Sirje Helme: digikultuuri kättesaadavus ei pea ega saagi olla tasuta

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Sirje Helme Otse Uudistemajast Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Maria Mölder arutles Sirbis koos mitmete tuntud Eesti kultuuritegelastega, mil moel peaks Eestis lahendama digipöörde ning mida tähendaksid sellest tulenevad muutused nii tarbijale kui ka autoritele.

Viimastel nädalatel on rohkesti kõne­ainet andnud Euroopa fondid, eriti taasterahastu (RRF)1. Rahastu mahust 20 protsenti tuleb suunata digipöörde ja 37 protsenti rohepöörde toetamiseks. Kultuurivaldkonna seisukohalt on kõige olulisem, et taasterahastu puhul on ühtlasi antud tungiv soovitus kasutada sellest 2 protsenti kultuurivaldkonna hüvanguks. Euroopa muusikainstitutsioonide esindajad saatsid hiljuti riigijuhtidele ka sellekohase avaliku meeldetuletuskirja. Paraku ei ole sel teemal seni olnud kuigi palju avalikku arutelu – ka paljudes teistes Euroopa riikides.

Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor Kristjan Hallik, ettevõtte Shiftworks juht ja Tallinn Music Week'i asutaja Helen Sildna, Eesti Kunstimuuseumi juhatuse liige Sirje Helme ning innovatsioonikonsultant ja avaliku-erasektori koostöös nurjatute probleemidega MKMi haldusalas toimetava Accelerate Estonia strateeg Sten-Kristian Saluveer mõtisklevad, kuidas sobivad kokku rahastu tingimused ja kultuurivaldkond. Kuna ainuüksi digipööre on nii lai ja kultuurivaldkonnas vähe tähelepanu saanud teema, tuleb rohepöördest ja Euroopa fondidest rääkida mõni teine kord. Lühidalt: läbimõeldud digipöördeks ja sellesse investeerimiseks ongi kultuurivaldkonnas tagumine aeg.

Kõik on nõus, et koroonapandeemia põhjustatust taastumiseks on vaja raha, aga digi- ja rohepööre tekitavad ühiskonnas endiselt vaidlusi. Miks peab digipööret mainima kultuuriga samas lauses?

Sten-Kristian Saluveer: Digiteerimine on tänapäeva kultuuri, ühiskonna ja majanduse lahutamatu osa. Digitaalsus loob kultuurile tegutsemisvõimalused, teisipidi võimaldab kultuur kui uudseid mõtteid ja ideid loov protsess ja ühisolemine kõikvõimalikke digilahendusi – see on väga sümbiootiline suhe.

Euroopa ja riikide tasandil ei ole digitaalkultuuri kuni lähiajani mõtestatud strateegilise valdkonnana. Siiani pole teadvustatud, et kultuur on tööstus­poliitika osa – alles nüüd on see esimest korda radaril. Osaleme kõik digikultuuri protsessides, aga ka poliitika kujundamise tasemele võiks jõuda arusaamine, et sellega peab tõsiselt tegelema ja sel on meie elus kanda mõjus roll. Selle küsimusega on siiani tegeletud ainult siis, kui on vaja mõnd võimsat organisatsiooni või ka ettevõtet reguleerida või piirata, ja suuresti keereldakse ümber suurte Ameerika platvormide nagu Facebook või Google, kes kujundavad peale meie andmeidentiteedi ka meie digitaalset kultuuriidentiteeti. Paar põlvkonda on kasvanud digitaalelu sisse – see suur ühiskondlik muutus tabas meid 1990ndatel –, aga terve põlvkond noori kultuuritarbijaid ja kultuuris osalejad on juba n-ö digipõliselanikud, kelle elust kulgeb märkimisväärne osa digiruumis.

Need teemad on praegu aktuaalsed, sest Eesti kultuuri- ja kultuuriga seotud majanduspoliitikas ei ole seni kujunenud arusaama, kuivõrd suurt rolli mängib kultuuri ökosüsteemis digitaalsus. On räägitud ainult lihtsatest ja taktikalistest küsimustest, näiteks, kas Eesti kultuuripärandit peaks digitaliseerima või mitte, ja seda juttu mäletan umbes 1996. aastast. Põhiseaduspunkt kuus ütleb, et Eestis räägitakse eesti keelt. Väga suur osa meie elust toimub nutiseadmetes, aga need ei räägi siiani meiega eesti keeles.

Milliseks kujuneb Eesti digikultuur ja millist digitaalse kirjaoskuse taset selleks vajame? Lihtne näide on internetitrollindus ja libauudised, mille vastu aitab digikirjaoskus ja digihügieen. Igapäevaelu osaks on saanud ka voogedastus ja digikunst, mis on praegu väga aktuaalne. Loomulikult on tähtis ka majanduslik aspekt. Peab mõistma andmepõhisust ja platvormistumist, olgu tegu muusika valdkonna Spotify või filmivaldkonna Netflixi või millegi muuga. Need kultuuri, tehnoloogiat ja majandust siduvad nähtused on juba tänapäeva reaalsus, see ei ole mingi ulme.

Otsuseid, milline hoiak Eesti kultuuriruumis ja kultuurisektoris nende teemade suhtes kujundada, kuidas sellega edasi liikuda, on edasi lükatud väga kaua. Meil ei ole enam luksust seda teha kahel põhjusel. Koroona-aasta on eskaleerinud järgmise kümne aasta arengu kuue kuu sisse. Protsessid digisuunal leidsid aset juba varem, aga karjuv vajadus voogedastuse, näitustel osalemise, digikontsertide järele on nüüd ja praegu, seda ei saa ignoreerida. Teiseks on meil juba ka väga selge põlvkondlik vahe. Digipõliselanikud nagu minu 11aastane poeg hüppavad sujuvalt Kumu näituselt Youtube'i, sealt edasi Twitchi ja Fortnite'i laadis keskkonda, et vaadata mõnd kontserti. Küsimus on selles, kas ja miks heidame nad meie praeguse arusaama järgi kujundatud ja ajale jalgu jäävast kultuuri­ruumist välja.

Digipööre on väga suur interdistsiplinaarne teema, mis väljub selgelt kultuuriministeeriumi haldusalast. See on oluline kogu riigivalitsemise tasandil. Tänapäeval ei ole häbiasi rääkida kultuuris digitaalsusest. Miks räägitakse riigi tipptasemel majandusest ja digi­taristust, mida MKM väga jõudsalt arendab, saamata aru, et loovus ja oskused selle kujundamiseks – näiteks toote­disaini vallas – tulevad kultuurisektorist?

Sirje Helme: Kunsti seisukohalt tuleb rääkida digitehnoloogiast laiemalt. Sellest räägiti kunagi väga tõsiselt ja kultuuri­valdkonnas ilmselt esimesena. 1995. aastal korraldas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus esimese konverentsi "Interstanding", mille teema oli interaktiivsus. Neid konverentse peeti kokku neli korda ning seal osalesid väga tõsised teoreetikud üle maailma. Peamine küsimus oligi selles, mida see uus virtuaalne maailm tähendab just kunstile ja kultuurile, ja kõik olid väga entusiastlikud. Kõikvõimalikke teooriaid loobiti õhku. Lähtepunkt oli selline, et virtuaalsus tõi meile uue piirideta maailma – fantastiline! Järgmine kord, 1997. aastal, kui tegime konverentsi uuesti koos Hollandi teadlastega, oli selge, et virtuaalsest vabast maailmast ei ole enam mõtet rääkida. Juba oli internet ära jagatud. Suuri platvorme nagu Facebook ja Google veel ei olnud, aga need tulid ka varsti. Olin ise tookord suur entusiast, sest me kõik ootasime siis, et kunst või kultuur võtaks juhtpositsiooni. Läks vastupidi ja nüüd räägime, et kultuur võiks ka kaasa tulla.

Virtuaalvabaduse algidee oli üleilmne puhang, aga kultuuri mõttes jäädi kaotajaks. On palju põhjusi, miks kultuur ei saanud seda protsessi juhtida. Muuseumides ja arhiivides maandus protsess kultuuripärandi digiteerimisena, kuid see on vaid uute võimaluste üks tahk. See on normaalne, et seda tehakse. Uues tehnoloogias on arhiveeritud läbi paljude sajandite, lihtsalt meie käes on palju paremad võimalused, mis tähendab ühtlasi seda, et digiteerimine kehtib ainult mõned aastad. Kahe-kolme aasta pärast on uued vahendid, eelmine ei kõlba, tuleb uuesti teha. Muuseumile on see suur rahaline koormus, sest kõik, mis on 15 aastaga digiteeritud, ei kõlba suures osas enam.

Tookordne ettekujutus oli, et kunst ise väljub virtuaalruumi. Tegelikult võtsid selle võimaluse kõige edukamalt ja kiiremini üle just arvutimängud: mida rohkem mängumaailm areneb, seda parem on selle visuaalne keel. Kunstnik kui üksiktegija ei saa mitte kunagi enda kätte selliseid tehnoloogilisi võimalusi, et selles ruumis üksinda tegutseda. Keeruline küsimus, miks valis suur hulk muuseume, mis võtsid suure rõõmuga vastu digimaailma võimalused, just nimelt lahenduse midagi ekraanil näidata, et külastajad saaksid seda näppida ja mingeid materjale juurde saada, aga see tegelik iva, elu virtuaalruumis, on siiani puutumata. Tõepoolest, kunsti loodi ka netiruumis ja netikunsti oli ka Eestis.

1996. aastal, kui praegusest elust ei olnud veel ettekujutust, olid paljud digimaailmaga seotud küsimused juba väga teravalt püstitatud, eeskätt kultuuri seisukohalt. Maailm on sellest ajast kohutavalt muutunud. Tollal oli Rotterdam ja üldse Holland väga suur uue meedia keskus, aga meie koostöö ja eesti kunstnike alggrupikese vaimustus lõppes just selle šoki tõttu, et utoopiline suhestatus virtuaalmaailmaga osutus läbikukkumiseks. Kogu järgnenud edasiminek baseeruski majandusel, pangandusel, müümisel, ostmisel ja meeletult suurel rahal, nii et ega kunstnikel siin suurt teha ei olnud.

On ettekujutus, et kultuuri on põhimõtteliselt võimalik nautida reprodutseerituna: säilita, reprodutseeri ja saad mingi elamuse. Aga vaatan muuseumi seisukohalt: mida sa mobiilist või mujalt ekraanilt pilti vaadates saad? Kas see on informatsioon, meelelahutus või lihtsalt üks hetk teise kõrval?

Saluveer: Oleme uhked oma e-riigi lahenduste üle, aga ka eesti kunsti ning Arvo Pärdi, Kristjan Järvi ja teiste üle, kuid need kaks poolt ei saa omavahel kokku, kuigi väga paljud kuulavadki Arvo Pärdi muusikat Spotifyst. Nagu Linnar Viik ütles: e-riik maksab kodanikule kümme eurot kuus. Kui paneksime sinna juurde ühe või kaks eurot ja lisaksime riikliku digikultuurivõimekuse, siis oleks juba väga hästi.

Helen Sildna: Muusikavaldkond oli üks esimesi, mille toimimine ja ärimudelid muutusid digitaalse ülemineku tõttu. Kõigepealt tuli CD ja lükkas troonilt vinüülid, sellest tekkis uut tüüpi ärimudel muusika levitamiseks. Järgmiseks asendus CD failijagamisega, probleemiks sai piraatlus. Nüüd oleme jõudnud voogedastusajastusse: voogedastus­teenuse kasutaja saab muusikat ainult laenata, mitte päriseks osta. See on toonud suure muutuse – oleme jõudnud kasutajakesksesse maailma. Kui valdkondade arendajatena oleme harjunud mõtlema loojakeskselt või väärtuse arendaja keskselt, siis tehnoloogia on sundinud meid mõtlema hoopis teistmoodi. Tänapäeva kasutaja on harjunud, et saab kõik näpuvajutusega kätte sel hetkel, kui tema seda soovib.

