Ründo Mülts: kalmistud on ajaloo mälupangad

Foto: Kairit Leibold / ERR

Aasta alguses tuli uudis Paides Reopalu kalmistul ilmsiks saanud hauaplaatide kadumisest, kus teiste seas kaotas tähise maailmakuulsa kirjaniku Hermann Hesse vanaisa puhkepaik. Ajaloolane Ründo Mülts avas "Plekktrummis" kalmistu kultuuriloolist väärtust ja piirkonna eripära.

Mülts, kes on ka kohaliku Järvamaa muuseumi teadusjuht, meenutas, kuidas ta hauaplaatide kadumist märkas: "See oli 3. jaanuaril, kui oli vabadussõja relvarahu aastapäev ja ma sattusin kalmistule ka. Üks tuttav oli jõulude paiku käinud kalmistul ja rääkis mulle, et tema esiisade kalmul oleval ristil puudus nimeplaat. Tänu sellele vihjele hakkasin ma vaatama omale tuttavaid paiku nagu Hesse, prohvet Maltsveti ja teiste meie kultuuriloos tähtsate tegelaste kalme ja oma üllatuseks märkasin, et neid nimeplaate ei ole. Ma olin täitsa ehmunud sellest."

Päris kohe ei julgenud ta tegutsema hakata, vaid otsis kõigepealt fotodelt tõestust plaatide olemasolu kohta.

"Õnneks mõned pildid me leidsime ja selgus, et kogu kalmistul olid malmristid metallplaatidest puhtaks tehtud. See on väga suur kahju kultuuriloole ja kalmistule, need plaadid ei ole ainult hauatähised, mis näitavad ära, kes kus puhkab, vaid on osaliselt ka ühe piirkonna kultuuri edasikandjad. Õnneks oli tehtud inventeerimine ja me saime tuvastada, kes kuhu maetud on," rääkis ta.

"Ma tahan tunnustada kohaliku meedia tegevust, sest tänu kohaliku lehe "Järva teataja" tegevusele lahenes see küsimus imekiirelt. Esimesed vihjed tulid ööpäeva jooksul ja tänaseks on sildid käes," sõnas ta.

"Võib-olla kogu selle loo positiivne pool on selles, et tänu sellele, et nüüd on suurem tähelepanu sellele pööratud, me näeme, et me elame kultuuriloo ja vaimsuse mõttes kullapaja otsas. Meil on olemas sellised väärtused, mis kõnetavad ja inimesed tulevad Paidesse, et neid paiku näha ja kogeda. See tekitab meis rohkem lugupidamist ja märkamist, et see on väärtuslik ja vajalik."

Uudis Reopalu kadunud hauaplaatidest jõudis ka väljapoole Eestit ja Saksamaalt saadi tagasisidet inimestelt, kelle sugulased on Reopalu kalmistule maetud, et see juhtum puudutas neid väga.

"Me tegime üleskutse, et kes on võtnud vaevaks pildistada hauatähiseid, jagaks neid meiega. Tuli ka vihje, et ühel perekonnal Saksamaal on selline kollektsioon olemas, nüüd me koos muinsuskaitse inspektoriga ootame, mida see kogu võiks sisaldada," rääkis Mülts.

Paide linnas asuv Reopalu kalmistu on Mültsi sõnul kultuurilooliselt väga oluline paik.

"Kindlasti on see paik tähtis, ta on Paide vana kalmistu, mis on pärit 18. sajandi lõpust, kui 1744. aastal sinna esimene matus tehti. See on oma ajastu märk ja sinna on saanud kokku erinevad kihistused, matused ja ajastud. Seal on need kalmistu osad, kus tänapäeval ei ole kedagi, kes hauda hooldaks, eelkõige pean ma silmas baltisakslaste ja 19. sajandi teisel poolel elanud inimeste haudasid. Aga samas on kalmistul ka need osad, mis on hilisemast ajast ja seal käiakse," arutles Mülts.

Ta selgitas, et talle meeldib kalmistutel jalutada, mis tema sõnul ongi eelkõige elavatele meenutamise paigaks.

"Kalmistud on väga olulised kohad, eelkõige ajaloolise mälu talletamise seisukohalt. Kui natuke laiemalt vaadata, siis kalmistul on mitu funktsiooni – üks on inimese meenutamine ja leinamise funktsioon, teine on siis kaduviku näitamine – me näeme, kui lühike võib olla aeg ja kolmas, mis on minu jaoks peamine, on see, et kalmistu on kui mälupank erinevate mineviku repliikidega, see on olnud lugude ja inimeste tutvustaja, säilitaja ja meenutaja.

Reopalu kalmistul puhkab ka kirjanik Hermann Hesse vanaisa

Saatejuht Joonas Hellerma viitas, et Hermann Hesse vanaisa elust Paides on avaldatud väikene mälestuste raamat, mille autor Monika Hunnius on seal ära märkinud, et ka Hesse vanaisa armastas väga kalmistul jalutada. Mülts märkis seepeale, et Hesse vanaisa kohta on päris palju teada.

"Nii tema ise kui ka tema lähikondlased on talletanud seda pärimust. Hessede perekonna juured ulatuvad Saksamaale ja Eestisse jõuavad nende kontaktid 18. sajandil. Hesse vanaisa oli arst, kes jõudis Järvamaale ja sai koha Paide kreisiarstina, kus ta tegutses peaaegu 50 aastat. Tema kohta on väga värvikaid kirjeldusi, ta käitus nagu tüüpiline talupoeg, ta seltsis lihtsamate inimestega ja ei sallinud peenutsemist ja toretsevat kõnepruuki. Ta oli väga laia haardega ja väga seltskondlik inimene. Ta on asutanud Paidesse ka esimese eestikeelse kooli," sõnas Mülts.

Paide Reopalu kalmistult leiab ka prohvet Maltsveti haua, keda teatakse laiemalt tänu kirjandusele. Hellerma kirjeldas, et kui Hesse vanaisa mälestuste raamatus on lood tolleaegsest Paidest äärmiselt idüllilised, kus avaneb muinasjutuline maailm, siis samas kujutab Vilde oma romaanis "Prohvet Maltsvet" sama aega äärmiselt viletsa ja raskena.

"See ongi ajaloo võlu, et meil on erinevad käsitlused ja lähenemised ühele küsimusele, siin tuleb välja see autori erinev nägemus. Minu meelest see annabki sellele ajastule väga laia perspektiivi. Me näeme talurahva viletsat elu, kus oli ka lootust, usku ja õnne ja näeme ka seda teist poolt. Vilde ja Monika Hunnius on nagu ühe maailma kaks äärmust," ütles Mülts.

Ta rääkis, et teda on paelunud Hesse loomingus see, kas ta on midagi kirjutanud ka oma isa kodumaa paikadest, Baltikumist ja siinsetest kontaktidest.

"Ega ta väga palju sellest ei räägi, neid kohti tuleb otsida, aga mul on õnnestunud leida kaks lühikest kirjatööd, üks on "Meenutusi arstidest", kus ta neljandas loos kirjeldab oma vanaisa. Teine viimase aja lugemiselamus on üks tema essee kerjusest, kus ta põnevalt toob välja oma isa isikuomadused ja seosed Baltikumiga ja ka Paide eripärad. Hesse meenutab ühte pilti linnatänavast, kus ta jalutab oma isaga ja kohtab ühte kerjust."

Mülts on ajalugu õppinud Tartus, kuid tööle läks tagasi Järvamaale. Samas ei tunne noor uurija, et maailm või uurimisaines seal kitsaks jääks.

"Järjest enam läheb korda ka lokaalne tasand. Me võime mõelda globaalselt, aga peame tegutsema lokaalselt. Kui minevikku uurida, siis on hästi oluline, et mõned uurijad oleksid rahvale lähedal ja läheksid nende teemadega ka kohapeal edasi, et mitte ainult mõelda suurelt ja võimsalt ja vägevalt, vaid meie peamine eesmärk on ikkagi meie oma rahva loo jutustamine ning omapärade välja toomine. Minu jaoks on just see koha lugu hästi põnev, mis suure pildi taustal välja tuleb. See ongi see, mis mind ajaloo juures paelub," selgitas ta.

Kultuurisoovitus: "Mina kutsuks üles kõiki inimesi panema kirja oma mälestusi minevikust. Just nimelt vanemaid inimesi kirjutama üles, et kes oli minu isa ja ema, mida nad tegid. Seda selleks, et tulevikus oleks noortel võimalik kusagilt lugeda nendest, kes kunagi on olnud. Samamoodi noorematel, kellel on palju fotosid, tasuks vaadata üle, kas kõik pildid on ikka allkirjastatud – kes on peal ja mis ajal on see tehtud. Kui tulla Reopalu juurde tagasi – kui inimesed ei oleks kirjutanud oma lugusid ise üles, ei oleks meil ei Monika Hunniuse "Minu onu Hermanni" ega Vilde "Prohvet Maltsveti"."

Toimetaja: Marit Valk

Allikas: "Plekktrumm"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: