja küsib. Tükksuhkur oli tol ajal kommi eest ja ju ta arvas, et poiss tahab lihtsalt magusat.

Suhkru ostmiseks oli vaja ligi rubla ja kahe peale kokku neil nii palju ka oli, seega võis hakata retkeplaani pidama. Vanematele öelda poisid ei kavatsenudki, sest nad olid veendunud, et üksi poodi minna ei lubataks neil mingil tingimusel. Väike-Maarja oli kaugel, üle viie kilomeetri, aga mitte see ei hirmutanud, vaid vanemate võimalik teadasaamine. Oli vaja kiiresti tegutseda, sest juba kolm päeva järjest ei olnud Laissar neid Väle juurde lubanud, ju oli asi halb.

Oli ilus augustiilm ja polnud karta, et nad vihma kätte jäävad ja suhkur märjaks saab. Mõlemad poisid olid kodust paar tükki leiba taskusse pistnud, et äkki läheb tee peal kõht tühjaks. Mõisaõuel lugesid nad raha veel kord üle ja algas nende senise elu kõige pikem ilma vanemateta teekond. Kõigepealt tuli minna mõisateed pidi suure tee peale välja. Vana tuuleveski varemete juures tegid poisid peatuse, sest seal oli alati huvitav hakke vaadata. Teeäärsetest majadest läksid nad mööda väga ettevaatlikult, sest oli teada, et kui neid nähakse, võidakse küsima hakata, mis nad seal teevad. Rotbergi maja juures tuligi tükk aega oodata, et vanamees õue pealt tuppa läheks.

Vahepeal söödi natukene leiba ja nii see aeg läks. Väike-Maarjale lähenedes hakkas poistel tasapisi hirm naha vahele pugema, suur koht paljude majadega paistis ikka väga võõras. Nad arutasid, kuidas müüjaga rääkida, sest kumbki ei olnud kunagi varem ühtki iseseisvat ostu teinud ja mis siis saab, kui müüja hakkab pärima, kuidas ja kust nad raha said. Head vastust ei tulnudki pähe, jäi lootus, et ehk ta ei küsi.

Sellest kohast, kus Pandivere kruusatee ühineb järsu nurga all Rakvere — Väike-Maarja asfaltteega, said nad ilusasti mööda ja ees paistis surnuaed. Nad hoidsid maantee vasakusse serva, lausa teepeenrale, sest kui kruusateel oli auto haruharv nähtus, siis suure tee peal sõitis lühikese aja jooksul lausa mitu autot mööda ja see oli nende arvates juba väga tihe liiklus.

Sellest, mis vahepeal külas toimus, said nad teada alles hiljem. Paar tunnikest poiste äraolekut poleks kedagi muretsema pannud, aga Reitli Ants oli näinud, kuidas nad Väike-Maarja poole kõndisid, ja läinud Rauli isa Harri käest küsima, et mida need lapsed rändavad. See ei teadnud midagi ja mindi Rauli ema käest uurima. Ema läks muidugi kohe ärevile, sest midagi sellist polnud kunagi varem juhtunud. Siis küsiti ka Valteri vanematelt, kes rahulikult kodus toimetasid, ja üsna pea oli kõigile teada, et poisid on kuhugi teel. Harri oli kiire otsustamisega mees ja jooksis lauda juurde, kus Toivo oli oma autoga jahuringil.

Kui poisid surnuaia juures selja taha vaatasid, nägid nad pilti, mis ajas hirmu peale. Pandivere poolt kihutas nende poole Molotov ehk üks kahest kolhoosi veoautost. Selle tundsid nad otsekohe ära, sellega sõitis kas autojuht Toivo või erijuhtudel Rauli isa. Lootus, et see oleks Toivo, kustus kiiresti, sest auto pidas kinni ja sealt hüppas välja silmanähtavalt vihane isa Harri.

Ta kutsus poisid autosse ja oli väga kuri. Oli näha, et sellest tuleb suurem pahandus, ja poistel oli nutt varuks, et kõik on halvasti ja et Välele jäi ju suhkur ostmata.

Tuju oli päris sant ja paranemist polnud kuskilt loota. Isa viis poisid koju Rauli ema juurde ja jäi ise mõisa trepile närviliselt suitsu tegema ja meestega midagi arutama. Poisid tihkusid alles nutta, kui tuli ema ja pahandas omakorda, et nad olid nii suure segaduse korraldanud, ja luges sõnad peale, et edaspidi ei tohi nad enam ühtegi sammu küla piiridest välja astuda.

Siis küsis ema: "Mida imet te sealt Maarjast otsima läksite?"

Raul võttis julguse kokku ja seletas läbi nutu, et Väle on haige ja nad läksid talle tükksuhkrut ostma, et äkki saab terveks. Valter oli kuulnud, et suhkur aitab.

Ema kuulas, jäi vait, silmad läksid suureks ja ta kattis näo kätega. Ta läks akna juurde ja hõikas kummalise häälega: "Harri, tule korraks tuppa, on vaja rääkida."

Isa tuli, nad läksid teise tuppa ja rääkisid seal mõnda aega vaikselt. Isa naasis poiste juurde hoopis teise ilmega ja küsis asjalikult: "Kui palju teil suhkru jaoks raha on?"

Valter näitas peo seest kogu varandust, mis neil oli, ja lisas, et nende arvates peaks selle eest kilo suhkrut saama küll. Isa leidis, et suurele hobusele jääb ühest kilost väheks ja ta paneb omalt poolt juurde, et paraja jao kokku saaks. Ta kutsus poisid autosse, mis endiselt mõisaõuel seisis. Ka Valteri isa ja ema olid vahepeal kohale jõudnud, aga Rauli ema oli neid juba rahustanud, nii et neilt enam keeldu karta polnud.

Nutt oli üle läinud ja poisid sõitsid Molotovi kabiinis Väike-Maarjasse. Isa Harri, kui tal lastega mingit klaarimist polnud, oli väga mõistlik mees ja rääkis isegi Raulist ja Valterist väiksematega nagu täiskasvanutega, ja see meeldis lastele muidugi väga. Tee peal arutasid nad suhkruravi asja ja isa arvas, et ega see pruugigi alati mõjuda, aga proovima peab kindlasti, ja et poisid on täitsa tublid, et üritavad looma aidata. Ainult — muidugi oleks tulnud öelda, et neil selline plaan on.

Maarjast tuldi tagasi mitme kilo tükksuhkruga ja mindi sellega kohe talli. Isa rääkis vaiksel häälel tallimehega ja poisid andsid Välele suhkrut. Hobusel ei olnud hea olla, ta silmad olid rähmased ja vahetevahel võbises nahk närviliselt. Suhkrut ta aga sõi, võttis poiste peo pealt oma suurte mokkadega tüki suhu ja krõbistas katki. Poisid kallistasid ja silitasid Välet ja lubasid järgmisel päeval tagasi tulla. Hobune noogutas peaga, nagu saaks jutust aru. Poisid olid veendunud, et ta saigi, sest enda arvates olid nad suve jooksul palju hobuse keelt õppinud ja hobune nendegi oma. Valter võttis allesjäänud suhkru enda kätte hoiule, sest kartis, et Raul võib Väle arvelt ise maiustada. Sellises hädaolukorras oli see mure küll asjatu.

Järgmisel päeval poisse hobuse juurde ei lubatud, sest Laissar ütles, et Väle saab muud ravi ja suhkur sellega kokku ei käi. Mis ravi, sellest ei räägitud. Valter oli oma isalt Ernstilt teada saanud, et Välel on raske haigus küljes ja et poisid võivad oma hobusest koguni ilma jääda.

Rauli ema tegi millegipärast kaneelisaia, mida nädala keskel tavaliselt ei juhtunud. Kaneeliga keerusai oli erakordne maius ja Raul võis seda süüa kümme tükki järjest, eriti kui sai oli värske. Aga sel päeval oli maitse kadunud. Kõik oli kadunud, peale mure. Ja see oli väga suur.

Järgmisel päeval istusid poisid terve hommiku koos, arutasid, mis on elu. Keskpäeval võtsid lõpuks julguse kokku ja hakkasid talli minema, allesjäänud suhkur kaasas. Kaalumaja juures tulid aga poistele nende isad kiirel sammul vastu ja ütlesid, et on väga pahasti ja neil on väga kahju: Väle on surnud. Valter ja Raul nägidki juba eemalt, et traktori taga metallplaadil lebab hobune.

Poistel lubati minna kahekesi Välega hüvasti jätma. Vaikselt astusid nad plaadi juurde, kus nende suvesõber liikumatult lebas. Ta tundus kuidagi veel suurem kui enne. Hobuse ümber oli palju mehi, need rääkisid tasase häälega. Kõik jäid vait, kui poisid ligi jõudsid, astuti eest, tehti ruumi. Võrnu Apa tuli Rauli juurde, silitas pead, ja siis tulid pisarad ojana. Mehed püüdsid poistega sõbralikult rääkida, aga neist sõnadest polnud sel hetkel suuremat abi, need ei jõudnud poistele kohalegi.

Mõne aja pärast pandi traktor käima, mootor pobises ja plaat krigises raske koorma all vastu kive, muidu aga valitses täielik vaikus. Väle viidi ära. Isad tulid poiste juurde ja ütlesid, et nüüd tuleb koju minna. Sõbra kaotus on hirmus kogemus, ja et poistel on praegu raske olla, sellest said kõik aru.

Järgmised päevad möödusid nagu udus, poisid olid kogu aeg koos, arutasid asju pikkamisi ja rahulikult nagu vanad mehed. Suur tükk elust oli puudu ja nad ei osanud seda millegagi täita. Tavalised mängud, puuriitade sisse peidupaiga ehitamine, enda tehtud laevade sõidutamine tiigiveel või puupüssidega sõja mängimine ei viinud Välet meelest. Võis mõelda mis tahes mõtteid või vesta lugusid, kergemaks sellest ei läinud.

Pandiveres polnud kombeks oma kurvastust pikka aega näidata ja seda ei tohtinud ka poisid. Küll aga käisid nad koos talli juures ja mõnikord ka sees, Väle latrit vaatamas. Laissar rääkis nendega nagu täismeestega ja pakkus mõnikord teisi hobuseid mängimiseks. Sellest ei tulnud midagi välja, need ei olnud oma perest.

Aeg läks, varsti algas kool ja tasapisi, koos suvega, vajus kaugemale ka kunagine suur kurbus. Raul ja Valter rääkisid Välest mõnikord omavahel, aga see tõi alati kõik raske tagasi, vaata et lihtsam oli sõbra kaotust mitte meelde tuletada.

Poistest said aja jooksul mehed, siis vanad mehed, lapsepõlv jäi järjest kaugemale, paljud asjad ununesid või olid meeles uduselt. Aga kui need ajad meenusid, siis järjest kindlamalt, tegelikult alati, tuli elavana ette oma hobune, tema rohtu haaravate mokkade kõdi selja peal ja suure sooja looma kallistamise tunne.