Uus kasutajakeskne maailm toob kaasa suure mõttemuutuse. Sellistele väikestele turgudele nagu Eesti annab see teoreetiliselt parema võimaluse olla osa üleilmsest kultuuriloomest, uks on n-ö rohkem avatud, et ka Eestis loodu pääseks rahvusvahelises kultuurielus mõjule. Aga konkurents digimaastikul on tihedam kui kunagi varem ja turg on killustunud. Muusikas ei teki enam rahvusvahelisi megastaare, kes püsivad tipus aastakümneid.

Küllap see on müüt, et kasutaja tahab iga päev valida kõigi maailma valikute seast. Kasutaja tahab aina rohkem hästi kureeritud sisu ja tuleb rohkem rääkida sellest, mis väärtuse lisab sinna kultuuri­organisatsioon ja spetsialisti vaade. Tehisintellekti kureeritud maailm taastoodab eelkõige iseenda mulli. Oleme jõudmas ajastusse, kus kõik on saadaval, aga väärtus tekib seal, kus tõuseb esile kvaliteetne hästi kureeritud sisu. Eestile on ajastus mitmes mõttes hea. Meil on riigis kompetents, kellega koos võiksime osata paremini töötada. Platvorm meie kultuuritegijatele ja loojatele on digitaalselt olemas. Oleme jõudmas aega, mil autentsed ja omanäolised identiteedid hakkavad hinda minema. Ja kasutajate janu soovituste järele Spotifys või Netflixis loob natuke uut tüüpi olukorra. Meil on kõik eeldused olemas. Tuleb vaid lahtised otsad kokku siduda ja sooritada ka Eesti kultuuris digipööre, mis on üleilmselt loomesektoris juba ammu käivitunud. Peame püüdma selle kaotatud aastakümne ruttu tasa teha. Eesti maine põhineb praegu suuresti digiedulool, aga millegipärast ei ole kultuur suutnud tehnoloogiasektoriga suhestuda ega kasutada seda kompetentsi, mis on meil enam-vähem naaberkontorites käeulatuses.

Kristjan Hallik: Kultuuril on roll ühiskonda mõtestada, reflekteerida, mingitele teemadele tähelepanu pöörata. Teine pool on digivahendite kasutamine. Kipume natuke need teemad segi ajama. 1990ndatel oli digivahendite abil kultuuri mõtestamist küll, muusikas näiteks Lepo Sumera, kes tundis suurt huvi elektronmuusika vastu ja asutas muusika­akadeemia juurde elektronmuusika stuudio. Need on just sellised otsingud, kuidas kasutada digilahendusi mõtestatud sisu loomiseks. Rahastuse poolelt on oluline lahku lüüa, kas räägitakse olemasoleva kultuuri digilahenduste arendamisest või otsitakse just kultuuri­sisu digimaailmas.

Olen viis-kuus aastat tuleviku kontserdi­maja teemal mõtisklenud. Keegi ütles huumoriga pooleks, et vahel on vaja ehitada maja, et e-lahendusi näidata. Näiteks e-kontserdimaja puhul saaksime e-riigi või e-lahendused kultuurikontekstis välja tuua. Oluline on muidugi silmas pidada, et e-lahendused ei oleks eesmärk omaette, vaid täiendaksid kvaliteetse akustikaga saali lisavõimalustega. Analoogia saab tuua arhitektuuri ja muusika kokkukõlamisest või siis mitte. Kui ühel hetkel jõuti Berliini Filharmoonia kontserdisaalini, siis see oligi vajaduspõhine: kunstnikud leidsid, et tol ajal kirjutatud muusika ei suhestunud enam vanade kontserdisaalide arhitektuuriga. Niipalju kui olen kuulnud, toimus kunstis sama protsess võib-olla 10–20 aastat varem, kui hakati otsima robustsemaid ruume, sest ka tolleaegne kunst ei sobinud vanade galeriidega. Maailmas ei ole väga palju näiteid, et muusikategemise keskkond on täidetud tänapäevaste ja tõesti tulevikku vaatavate lahendustega. Ka praegu ehitatakse pigem standardseid kontserdisaale. Aga kui luua tulevikku vaatav keskkond, siis see tekitab kohe ka olukorra, kus heliloojad ja kunstnikud hakkavad neid võimalusi kasutama ja tänu sellele tekib uut loomingut, mis mõtestab digikultuuri.

Helme: Kureeritud sisu on ka kunsti teema. Võime vaadata digikogudest töid küll ja küll, aga muuseumi asi ongi sellele teoste massiivile sisu anda. Eile järsku taipasin, et ma ei taha raadiost muusikat kuulata. Igatsen elava muusika järele. Kuidas sellega jääb?

Hallik: Kui on termin "rohepesu", siis peaks vältima ka kultuuri- või digipesu, et meil ka edaspidi jätkuks analoogkultuur. Kõik ei pea olema digitaalne. Sisu peaks jääma alati kõige olulisemaks, digilahendused saavad seda toetada. Tihtipeale kipuvad rahastusmudelid ja eurotoetused väga jõuliselt sisse sõitma ka kultuuripoliitikasse. Üks oht võib olla see, et kui väga jõuliselt digi- ja roheteemadesse sukeldume, siis võib digi- ja roheteemaline vorm hakata sööma sisu.

Helme: Miski ei asenda füüsilist kohalolekut. Näiteks, kui kunstimuuseum paneb välja vana 8mm kaameraga filmitud performance'i, siis on vahe digivariandiga suur. Need on nagu kaks eri teost. Paljud kunstiteosed on ka üles ehitatud lõhna või füüsilise meeldivuse ja ebameeldivuse peale. Sinu vastas on materjal, mis tekitab emotsiooni. On asju, mida vähemalt praegu veel digiteerida ei saa. Eeldame, et see kohalolekukultuur ei kao, ja vaatame pigem, kuidas saada kiiresti areneva digimaailma osaks. Minu meelest peaks seda vaatama koos filosoofilise poolega: mida see tähendab, kuhu ja mismoodi me läheme, mis meist saab ja nii edasi.

Hallik: Hiljuti toimus maailma suurim üritus mängukeskkonnas Fortnite. See oli kontsert, kus osales üle 12 miljoni inimese oma avataridega. Kui nüüd järjest rohkem selliseid üritusi kolib mängukeskkondadesse, siis on ääretult oluline, et ka Eesti kultuuriga seotud sarnased ettevõtmised oleksid kuidagi mõtestatud ja et meie loojad oleksid ka seal kuidagi esindatud. Kui me praegu ei valmistu selleks, et eesti kultuur oleks ka 50 aasta pärast digitaalselt kättesaadav, siis võime jääda üleilmselt kaotajaks ja tarbime 50 aasta pärast kõik Aasia loojate maailma.

Saluveer: Ka "Eesti digikultuuri manifestis" on öeldud, et sellega on palju tööd, aga küsimus on, kuidas tuua see teema radarile.2 Filosoofiline mõtestustasand eeldab keele ja rahvuse ehk eesti tervikliku kultuuriruumi arengut – kuhu me tahame liikuda? Siin on tõesti küsimus, kas näiteks valitsus räägib suurte platvormidega keeleküsimuse läbi, mis on hirmsasti oluline – me ei saa seda ignoreerida, sest kui pole eesti keelt, siis pole ju eesti meelt.

Siis on taristu küsimus. Riiklikult on reguleeritud taristu ja majandusliku mõjutaja tasemel: eelmisel aastal on olnud pingutuse mõttes 80% protsenti taristut, 20% vaatajat-kuulajat-kogejat, kuigi peaks olema vastupidi. Taristu peab olema kättesaadav, aga mitte primaarne. Ei saa taandada osalusprotsessi selleni, et kui pole eksporti, siis pole taristut. Me pöörame liiga palju rõhku triviaalsetele küsimustele ning kuraatori ja kogeja tasand on strateegias täiesti kõrvale jäetud.

Viimane aspekt ongi kureerimine ja oskused, kuidas tagada taristu valdkonnas kõige parem inimese kaasatus, kunsti ja muusika või muu kultuurivormi vaataja liikumine. Need oskused ei mahu enam ühegi klassikalise oskuste kogumi alla ja me peamegi need oskused tagama. Samad küsimused on ka teistel riikidel. Meil on siin võimalik edumaa ja me peame olema ka kultuuripoliitikas pro­aktiivsed ja vaatama tulevikku, minema julgelt interdistsiplinaarsuse peale välja.

Rahas ei ole küsimus. Eestis öeldakse ikka, et raha ei ole, aga raha on Euroopas ja ka erasektoris. See on suhtumise ja julgelt ukse lahtitegemise küsimus: oleme valmis katsetama, teades, et risk on suur, aga väga suur on ka tulu. Riik peab aru saama, et üks meede ei lahenda midagi. Oleme uues protsessis, mis vajab pidevat hoolt ja asjatundjate kaasamist. Seni ei ole julgetud teadvustada, et digikultuuriga on probleem ja meil ei ole lahendusi. Üks ministeeriumiametnik ütles mulle, et me ei oska sellega tegeleda. Meil ei ole enam luksust mitte õppida. Eelkõige on vaja teha otsus, et digiteema on oluline. Praegu ei kajastu see üheski dokumendis. Praeguses kultuuripoliitikas pole seda teemat olemas – peale selle, et rahvusarhiivi peaks digiteerima.

Sildna: Põhiküsimus ongi, millises olukorras saab innovatsioon üldse toimuda. Innovatsioon ja uued formaadid on ju alati plaanivälised. Kui asutuste ja ametnike tööaeg on – eriti kriisi ajal – olemasolevate protsesside haldamisega üle kuhjatud ja kui keegi ei ole reserveerinud kas või 20% lisaaega uut tüüpi ülesandepüstitusele või protsessidele, uutmoodi tiimide ja partnerite kaasamisele, siis iseenesest innovatsiooni või digipööret ei tule. Kõik hakkab pihta otsusest ja prioriteedist. Kui tahta oma organisatsioonis või kultuuriministeeriumi haldusalas uuendusi, siis peaks reserveerima näiteks 20% ajast, aga ka ressursist selle tarvis. Muutus tuleb, kui sellele aega ja tähelepanu pühendada. Kui seda ei tee, ei juhtu kindlasti midagi. Juhusele loota ei maksa.

Saluveer: Olen nõus. Minna territooriumile, kus ei ole lihtsalt loetavaid tibusid – betoon, osalejate arv jne – on bürokraadi hirm. Aga kõike ei pea reguleerima ministeeriumist käsu korras, ei pea muutusi eirama, kui puudub kompetentsus. Meil on Eestis, aga on ka rahvusvahelise kogemusega teadlasi ja eksperte, kes seda valdkonda mõistavad. Võiks kokku kutsuda mõttekoja või programmi, et teha valdkonnale selgeks ja kättesaadavaks, mida see praeguses arengukõveras vajab. Startup Estonia ja Accelerate Estonia näitel idusektoris selline riigi ja kogukonna dialoog innovatsioonis toimib. Praegu on vaja raha ja taristut, aga edaspidi vajame tõenäoliselt julgeid ideid hinnata oskavaid eksperte ning sügavamaid arutelusid digiteerimisega seotud kultuuri-, ühiskonna- ja riigivalitsemisprotsesside üle.

Hallik: Kui tulla asutuste tasemele, siis ei ole me oma õhukese riigi üle rõõmsad. Tihtipeale on kultuuriasutustest IT-osakond üldse välja arvatud – ei olegi inimest, kes seda teemat veaks. Ja tegelikult meil ju king pigistab üleüldise digikirjaoskuse koha pealt. Kui see on kehv, siis ei tule ka tellimust nendel teemadel edasi liikuda. Kõigepealt on vaja see korda saada ja siis liigub kogu digivaldkond edasi.

Sildna: Me ei ole veel maininud andmeanalüüsi. Digimaailm pakub tohutu võimaluse oma publikut tundma õppida, aga meie oskused analüüsitud andmete kaudu publikuni jõuda on väga puudulikud. Kõikidel kultuuriorganisatsioonidel on oma uudiskirjad või kanalid, mille kaudu publikuga suhelda. See on tohutu ressurss, sest kultuuribrändide või -asutuste eripära on, et meil on kohati üsna lojaalsed külastajagrupid. Seega, meie käsutuses on tohutu võimalus oma kliente ja publikut palju paremini tundma õppida. Niisugune info on väärtus, mis aitab meil ka uut tüüpi sponsorkoostööni jõuda, sest mõnel tootel või teenusel on palju raskem ustavaid fänne või jälgijaid koguda kui kultuuribrändil.

2020 oli digikultuuriaasta ja avalikkusele jäi mulje, et suurem osa selle sisust tuli poolkogemata, tänu koroonale. Mis oli selle suur sõnum?

Saluveer: Minu meelest läks see sõnum koroonaolukorras kahjuks kaduma, kuigi oli huvitavaid algatusi. Väga oluline aspekt, mida digitaalsus võimaldab, on osaleja suur kaasatus. Seni on olnud kultuuriprotsesside keskmes väga selgelt autor: keegi loob ja toodab, vahendajate kaudu jõuab see kasutajani. Digitaalses ruumis tekib kultuuriväärtus just kureeritusest ja n-ö vastuvõtmisest – see tekib eelkõige just kasutaja kaasatusest, mitte eranditult autorist.

Kurb on see, et digikultuuriaastast ei sündinud pealtnäha mitte midagi kultuuripoliitiliselt pikaajalist, see ei mõjutanud radikaalselt Eesti ühiskonda. Praeguses digiolukorras, kui ei olegi proovitud mõtestada osalusprotsesse osalejate ja kasutajate järgi, on tekkinud paradoksaalne olukord. Minu laps on digipõliselanik, kes orienteerub sujuvalt digikeskkondades, mina saan hakkama, aga näiteks minu emal puudub selles digitaliseeritud maailmas juurdepääs kultuurile. Ta tahaks vaadata Bergmani filme või osta e-raamatuid, aga oskuste ja praeguste kultuuriteenuste barjäär on kõrge. See ongi riikliku teenusedisaini küsimus: kuidas tagada ka meie Eesti kultuuri tüvimaterjalidele juurdepääs kõikidele ühiskonna liikmetele. See ei ole pelgalt digiteerimise küsimus, vaid puudutab seda, kuidas on tagatud kvaliteet, juurdepääs ja osalus. On väga suur vahe, kas meil on miski arhiivis digiteeritud või on miski digitaalselt osaletav, kogetav ja kättesaadav.

Kuidas see osalus tagada? Riik hea teenusepakkujana peaks sellega tegelema laialdasel ja interdistsiplinaarsel tasemel. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis on valminud Eesti e-riigi taristu tulevane plaan ja kahtlemata see ongi mingi sisend Euroopa fondidesse, aga kultuurisektori vajadusi ning protsesse mulle teadaolevalt sinna sisse planeeritud ei ole, kuna valdkonnast pole selget visiooni.

Sildna: Näiteks ERR on digikultuuri kättesaadavuses Jupiteriga astunud suure sammu edasi. Aga peaksime aru saama, et digikultuur ei pea olema a priori tasuta. Jah, see peab olema kõigile ühiskonnagruppidele kättesaadav, aga peame ka kaitsma oma asutusi ja loojaid. See on valus teema, sest voog­edastusteenustega tekkis tohutu vaakum: autoriteni ei jõudnud tulud enam sellisel viisil, nagu oldi harjunud. Avaõigusliku raha ülesanne ei ole vaid teha kõik tasuta kättesaadavaks, sest see rikub meie turu ära, erategijad ja autorid ei saa teistest allikatest enam oma töö eest õiglast tasu. Me kõik loome koos turgu, kus tegutseda, kujundame ühiselt klientide ja publiku harjumusi.

Helme: Digikultuuri kättesaadavus ei pea ega saagi olla tasuta, sest kõik meie organisatsioonid, ka need, mida riik osaliselt toetab, peavad teenima 50–60 protsenti omatulu. Kui Eesti muuseumid hakkasid koroona esimese laine ajal tegema e-tuure, siis oli see justkui üldrahvalik kättevõtmine: tehti kõik selleks, et saaks ikkagi kultuuri tarbida. Praeguseks on selge, et teataval tasemel digikultuuri pakkumiseks on vaja sellesse tehniliselt kõrgel tasemel panustada ja selle eest raha vastu saada. Kuid see pole lihtsalt äri küsimus, sest tekivad emotsionaalsed, psühholoogilised ja muud küsimused. Tegelikult me ei tea, kas ja mis põhjusel on inimesed valmis neid tarbima. Paraku on normaalne mõelda neist kui toodetest ja mitte enam kui rahvuslikust ühisüritusest – see on küll tore mõtteviis, aga ei pea seda kultuurisfääri kaua üleval. Keegi ei armasta rääkida kultuurist kui tootest, aga kui räägime loovmajandusest, siis mõned kultuuritegevuse osad on tooted. On ju normaalne, et kui ostame e-poest toote, siis maksame selle eest.

Kultuuri puhul ei ole tähtis ainult reprodutseerimise võimekus, kuigi on tõsi, et kui me ei ole digimaailmas kättesaadavad, siis jääme üleilmsest voolust välja. Digipööre puudutab ka kultuuriorganisatsioonide infrastruktuuri, toimimismudeleid. Lihtsaim näide: me kõik teeme eraldi digitaalseid programme, mis aitavad müüa üritusi, korjata vajalikku informatsiooni, korrastada statistikat, suhelda publikuga. Sellised programmid on väga kallid, ometi nokitseme kõik eraldi. On üritatud luua valdkonnaüleseid müügiprogramme, aga minu teada pole sellega eriti kaugele jõutud.

Sildna: Palju räägitakse, millised on päriselus antud kontserdi digivõimalused, aga pandeemia-aastal tegeleti hädaabiga. Kõik tegid võimalikult kiiresti väikese eelarvega, mida suutsid, aga see ei olnud veel arendustegevus. Kustutati inimeste nälga, püüti kuidagi olla pildil ja mitte lihtsalt tegevust lõpetada. Nüüd peaks digitaalse live-esituse kogemuse pulkadeks lahti võtma ja hoopis teisel tasandil tööle panema. Aina rohkem tundub, et kaks ühes lahendus – tavaline lava ja set-up – ei ole uus väärtus digiplatvormil. Et see kogemus midagi erilist pakuks, peaks see olema üles ehitatud hoopis teistsuguse kunstilise kontseptsiooniga. Ma ei tea, kas tuleks lisada liitreaalsust ja teatrivaldkonna kompetentsi, aga kuidagi tuleks luua visuaalne keskkond, nii et see pakuks ekraanilt vaadates midagi uut. Päris live-kogemus, kus sa istud saalis ja kuuled iga pillimängija hingetõmbeid, on just sellisena unikaalne. Nende salvestuste kvaliteet on tohutult oluline, aga oleks vaja välja töötada ka täiesti uued digitaalsed esitusvormid, mis mängivad juba teistele meeltele.

Hallik: ERSO TV-kontsertide asjus ka just arutati, mis vormis oleks optimaalne midagi lisada, sest ka meie lõime selle võimekuse hoo pealt. See on globaalne miljoni dollari küsimus – kuidas panna klient õiglast hinda tasuma. Aastate jooksul on palju arutatud, millises vormis kultuuritarbimisele finantse juurde tuua. Oli ka üks idufirma, kes viis omal ajal suurürituste ülekandeid võimalikult laia tarbijaskonnani, müües sinna sponsorlepinguid. Rahastus tuligi tänu sponsorlepingutele ja kuna need olid üleilmsed, olid seal suured summad taga. Eestis on telekommunikatsiooniettevõtted oma kanalite arendamisega poolel teel selleni, et vähemalt mingis vormis digikultuuri ülekandeid kinni maksta, aga oleme alles teeraja alguses. Mängumaailmas on raha andmine tehtud lihtsaks, meil oleks ka vaja Eestis tekitada ühine mugava makselahendusega platvorm. Praegu on vaja teha liiga palju hiireklikke, see on ebamugav – inimene, kes tahaks kultuuritarbimise eest maksta, kukub võib-olla poolel teel ära.

Eelmisel aastal tegid üle maailma suured organisatsioonid nagu Berliini Filharmoonikud ja Metropolitan Opera oma arhiivid lahti ja tekitasid veel eriti selle tunde, et kõike peaks saama tasuta. Väiksematel organisatsioonidel oli ka seetõttu keerulisem oma ülekannete eest raha küsida. Oleme ERSO TVga võtnud seisukoha, et sümboolne tasu on vajalik. Kui varem olid rohkem pildil orkestrid, kes plaadistasid palju või käisid turneedel, siis nüüd kasvas ootamatult nende tähtsus, kel oli kohe võimekus kontserte voogedastada. See võimekus oli majas võtta ringhäälingu orkestritel või neil, kelle salvestamine või ülekandmine oli ringhäälingu üks oluline ülesanne. Nemad olid pildis, paljud teised orkestrid siis ei tegutsenudki, kuna oleksid pidanud hakkama nullist voogedastust üles ehitama.

Lihtne on kättesaadavaks teha vana, autoriõiguse alt vaba kultuuri, aga tänapäeva kultuuri kättesaadavaks tegemine jääb sageli autoriõiguse jms taha. Neid küsimusi ei suudeta lahendada. Kuidas selle teemaga edasi minna?

Sildna: Mitmed tehnoloogiaettevõtted, kes on tahtnud muusikavaldkonnaga koos ühisettevõtmisi luua, on samuti põrganud selle vastu. Nad ütlevad, et kuulge, teie autorikaitsemehhanismid on liiga keerulised. Selleks et saada viieminutilise loo kasutamise kokkulepe, tuleb maksta teatud tasud ja asuda keerulistesse läbirääkimistesse kuni viie organisatsiooniga. Lihtsam on sellega mitte tegeleda. Lihtsam on osta sobiv loojupp online-kataloogist. Viimasel kümnel aastal pole olnud ühtegi muusika­konverentsi, kus poleks räägitud arhiivide ühildamisest, digitaalsest globaalsest ühendatud arhiivist ja autorite ühingute koostööst. Ma ei usu, et keegi selle ühildamiseni päriselt jõuabki. Kogu see valdkonna äristruktuur on välja kujunenud aastate jooksul kihtide kaupa. Ka Euroopa digitaalse ühisturu suured raskused olid seotud sellega, et õigused on litsentseeritud riikide kaupa erinevalt, mitte üleilmselt ega üle Euroopa. Nende õigustega töötamine on paras käsitöö, aga see süsteem on aastate jooksul üles ehitatud meie autorite kaitseks, nii et ei saa lihtsalt olla kriitiline ja öelda, et jube tüütu.

Helme: Ma ei näe ka eriti häid lahendusi. Kuigi ka meile on öeldud, et võiksime kõik oma digiteeritud tööd vabaks lasta ja igaüks võiks neid kasutada, siis me ei saa seda teha, sest on autorikaitse ja mina olen väga selle poolt, et autor saab tasu. Autorid peavad ju ka millestki elama ja võib-olla isegi sellest elust rõõmu tundma.

Sildna: Litsentseerimisõigused on praegu muusikavaldkonnale väga oluline tuluallikas. Muusikat litsentseeritakse filmidesse, näitustele, teatrisse, reklaamidesse jne, see on osa helilooja või lookirjutaja elatisest.

Hallik: Süvamuusika valdkonnas tulevad mängu veel kirjastusõigused. Kirjastused arenevad samm-sammult edasi, aga töö digiteerimine ja diginoodid võtavad aega. Meil tulevad noodipakid Omnivaga iga nädal kuskilt Euroopast või Ameerikast kontorisse ja siis saadame need tagasi. Lõpuks on ikkagi küsimus, kuidas autor ja teda toetavad kirjastajad lõpptarbija käest raha kätte saavad. See protsess võiks olla väga palju lihtsam.

Interpreetidega on ka kokkulepped tihti ajalised: näiteks kolm kuud või aasta on kontserdi video veebis üleval. Lõpuks oleks kõige lihtsam selline lahendus, et kui inimene vajutab play-nuppu, siis sealt juba tiksubki mõistlik summa esitajale, autorile ja kirjastajale. Arvan, et siis oleksid kõik rõõmsad.

See on digikultuuri sügavam tasand. Peale publikuga suhtlemise on vaja ka sellised teemad ära lahendada. Küllap see järgmise 50 aasta jooksul laheneb – lihtsalt, ei tea, kas see laheneb loojale soodsalt või müüjale soodsalt või juba müügiplatvormi omanikule soodsalt. Praegu on muusikas päris karm: kui üleilmsed platvormid on oma tingimused seadnud ja loojateni, eriti väikese tarbijaskonnaga riigi loojateni, raha eriti ei jõua, siis on väga palju küsimusi. Saan aru, et filmisektor teeb praegu tugevat tööd, et ka suurtele platvormidele jõuda, aga see maksab võib-olla pärast hoopis teistpidi kätte.

Sildna: Digimaastik on kaasa toonud ka teatava demokratiseerumise või suurtest ettevõtetest sõltumatuse kihi. Nende autoritega, kes on oma õigused lepingutega sidunud, ongi mängureeglid juba paigas. Tänapäeva uutel loojatel on võimalus oma õigused loovutada hoopis teisel viisil või jätta õigused endale, kuigi sel juhul peab tal olema väga võimekas tugistruktuur. Õiguste omanikul lasub enamasti ka kohustus neid õigusi autori kasuks aktiivselt esindada ehk müüa. Ükski lugu ei müü end ise ka siis, kui on digitaalselt kättesaadav. Piltlikult öeldes on aga nüüdsest võimalik midagi teistmoodi teha. Keerulisem on ajalugu ümber kirjutada.

Saame aru helilooja, esitaja, fonogrammiõiguste omaja vaatest. Kõik peavad oma töö eest tasu saama. Aga mõtleme korra uuesti kas või Steni 11aastase poja peale, kes elabki digimaailmas. Kui talle ei ole tänapäeva eesti kultuur kättesaadav, siis ta valib lihtsalt midagi muud. Mida selles olukorras teha? Kas ootame 50 aastat, kuni probleem iseenesest laheneb?

Helme: See ei ole tehnoloogiline probleem, vaid laiem kultuurifilosoofiline küsimus. See on väga keeruline, aga seda ei tohiks kõrvale jätta. Samal ajal kui lahendame praktilisi küsimusi, kes kellele maksab ja kuidas raha kätte saada, tiksub teine küsimus, mis puudutab suuremaid kultuuriprotsesse. Keeran teema korraks üle võlli. Digikultuur ju eeldab, et kaovad riigid-rahvad ja jääbki üksainus suur platvorm – siis toimib see kõige paremini. Praegu me ise oma jutuga komistame iga väikese kivikese otsa – miks seda ei saa, miks teist? Aga kui neid kivikesi ei ole, kas siis olekski kõige parem? Ma tõesti ootan laiemat arutelu, mitte ainult paratamatust tulevikust, kus me peame osalema ja kus on kasulik olla. Arutleda tuleb ka näiteks inimese kui bioloogilise olendi sobivusest digimaailma ja kultuuri dimensioonist selle uue maailma sees.

Sildna: Me ei ela enam ühte formaati pidi töötavas korrastatud maailmas, kus kõik allub ühele reeglipärale. Mainisin enne muusikatööstuse murrangulisi muutusi, aga tegelikult on need formaadid või kihid ka praegu osaliselt alles. Mõni muusik müüb ainult vinüüle ja on leidnud publiku, kes vajab täpselt seda. Kuskil on kontserdiorganisatsioon, kes ei tee põhimõtteliselt kunagi ühtegi digitaalset kontserti, sest ta armastab live-kogemust, ja see on ka okei. See mitmekesine maailm ongi ilus. Oluline on see, et suudaksime otsustada, kuidas kõiki neid kihte targalt ja teadlikult kasutada. Kui nüüd Euroopa fondidest oleks võimalik digipöörde jaoks raha taotleda, siis see ei tähenda, et kõik peavad minema sellele rajale. Aga oleks hea, kui riik soodustaks seda, et võiksime olla pädevad kõikidel tasanditel, ja eks siis igaüks otsustab, mis tema kunstilisele väljundile sobib ja mis teda inspireerib. Meie kultuuriruum on rikkam, kui on neid, kes jäävad analoogi juurde, ja neid, kes teevad midagi täiesti pöördelist digikunstis. Õnneks keegi ei sunni meid midagi tegema, aga võime kaotada võimalusi, kui oma oskustes ja väljundites muust maailmast maha jääme.

Kuidas näete digipöörde seost Euroopa fondidega?

Saluveer: Oluline on, et me ei valaks raha betooni ega digibetooni, vaid arendaksime tõesti oskusi – see on ka uute rahastusstrateegiate eesmärkidena välja toodud. Teiseks ei ole Eestis eriti arutatud, milleks need fondid on mõeldud. Mõte on nende fondide abil avada uusi võimalusi, arendada ühiskonda ja teadust. Ka Euroopa komisjon soovitab, et fondid võiksid avada uusi perspektiive, mis toovad kasu aastate jooksul. Soome on juba otsustanud, et osa kultuurile mõeldud kahest protsendist lähebki uute lahenduste loomiseks ja rakendamiseks. Need on suure riskiga lahendused, mida ei ole veel kättesaadava teenusena olemas: autorite digitaalne tasustamine, andmeanalüütika kultuuri­valdkonnas, selleks vajalike taristute ja muude projektide loomine. Riik peaks olema avatud just sellele, et kasutada fonde tulevikus vajalike uute lahenduste loomiseks. Ka Eesti vastavad teadustööd ja uurimused leiavad siis kultuurivaldkonnas rakendamist.

Sildna: See on üks võimalus tuua meie valdkonda lisaressurss, mille abil n-ö tirida ennast tulevikku. Oleme kultuuri­valdkonnas olnud natuke liiga mures ja kaitses, sest konkureerime kõik sellel väljal sama riigieelarve rea piires ja sellepärast meil ei olegi tuleviku jaoks kunagi ressurssi. Kultuurieelarve on kogu aeg juba ette broneeritud baastegevustele. Nüüd on tõesti esimest korda ajaloos erakordne taasterahastu – ei ole ju sellist pandeemiatki olnud Euroopa Liidu ajaloos. Eestisse tuleb taasterahastu kaudu 1,1 miljardit eurot. Kultuurisektorile on ülioluline kasutada seda hetke ja põhjendada see 2% ka meie sektori arendustegevuseks ära. Edasi tuleb peale raha panustada ka aega, teha mõttetalgud ja ettevalmistustööd ära, sest kui mõelda, millal meil veel tekib selline võimalus, siis tõenäoliselt mitte kunagi. Kui me selliseid erakordseid hetki ei oska enda kasuks tööle panna, siis on see kogu valdkonnale suur kaotus ja maha visatud võimalus.

Hallik: Lisavõimalusi peab kindlasti kasutama. Väga selgelt peab siis teadvustama, et Euroopa vahenditega kaasnevad teemad ei sõidaks julmalt sisse ka teiste meetmete lähtekohtadesse, nagu vahel on juhtunud.

Helme: Euroopa fondide ülesehitus on keeruline ja sealt raha kätte saada on omaette teadus. Saime aru, et kultuuri ennast ei ole rahastu tingimustes nimetatud, aga digi- ja rohepöörde kaudu on võimalik ka kultuurile raha saada.

Saluveer: Siin peitub ääretult oluline ja päevakajaline küsimus. Praegu peab kultuurivaldkond rahandusministeeriumile põhjendama, miks peaks digiteemal kultuurile raha andma. Teistes riikides on vaade teistsugune: konsultandid ja fondide kommunikatsioon annab teada võimalusest ja kultuurivaldkonnale seletatakse, kuidas teha suure innovatsioonivõimekusega projektide käivitamiseks parim taotlus. Meie kultuurivaldkond peab praegu "häkkima" ennast rahandusministeeriumi plaanidesse – et mõelge nüüd välja, kuidas teie saate. Vastukaaluks, "Horizon Europe'i" raames on juba võimalik käivitada katseprojekte uudsete lahenduste rakendamiseks kultuurisektoris ning seal kasutatakse ka konsortsiumi põhimõtet, mille saaks üle võtta rahalise võimekusega suurette­võtete ja innovatiivsete väiketegijate koostöö stimuleerimiseks.

Valdkond ei saa enam areneda nii, et vaadake, siin on mingi abstraktne meede ja teie tulge tehke sinna rakendus peale. Uue meetme juurutamisega peavad olema välja pakutud ka rakendusmeetmed ja sobivus keskkonda.

Kõik fondid ei pea olema suunatud ekspordile ja käibele. Riik saab inimeste ja valdkonna käest tasuta suure väärtuse ja sellel on hind. Pealegi on täiesti ebarealistlik vaadata koroonaolukorras ekspordinäitajaid. Kritiseerin seda uut ettepanekut: meil on üks miljon ja seda loomemajandusmeedet saavad kasutada ettevõtted, kelle käive on 200 000 eurot ja igakuine käive 20 000 eurot. Eestis ei olegi enam selliseid kultuuriettevõtteid, kellel on praegu või tulevikus selline käive. Praeguses olukorras tuleks kujundada seda poliitikat tõesti selle kaudu, et õppimisel on hind ja sellel on väärtus, vaadata tuleks pehmeid väljundeid ning konsortsiumipõhiselt läheneda. Kui paraneb inimeste töö ja kogemuste kvaliteet, on ka fondid otstarbekalt kasutatud.

Ma teadvustan täielikult, et riik on mures, kas euroraha kasutatakse otstarbekalt. Riik saab uue rahastuse raames luua pretsedendi, kus luuakse Eesti suurettevõtjate ja kultuurisektori koostöö võimalused. Kui näiteks Eesti Energia või VKG leiab, et neil on võimalik kultuuri kaudu luua väärtust, siis Eesti Energial on raha, aga innovatsioon tuleb kultuurisektorist. Konsortsiumi koostöö kaudu luuakse ühisvastutus: suur mammut saab väikese sääse käest vajaliku sutsu. Üheskoos liigub asi edasi ja ka riigi risk on maandatud. Üritada leida eranditult meetmest lähtuvalt ettevõtteid, kes vastavad pelgalt majanduslikele kriteeriumidele, pole otstarbekas: see pingestab turusituatsiooni, mitte ei leevenda, ja seda eelneva loomemajanduse meetme kogemus tõestas. Pelgalt ekspordi kinnisideest tuleb üle saada, kuna lähitulevikus ei ole eksport enam peamine edu kriteerium, rohkem tuleb arvesse võtta intellektuaalomandit, patente jm digitaalloomet. Riigi tasandil tähendab see ainult üht väikest meetme lause muutust: ei otsita üksikettevõtteid, vaid partnerite konsortsiume. Kogu mure rahastuse ja meetmetele vastavuse pärast oleks lahendatud.

1 RRF – Recovery and Resilience Facility ehk taaste ja vastupidavuse rahastamisvahend, osa Euroopa majanduse taastekavast, mille toel kõrvaldada koroona­pandeemia põhjustatud sotsiaalne ja majanduslik kahju. Taasterahastu summa Eestile on 1,106 miljardit eurot. https://ec.europa.eu/info/strategy/recovery-plan-europe_et

2 Eesti digikultuuri manifest. Koost Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg. Tallinna Ülikool, 2020, 174 lk.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: