Mida võib sinu juhitud Loomingust oodata? Kas Looming säilitab sinu käe pigem all oma status quo või on sul plaanis võtta lahkuvast peatoimetajast erinev suund?

Pööraseid ümberkorraldusi mul kavas ei ole. Põhimõte avaldada ja kajastada eesti kirjanike loomingut sõltumata nende maailmavaatelistest või esteetilistest tõekspidamistest on kujunenud välja ammu enne praegu veel ametis olevat peatoimetajat. Eile [neljapäeval] mõtlesin, et kindlasti tuleb järgmise viie aasta jooksul ette olukordi, mida ma veel ette ei näe ja siis võin mõelda, mida oleks teinud minu asemel Udo Uibo, kes oli peatoimetaja aastail 1997–2005. Kas minul on nii head nina uute andekate kaasautorite leidmisel ja sisemist rahu asju järjekindlalt probleemideta lahendada, näitab aeg.

Loomingut on nimetatud väga parlamentaarseks ajakirjaks, aga kas sul on sisulises ja žanrilises mõttes eelistusi, millele ajakiri võiks sinu juhtimise all rohkem tähelepanu pöörata?

Luulel, proosal, arvustustel ja pikematel käsitlustel – kõigil on oma roll. Peatoimetajana ühtegi eelistada ei tohiks. Parlamentaarsus sealjuures tähendab seda, et ühtviisi avaldame nii elavaid klassikuid kui kirjanduse piiride raputajaid.

Sa oled Loominguga olnud seotud mitmeid aastakümneid. Mis moodi on ajakirja nägu ja eesti kirjanduspilt laiemalt selle ajaga muutunud, kui üldse?

Kui meenutan, mis toimus sel ajal, kui Udo tegi ühe oma riskantsetest sammudest ja mind Loomingusse tööle võttis, siis – Andrus Kivirähk avaldas romaani "Rehepapp", mille mõju ei ole siiani kadunud, võimsaid novelle avaldas Ervin Õunapuu, Indrek Hargla tegi esimesi katsetusi ja oli pigem nišikirjanik, Hasso Krulli luulekogu "Kornukoopia" on meeles väga reljeefselt, olid noored tulipead nagu Jürgen Rooste ... Kõik need autorid tegutsevad siiani, aga peale on tulnud palju uusi. Vahepeal palju kõneldud sotsiaalsus luules on asendumas individualistlikuma suunaga. Kaua oodatud suur romaan (Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan") tuli, mõned kiitsid seda taevani, teised väljendasid pettumust. Kui ühiskonnas on naine juhtival kohal veel uudist vääriv, siis kirjanduses on naised oma koha võrdväärsetena paika saanud – ja seda mitte ainult luules (Maarja Kangro, Mudlum jt). Looming on neid tendentse ikka jõudumööda kajastanud, kuigi võrreldes tolle ajaga ehk veidi vähem on just Loomingu veergudel debüteerinud säravaid autoreid. See asi loodetavasti muutub.

Mis nägu eesti kirjanduskultuur praegu on? Kes ja mis on praegusel ajal suunanäitajad?

Osaliselt vastasin juba sellele küsimusele. Milline tendents muutub tulevikus määravaks, ei saa päris kindlalt väita. Kunagi tegutses selline noor mees nagu Kristjan Jaak Peterson, põletas elu, kirjutas armastusluulet teisele mehele ja lõpuks suri Riias. Mis kõige pöörasem – hakkas luuletama keeles, mida peeti mühaklike, kui mitte nõrgamõistuslike talupoegade suhtlusvahendiks. Nüüd on eesti kirjandus kõigi nüansside ja tahkudega, mida kirjanduselt võib oodata.
Ma ei julge öelda, kas praeguse hetke omapärasemate luuletajate Tõnis Vilu ja Kristjan Haljaku pigem sissepoole suunatud looming näitab laiemat suunda. Proosas on laias laastus valdav ikkagi realistlik suund, loomulikult teatavate eranditega.

Palun siis juba ka üks Sisters of Mercy lugu, millega juhatada sisse sinu eesolev valitsusaeg Loomingus.

Emotsionaalne küsimus. Sõpradele ja tuttavatele ei ole muidugi saladus minu kirglik suhe selle muusikaga. Peatoimetajana samas minu isiklikud kired ja eelistused ei ole olulised, aga ega ma vastamata nüüd ka jäta. (Muide, ma ei tea, kui tuntud on fakt, et n-ö lahkuv peatoimetaja Janika Kronberg on hard rock'i bändi Hetero tuntuima loo "Tühjus" sõnade autor?) Variante oleks palju. Näiteks lugu "Black Sail", kus on sõnad: There were many, we are few. Mitte et ma pooldaks aristokraatlikku eluhoiakut, aga mõeldes, et maailmakultuuri kontekstis on eesti kirjandus väike, aga väärtuslik vähemus.