Arvustus. Mehis Heinsaare valitud maagia

Mehis Heinsaar
Mehis Heinsaar Autor/allikas: Ülo Josing / ERR

Uus raamat

Mehis Heinsaar

"Võlurite juures. Jutte ja novelle 1997–2020"

Kaanepilt ja kujundus: Marge Nelk

Kirjastus Paradiis 2021

304 lk

Sel kevadel jõudis 47-aastane Mehis Heinsaar oma loometee esimese kokkuvõtteni, pannes ühtede kaante vahele 37 viimase ligi veerandsaja aasta jooksul kirjutatud juttu, sealhulgas kolm Tuglase novellipreemiaga auhinnatud lugu ("Liblikmees", "Ilus Armin" ja "Puhkehetkel"), August Gailiti novelliauhinnaga pärjatud "Kui Herman õitseb" ning viis varem raamatutes ilmumata pala.1

Mitmed varasemate novellivalimike jutud on läbi teinud märgatava viimistlemise, mõned on saanud ka tugevama ümbertöötamise osaliseks.

Novelli maagiline mõju

Tooksin ühe oma silmaga pealtnähtud näite Heinsaare novellide mõjujõust. Minu naabrinaine oli kirjanduslikult haritud, aga mõnevõrra kartlik ja ebausklik üksik vanaproua. Lugenud Heinsaare debüütraamatut "Vanameeste näppaja" (2001), eriti selle niminovelli (sisaldub ka käesolevas kogumikus), hakkas ta teatud pelgusega aknast välja vaatama, kas pole nähtaval mõnda kahtlast poisijõnglast! Seletasin talle küll, et tegemist on vaid vanameeste näppajaga ja naisisikuid see ei tohiks puudutada, kuid ei suutnud teda siiski päriselt ümber veenda. Ja kord seisiski üks säärane jõmpsikas tõepoolest tema akna taga, seirates teda uurival pilgul! Naabrinaine põgenes kööki ja küsis sealt mõne aja pärast: "Kas kurivaim läks juba ära?"

Muide, ka sugestiivse õudusloo autorit ennast vaatas mu naabrinaine edaspidi teatava ettevaatusega ...

Ilmekas näide, kuis Kirjandus võib mõjutada Elu!

Teemad ja meeleolud

Tänasel päeval neid palasid üle lugedes hakkab ehk varasemast selgemini silma autori tugev tsivilisatsioonikriitiline allhoovus.2 Ta kirjeldab üsna sarkastilises võtmes töönarkomaane ("Üleüldise töö inspektor") või siis laseb ühel tegelasel pidada lausa leegitseva prohvetikõne "energiast pakatavale" tehnokraadile-demagoogile (lk 123–124).

Sel taustal, lühipalade mõjusalt tihedas kontsentraadis omandavad valikkogu autorile omased grotesksed olmepildistused, peadpööritavad (eksi)rännakud ning eriskummalised meeleseisundid ja süvapsühholoogilised sisekaemused varasemast veelgi reljeefsema tähendussisu.

Kui peaksin siinsest kogumikust välja valima mõne eriti efektse pala, siis võiks nendeks – lisaks auhinnatutele – olla kaks kõrvutiasetatud lugu: lühem kõrberännaku-parabool "Insener Paaveli armastuse eesõu" ning veidi pikem filosoofiliste otsingute kvintessents, mõistujutt "Üksildase nõia öö ja päev" – neis novellides on midagi tõeliselt ammendavat, lõplikku ja üleajalist.

Eeskujud

Korralik loomingulooline vaatlus ei saa läbi ilma kirjanduslike eeskujude tuvastamiseta. Heinsaare isikupärase sünteesi ehituskive on arvustajad juba korduvalt loetlenud, mulle terendusid praeguse kogumiku puhul tekstide tagant peamiselt kolm klassikut: mõnede fantaasiaelementide puhul Bulgakov, rahvuslik-eksootiliste loodusnägemuste ja isevärki tegelasnimede koha pealt Gailit ning mõnede tumedamate meeleolude ja labürintlike ekslemiste tõttu ka Kafka.

Kodumaistest eeskujudest rääkides võiks ehk väikese kirjandusloolise täiendusena lisada, et meie vestlustes on Heinsaar oma varasemate palade puhul maininud ühe innustajana tartlase Jaak Kärdi raamatut "Valitud unenäod" (1993), seejuures eriti Kärdi unenägude väiksemaid valikuid 1989. aasta Vikerkaare numbrites 3 (sürrealismi erinumber) ja 12, mida kirjanik luges juba teismelisena. Ootamatutes metamorfoosides, eriti mitmesugustes lendlemistes, hõljumistes ja hajumistes võib siin tõepoolest näha sarnasusi, toogem näiteks Heinsaare raamatu lõpuloo lõpulaused:

"Äkki haaras õhtune tõmbetuul mu ühes ja kandis lahtisest õhuaknast välja. Poleks uskunud, et võin sedavõrd kerge olla! Lainja ja naervana kerkisin kõrgele, kõrgele üles, jätkates siis teekonda juba millegi muuna" (lk 300).

Bulgakov, Gailit, Kafka, Kärdi – seda impulsiandjate rida saaks tähelepanelik lugeja oma äratundmist mööda muidugi veel mitmete nimedega täiendada.

Klassikute saatus

Olen sageli märganud paradoksaalset tõsiasja, et kirjanike esimesed valikkogud (nii luules kui proosas) ongi  pahatihti parimad kokkuvõtted nende ande eripärast ja loomejõust3; hilisemad elavaks klassikuks tõusnud  sõnameistrite mahukamad kogumikud või lausa kogutud teosed aga kipuvad varasemat kompaktset ja sugestiivset tervikelamust mõnigi kord hoopis hägustama ja lahjendama.

Loodan väga, et see raamatu "Võlurite juures" autoriga nii ei lähe! Ta ise on rõhutanud, et maagiliste toimingutega liialdamine ei lõpe hästi (nt lk 126, novellis "Siin Põhjatähe all"). Vaadeldud kogumikus on võlureid ja maagiat minu meelest üsna parasjagu. Eriti torkab seejuures silma täpselt väljajoonistatud psühholoogiliselt realistlik aluspõhi, mis seda maagiat genereerib, kannab ja võimendab.

 

1 Olen korra varemgi püüdnud tõmmata punktiiri läbi kirjaniku novellistika: "Ühest motiivist Mehis Heinsaare loomingus" – ERR kultuuriportaal 7. märts 2017
2 Meenutan ka tema põhjapanevat internetivastast sõnavõttu "Internet ja luuletaja" – Looming 2017/10, lk 1517-19. Berk Vaher on jälginud Heinsaare varasemaid esseistlikke ülesastumisi artiklis "Mehis Heinsaar ühiskonnakriitilise esseistina" (Looming 2012/1, lk 76–82; ka raamatus "Sõnastamatu lend sõnades: kirjutusi kirjandusest" I, Tallinn 2014, lk 127–139).
3 Säärased sisukad ja tihedad valikkogud kipuvad nii kriitikas kui ka auhindamisel mõnigi kord teenimatult kõrvale jääma. Kultuurkapital aga kaotas miskipärast vabaauhinna, ahendades veelgi tunnustamisvõimalusi.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: