Arvustus. "Uitkeha" avab inimese sündi kooliõpikulikus laadis

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Uitkeha" Autor/allikas: Ali Saffar

Uus lavastus
"Uitkeha"
Koreograaf ja etendaja: Joanna Kalm
Liikumisdramaturg: Mari Mägi
Kunstnik: Arthur Arula
Helikunstnik: Sten Saarits
Valguskunstnik: Karolin Tamm
Produtsent: Minna Triin Kohv
Esietendus 1. juunil Sakala 3 teatrimaja proovisaalis

Koreograafi ning kunstniku Joanna Kalmu antropoloogia magistritöö raames valminud soololavastus "Uitkeha" tegeleb etenduskunstides üsna ootuspärase teemaga – kehaga. Mitte samavõrd etteaimatav on see, millist kehalist olekut Kalm enda kaudu edastab, nimelt uurib ta inimese kasvamist ema üsas selle erinevates faasides. Idee on sümboolselt jõuline ja mitmekülgselt liginetav. Kas Kalm aga lavastuses teema potentsiaalil sündida laseb?

Endise NO99 teatri kõige kõrgemale korrusele liftiga jõudes tervitab kunstnik isiklikult. Saal on valgusküllane valge ruum, reetmata sugugi, et kohe sukeldub etendaja märksa pimedamasse sfääri. Ruumis köidab kohe tähelepanu kehakuju talletavate vahtmadratsite kuhi (memory foam matress), mis kutsub katsuma ja peale hüppama. Samuti hakkab silma värviharmoonia etendaja riietuse, madratsite ja teiste dekoratsioonide vahel. Kunstnik Arthur Arula on loonud lihtsa, mõnusa ja kodukootud tunde ning aimamata midagi "Uitkeha" sisust, hakkan meeltes juba end madratsikuhjal looteasendisse tõmbama.

Esmalt laseb Kalm kuuldavale kaunid ja kummalised helid ning seejärel hakkab keha ruumis liikuma. Selles dünaamikas on midagi heas mõttes infantiilset ja armsat. Juba enne sõnalise monoloogi algust on tuletatav, et Kalmu keha on ainurakse oma või äärmisel juhul diploidne rakk. Pärast koroonapandeemia mitmeid lainetusi pole ka üllatav, et esimesed seosed tekivad etendaja rohelist kostüümi märgates nähtamatut viirust tavaliselt visualiseeriva rohelise keraga. Üks läbipõdenud sõber ütleski tabavalt, et koroonahaigena tunned end kui amööb – kulgemine on aeglane ja vaevaline.

Üsna pea saab õnneks selgeks, et uuritakse hoopis muud kehakogemust – inimese sündi –. mis on meditsiinis asjatundmatule täis müstikat. Protsess, kus kahest rakust saab inimene, on vaimustav, isegi spiritualistlik, hingeline ja vaimne tekkelugu. Pärimuskultuuride šamanistlikes rituaalides, kus kasutatakse ka psühhedeelseid taimi, et teadvust avardada, viiakse inimesed sageli just sünnimomendi juurde tagasi, et tervendada keha ja vaimu ning saada õppetunde seni kogetud elust.

Kalmu lavastus aga järgib sünnieelse seisundi edasiandmises teaduslikumat joont, avades protsessi pea kooliõpikulikus laadis – lahti seletades ja esemetega ilmestades. See mõjub kuidagi väsitavalt. Isegi kui bioloogilise jutustuse kunstilisi taotlusi võib aimata, siis kui tahta ellu kutsuda ühe kehaks saamise lugu, tuleb rääkida füsioloogist keelt, anda võimalikult väheste vahenditega edasi protsessi komplekssus ning nii saab ka vaimukamalt jutustada groteskseid sündmusi kõhuurust. Seejuures on Kalmu jutustuses kõik väline – kõhust väljaspool ja isegi emaga toimuv – välja lülitatud.

Lavastuse veenvamad kohad toimivad mitte sõnalises vormis, vaid liikumises, häältes, miimikas ja muusikalises taustas. Näiteks selles, kui aina kasvav organism endale aina uusi kihistusi võtab ning kõhus möirates oma õigust vaikselt nõudma hakkab. Ja isegi kui "alguses oli sõna", ei vaja algused sõnaga kujutamist. Nii nagu ka Toomas Paul on öelnud, pole Kreeka logos'el etümoloogiliselt midagi tegemist kõnelemisega, pigem hõlmas see mõiste "asjade korraldust" või "mingit korda luues kokku kogumist".

Kui juba lavastuse esimeses osas tekib Kalmu keha jälgides taju, et tegu on üliväikese organismiga, siis monoloogi kostumisel tundub see info kuidagi ülearune. Ehk on põhjus selles, et Kalmul on etendajana – mitte aga näitlejana – enda häälega keeruline piisavat kohaolu ja pinget luua. Või kuna kõhus on pime, siis ei jõua valgusküllases ruumis intiimsus nii kiiresti tekkida, et sõna end kehtestaks. Sedasi tundus, et embrüo kasvamise loo poeetilisus tulnuks isegi ehk paremini esile, kui sõna poleks ruumis kõlanud. Sõnu oleks vaid projitseeritud või siis loodud hämaram fokuseeritum keskkond nende esile pääsemiseks.

Mis aga paneb ühe noore naiskunstniku enda ilmaletuleku füüsilist kogemust koost lahti võtma? See küsimus painab etenduse vältel. Tundub, et ei tasu sealt otsida ühiskondlikke kommentaare näiteks abordi keelustamise või õigustamise kohta. Samas tekitab loote arengu kujundlik kujutamine Kalmu keha ja jutustuse kaudu koheselt tugevama aimduse sellest, kui varakult inimese vorm tekib ning loob emotsionaalse sideme ollusega, kellena Kalm end alguses identifitseerib. Toimub rakukogumi personifikatsioon. Seega teatava, ilmselt mittetahtliku fooni lavastus loob.

Samuti ei tundu, et Kalm käiks läbi isiklikku lugu – näiteks enda lapsesaamise või lapsekaotuse oma. Kui personaalset puudet tajuda, siis pigem on seda kunstniku läheduseotsingus enda ema üsaga, tekitades vaatajas mingit ürgsuse nostalgiat selle voolava ja nõtke seisundi järele, kus pole mina-iset, on vaid kogemus. Nii toimib "Uitkeha" kohalolu ja kehataju harjutusena sünnieelses seisundis, millest voogab ka omajagu põnevat teavet, aga kasvuvalu intensiivsusest ja jõust jääb puudu.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: