Tänaseks on Draamateatris lavastatud 21 sinu näidendit, neid on mängitud üle 1000 korra ja neid on näinud enam kui 200 000 teatrikülastajat. Sa oled Draamateatri oma inimene. Kas mäletad ka seda, kui esimest korda sinu teksti siin majas tehti?

Esimest korda mäletan võib-olla isegi kõige rohkem. Väga ärev tunne oli. Mati Unt lavastas "Jalutuskäiku vikerkaarel" ja see, et Unt hakkab Draamateatris tegema minu näidendit ja seal mängivad Ita Ever, Tõnu Aav, Andrus Vaarik ja Aarne Üksküla... Ma olin ikka väga elevil. Ma olin siis 25-26. Ma käisin siin majas seinaääri mööda. