"Teatrivaht": teatrivaldkond peaks tegelema ka ahistamisriski vähendamisega

Foto: ERR

Teatrid on küll suletud, ent "Teatrivaht" jätkab sellegipoolest teatrielu lahkamist. Seekord rääkisid teatrivahid Madis Kolk, Hedi-Liis Toome, Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu hiljuti väljajagatud teatriauhindadest ja selleteemalise ETV telesaate kvaliteedist ja sellest, kas ja kui eriline on seksuaalse ahistamise teema Eesti teatriorganisatsioonis ning kuidas teater sellega tegeleda võiks.

Auhindamise osas leidsid teatrivahid, et auhindamissüsteemi muutmine on avardanud nominentide ringi. Ahistamise osas arvasid teatrivahid, et tegemist pole teatrispetsiifilise nähtusega, aga suuri sisemisi võimudistantse eviva valdkonnana peaks teater seda riski ometi ohjama.

Saateosalised tunnustasid ajakirjanikku Greete Lehepuud ja Levilas lugude sarja avaldanud Paavo Piiki jt, kes asjatundlikult ning järeleandmatult teemaga sel ja möödunud aastal tegelesid. Samuti nentisid nad, et üldisemalt vajab arendamist temaatiline artikulatsioonioskus: sageli vastatakse ahistatu kaebusele irooniliste hüperboolidega ning avaliku vaenusurvega. End ebaturvaliselt tundev alluv saab oma mure väljendamise pärast avalikult karistada, sh ka asjasse puutumatute kolleegide käest.

Üks olulisemaid eritlusi, mida tuleks teha, on teatrivahtide hinnangul eluterve kahe võrdses positsioonis oleva kolleegi vahelise flirdi või lähisuhte eristamine olukorrast, kus üks on teise suhtes töiselt sõltuv ja kus sõltujal-allujal on varem või hiljem võimalik sattuda olukorda, kus ta ei saa teisele poolele öelda "ei" ilma ebameeldivate suhteväliste tagajärgedeta. Ka leidsid saateosalised, et teatriorganisatsioonid peavad suutma tagada sellise kaitse olemasolu organisatsiooni sees või selle kohale seatud kontrollorganite kaudu.

Üldisema ahistamise arutelust tõukunud teemana tuli juttu ka loomeliitude vähesest ühiselulisest ärksusest. Ühiskondlikkust samastatakse sellisele kriitikale vastates saateosaliste hinnangul sageli võitluslikkusega, aga on olemas ka teistsugust ärksust, mis ei eelda kultuurisõdade barrikaadidel turnimist. Miks ei võiks loomeliit olla mh nähtav heategevusorganisatsioonina, kes otsib nutikalt-vaimukalt muu kunstivälise eluga Eestis sidusust, küsisid teatrivahid.

Loomeliidud on avalike organisatsioonidena ühiselu kaardilt kadunud ja teevad häält ainult siis, kui kloostriaeda õunaraksu ronitakse. Kui aga keegi neist muudel elulistel teemadel avalikult sõna võtab, kipuvad mõned kolleegid omistama selle sõnavõtja ebatervele tähelepanuvajadusele, tõdesid saateosalised.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "Teatrivaht"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: