Urmas Vadi lugemissoovitus. Isa-maa ja kaks pöörast ema

Foto: ERR

Viimasel ajal olen mõelnud, miks meil Eestis on nii vähe kirjutatud romaane meie lähiajaloost, näiteks laulvast revolutsioonist, fosvoriidisõjast, Balti ketist? See mõte turgatas pähe, kui lugesin Fernando Aramburu saaga mõõtu romaani "Isamaa", kirjutab Urmas Vadi oma sellereedeses raamatusoovituses.

Raamat räägib baskide vabadusliikumisest, või siis baskide organisatsioonist ETA, ei teagi kuidas õige öelda oleks. Eks sellega ongi segased lood, kellelegi tundub, et tegemist vabadusvõitlusega, kellelegi, et see pole muud kui terror. Ja see on ka selle romaani "Isamaa" foon. Suuri veristamisi ja tulistamisi meile ei näidata, autor hoiab väga selgelt fookust – ta jutustab lugu, mis toimub kahe perekonna vahel.

Eks ta kõlab veidi nagu sellise vana ja kasutatud loona, meenuvad kohe "Röövlitütar Ronja", kus kaks röövlijõuku madistasid, või siis "Romeo ja Julia", kus üksteisele jäävad ette ja käivad närvidele kaks vana perekonda. Montecchidele ei anna asu Capulettid ja vastupidi. Mõned inimesed kohe ei meeldi teineteisele.

Uramburo loo teeb huvitavaks see, et need kaks baskide perekonda saavad väga hästi läbi, ollakse parimad sõbrad ja sõbrannad, üks perekond on töölisperekond, teine ettevõtja oma, seda hetkeni, kui ETA hakkab oma võitluse jaoks ettevõtjalt raha välja pressima ja sellest mehest saab sihtmärk. Tema alluvad, sõbrad, väikelinna elanikud hakkavad eemale hoidma, sest on teada, et varem või hiljem mehega juhtub midagi. Lõpuks korraldataksegi atentaat ja selle teeb eriti komplitseeritus see, et tulistaja võis olla endiste parimate sõprade poeg.

Aramburu romaanist on HBO teinud ka seriaali, mis on samuti väga mõjus ja kaasahaarav. Kui raamatus on ruumi ja sõnaõigust üsna laia käega antud, kohati isegi liiga laia, nii emadele kui isadele, poegadele ja tütardele, siis seriaaal kerib end lahti kahe naise ehk perede emade, Bittori, kelle mees on tapetud ja Mireni, kelle poeg on ETA-lane, vaatepunktist.

Seriaal algab sellega, et ETA on teinud pöördumise, kus lubab igasuguse vägivallategevuse lõpetada ja Bittori läheb tagasi oma kodulinna, millest ta aastaid peale oma mehe tapmist on eemal olnud ja hakkab uurima, kes siis ikkagi tappis tema mehe. Bittori tulek on sündmus tervele linnakesele ja kõige rohkem ja häirivamalt tema kunagise parima sõbranna Mireni jaoks. Kui ka seriaalis on tagasivaateid, siis kulgeb lugu kronoloogiliselt, aga romaanis on kõik ajad laiali, kohe alguses on teada, et ühe pere isa on surnud, teise pere poeg istub vangis, ühesõnaga keskmes pole mitte niivõrd see, kes tappis, vaid see, kuidas oldi enne seda, mis juhtus ja kuidas olla pärast seda.

On täiesti mõistetav, miks sellest raamatust on seriaal tehtud. Ühelt poolt on see huvitav ja intrigeeriv ja inimlik lugu ja teisalt on ta väga sündmusterohke. Näiteks hetk kui Bittori ja Miren, olles veel parimad sõbrannad, sõidavad bussiga ja korraga buss peatatakse, toimub möll, märatsejad tahavad bussi põlema panna ja siis tunneb Miren ära ühes kõige häälekamas märatsejas oma poja. Aga lisaks neile väga täpselt ja teravalt välja joonistatud ja pingestatud sündmustele on romaanis väga nauditavad just nende kahe naise sisekõned.

Bittori käib oma surnud mehega haual rääkimas ja arutamas ja see suhe on selline väga elus, justkui mees räägiks talle vastu ja poleks mitte hauas, vaid kusagil köögilaua taga. Miren aga peab oma sisekõnesid kirikus ühe pühaku kujuga. Need on traagilised ja samas naljakad kõnelused ja Mirenil suhe pühakuga on midagi samasugust nagu on naisel oma mehega, mingi hetk ta palub, siis ähvardab, siis võimutseb, siis pakub kokkuleppeid. Eks see suhtlus ongi üks raske ja keeruline asi ja ega pühakutele ei pea ka alati soodustusi tegema.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: