Leelo Tungal: Nõukogude ajal päkapikud ei käinud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Ülo Josing/ERR

Kirjandussarja "Gogol" jõulusaates oli külas armastatud lastekirjanik Leelo Tungal, kelle jaoks on jõulud alati väga olulised olnud. Tema usub, et jõuluks peab alati koju minema.

Kuidas teie suhtute päkapikkude ja jõuluvana jaoks hea laps olemisse?

Jõuluvana tüüphüüd, kui ta sisse astub, on ju alati, "Kas siin majas häid lapsi on?". Ma ei ole veel kuulnud, et ta küsiks, "Kas siin halbu lapsi on?".

See on huvitav küll, näen oma lapselastegi pealt, et teatav päkapikukontroll on täiesti olemas. Aga kui päris aus olla, said minu lapsed ilma päkapikkudeta hakkama. Nõukogude ajal ei käinud päkapikud, võib-olla vaid päris selle aja lõpus. See ei tähenda muidugi, et lapsed ei pidanud head olema.

Vahel vastavad lapsed küsimusele, kes ema sõna kõige rohkem kuulas, et isa. Päkapikud on ikkagi uuema aja nähtus, kuigi päkapikulaule oli ju kogu aeg – "Kes elab metsa sees…" –, aga nii aktiivselt nad ei tegutsenud.

Teie loomingust ja elust kõlab fraas "hea laps" hästi tugevasti läbi. Kas mõiste "hea laps" on alati olnud seesama?

Ajakirja Hea Laps pealkiri sai pandud just sellepärast, et minu peres armastatakse rahvatarkust ja vanasõnu. Üks vanasõna, mis mulle väga meeldis ja meeldib siiamaani, on see: hea laps – lambasilm, saba taha – valmis hunt. See tähendab, et ühes lapses elavad korraga tõeline lambasilmaga tallekene ja hunt ka. Kui talle saba taha kujutad, st oled käitunud niiviisi, et tal on põhjust paha olla, vot siis on ta valmis hunt. Mina arvan siiamaani, et igas lapses on head ja halba, aga eks ma olen ka üleminekuaja inimene. Usun rohkem heasse lapsesse kui võib-olla mõni, kellel pole olnud aega lapsi ära kuulata.

Tänapäeva vanematel ei ole aega lapsi kuulata ja neist teatakse nii vähe. Teatakse, mis neil seljas on, mis see maksis, mida nad söövad ja võib-olla ka seda, kui koolis halva hinde saavad, aga mida nad mõtlevad või tahavad, seda mitte. Midagi pole teha, lapsele kipub juba vanema lähedust asendama nutitelefoni lähedus, kus saab smailide ja lühisõnumitega asju ajada nii heade kui halbade inimestega.

Ajad muutuvad, aga jõulud jäävad. Arvan, et jõulude ajal tuleks küll teha niisugune seadus, et kõik panevad oma nutitelefonid ühe laua peale ja kes esimesena võtab, see kinki ei saa!

Peab tunnistama, et need jõulud, mis meil praegu käes on, ei ole mitte kõige lihtsamate killast. Mida teie arvate, mida praegusel erakordsel jõuluajal oleks Eesti peredel kõige olulisem teha?

Ikkagi üksteist hoida ja sellest märkugi anda, et hoolitakse.

Kevadisel pikal karantiiniajal olime kuuekesi minu pool ja peab ütlema, et kuigi me saame omavahel väga hästi läbi ja meil on huvitav koos olla, hakkas lõpuks tunduma, et maja on natuke väike ja privaatsust peaaegu et ei ole. Aga kui ma peaksin olema päris üksinda ja keegi tooks piparkoogi ukse taha, see oleks natuke kurvavõitu. Kui koroonaproovid on tehtud ja negatiivsed, kas siis ikka ei või vanaema vaatama minna.

Selliseid jõule pole meie peres olnudki. Uusaastapidu küll, siis noored tahavad välja minna, ise sai ka noorena mindud. Aga jõulud on ikka kodupüha, kodune, rahulik. Mul ei ole midagi selle vastu, et toitlustusasutused ka jõulude ajal ilusaid asju teevad, aga tunnen, et see on rohkem kodune püha.

Ma mäletan, kuidas ruttasin alati Tartust koju. Ükskord toimus jõululaupäeval kirjanduse arvestus Udo Kolgile, taevakene. Ja ikkagi ma läksin, kuigi bussi Tallinnast Ruilasse enam polnud. Läksin läbi lumehangede ja tundsin, et jõuluks peab koju minema. See on juba sõnakõlksuks saanud, aga tegelikult on selle kõlksu taga väga sügav sisu.

Kas või üks päev aastas näitame, et me hoolime üksteisest. Meil pole ju aega ja pole kombeks, olgugi et nii palju kallistamisi ei ole kunagi olnud kui tänapäeval. Minu lapsepõlves küll ei kallistatud nii palju! Kuid hingelähedase inimesega vestlemist jääb aina vähemaks. Varsti ei tea lapsed vanemate või vanavanemate lapsepõlvest midagi, mis on kurb. Nad oleksid neile siis märksa huvitavamad ja ka vastupidi, vanematel pole infot laste kohta, kui nad just nendega parajasti Facebookis sõbraks pole saanud.

Milline on kirjanduse tähtsus jõuluajas?

Mitu inimest on öelnud, et koroona-ajal on kaks ostuartiklit, mis muutusid populaarsemaks, need on kirjandus ja koerad. Meie majas on pärast vana hea Jürka kaotust nüüd lõpuks labradorikutsikas! Mõlemad on ju hingeasjad, nii raamat kui ka koer. Igatahes on ta keegi, kes sind armastab, kes sinust hoolib ja keda sa saad õpetada, kes tuleb sinuga kaasa ega ütle kunagi, et ma ei viitsi või mine üksi.

Jõuluajal on omavahel toredam olla. Kunagi läks meil kodus jõulu esimesel pühal elekter ära ja oli kaks päeva ära, mis oli väga ebamugav. Aga meil oli hästi palju küünlaid ja siis tüdrukud tulid selle peale, et teeme ettelugemist. Lugesime palju asju, mida ju täiskasvanud inimesed Eestis omavahel eriti ei tee, kui ei ole just kirjandusõhtu, aga nii huvitav oli! Teinekord, kui midagi teha ei ole, siis täitsa soovitan. Nii vahva on.

Kas teie kingite raamatuid?

Jaa, mina kingin ja mulle on palju kingitud. Eriti vanem tütar armastab raamatuid kinkida ja siis võtab ta muidugi ruttu kõigepealt ning loeb ise esimesena läbi.

Me naersime nõukogude ajal loosungi üle, et raamat on parim kingitus. Lasteraamat maksis kakskümmend kopikat ja rubla oli juba väga kopsakas romaan. Head raamatud olid üsnagi defitsiitsed. Minu juuksurist tädi tõi mulle raamatuid, sest temale tõid raamatupoodide müüjad raamatuid. Kirjanike liidus anti mõnda raamatut järjekorras seistes allkirja vastu üksainukene. Sõna "defitsiit" õnneks hakkab meie keelest üldse kaduma. Natukene ikka naerdi selle üle, et "mis raamat, parim kingitus?".

Aga praegu ilmub muidugi meeletult palju kirjandust, kõike ei jõua lugeda, kõik ei ole kirjanduski üldse. Ja igaüks saab, kui raha on, teha oma raamatu ja las teeb! Ongi tore, saab ambitsioone rahuldada. Häid raamatuid ja häid tõlkeraamatuid on samuti palju, näiteks Varrakul ja Tänapäeval, teistel ka, no ei jõuagi osta. Siis on tore, kui keegi kingib.

Kuidas teha head jõuluraamatut või jõulusalmi? Olete oma pika karjääri jooksul väga palju pühendanud kirjandust ja salme jõuludele.

Kui ma päris aus olen, siis umbes kolm aastat tagasi tundsin, et ei tahaks kohe mitte ühtegi jõululuuletust enam kirjutada. Aga Heale Lapsele tegin sel aastal ikkagi ka jõululuuletuse. Ja see on muidugi tuntud teemal, mida kõik väga armastavad ja igal hommikul raadiost kuulavad, mõeldes, mis on täna uut.

 

Jõulumees jäi karantiini

Ilmunud ajakirjas Hea Laps 12/2020

 

Nukralt istub ahjusuu ees 

norutades jõuluvana

kuuma teevett üksi juues, 

nohuse ja pahurana.

 

Mullu rõõmsalt vilet laskis, 

kandis pakke, juhtis saane, 

nüüd ta istub, habe maskis, 

ega oska teha plaane. 

 

Olukord on tõesti jabur – 

jõulumees jäi karantiini!

Aga päkapikulabor 

juba katsetab vaktsiini. 

 

Istu, jõuluvana, puhka! 

Viirus päkapikke pelgab – 

las ta kaob kui tina tuhka! 

Siis meil alles pidu algab!

 

Rohkem lugusid Leelo Tunglalt saab kuulata järele "Gogoli" saatest.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: