Andrus Kivirähk on üks inimene, kes suudab valutult kujutada n-ö päris eestlast. Seda pea anekdootlikku, kange loomuga käilakuju, mille üle lätlasedki vaikselt pihku itsitada söandavad, kuid millest mõeldes keegi ka otseselt ei solvu. Tema uusim näidend "Talupojad tantsivad prillid ees" võtab taaskord selle kummalise tüübi ette, kuid venitab arenguloo välja pikema mõttelise telje peale.

See ajatelg saab alguse millalgi 19. sajandil, kui baltisakslaste Eestisse asumisest on juba mõni aeg möödas ning lõpeb tänasel päeval, kui sakslaste kunagisest kõrgkultuurist on alles vaid riismed: laensõnad nagu "bratwurst", klubides tümpsuv "eins, zwei, polizei" ja viimnegi sakslane saab eestlastelt vastu päid ning jalgu.

Ometigi on "Talupojad tantsivad prillid ees" pigem omamoodi humoorikas lugu eestlaseks kasvamisest võõra võimu kiuste ja võõraste väärtuste najal läbi muutunud aja, mis on teinud meist need, kes me oleme. Meist on saanud kultuursed lõbutsejad, tragid ja tublid töörügajad, kombekad intelligendid ning võõrsile kippuvad asjapulgad iga töö peale.

Millele Kivirähk ja lavastaja Hendrik Toompere aga vaataja tähelepanu eelkõige juhtivad? See on mõte, et me oleme küll uhked oma identiteedi ja vabaduse üle, kuid mis hinda oleme me selle eest maksnud. Kas me olemegi üldse enam õiged eestlased, talupoegade tugevast soost mehed ja naised, kes suvel situvad lepikusse ning talvel külmaga lauta? Või need, kes söövad hommikuks, lõunaks ja õhtuks tumehalli körti ja kaerakilet? Ehk oleme pelgalt sakste näo järgi tahutud väärtuste edasikandjad, haritud jumalaloomad, kes oma enam vaevu ära tunnevad?

Hendrik Toompere on üsna piiratud näitlejaansambliga toonud lavale eestluse värvika ajaloo, jõudmaks selgusele, et eestlased ja kunagi nii ebameeldivalt kõrgina näinud sakslased polegi nii erinevad. Kui midagi, siis oleme ehk sarnasemadki kui tahaks, sest kõik hea ja ilus, mida me nüüd teame, pole mõeldud välja mitte pimedas tares, kartulipõllul või tihnikus. See kõik pärineb hoopis mõisast, kus kelder oli triiki täis parimaid maiuspalasid, seinad olid maast laeni täis mustvalgelt kirja pandud tarkust ning keegi ei käinud enam ammu tagumikku põõsa all külmetamas, vaid parimad mõtted tulid pähe juba potil pärast Viini šnitsli söömist. Ning kuigi eestlased sellest kõvasti hiljem aru said, oli just omal ajal sakste juures teenimine see, mis meile häid kombeid ja kaunist keelepruuki, arhitektuuri, kunsti ja kirjandust, hoidiste tegemist ja praadimist õpetas.

Prillikandjatest kentsakaim, kuid kahtlemata ülinaljakas, lavastuse kindel tugisammas oli Ivo Uukkivi erinevates rollides, kes võinuks oma tõsimeelsuse ja toore energiaga ka kivist vee välja pigistada või sakste tallis hobused itsitama ajada. Igati õnnestunud rolli teeb Uukkivi kõrval ka Kersti Heinloo, kellele sobib kummastavalt hästi erudeeritud naisterahvaste mängimine, olgu siis kergelt kössis, õlad raskest tööst längu vajunud, või vastupidi, sirge seljaga, atsakalt ja kultuursele linnaprouale omaselt sädistades, nii nagu omal ajal sakste juures teenides õpetati.

Ajad on muutunud. Mõisad ikka veel seisavad, kuigi räämas. Võõrast keelt rääkivaid ja kummalist toitu söövaid sakslaseid pole enam vaja teenida. Mets ja maa kuuluvad viimaks meitele, kuid kunagi sakste käest võetud ja sõjasaagina taresse viidud prillidest pole talupojad siiski loobunud. Ja võib-olla ongi hea, ehkki see jääb igaühe enda otsustada.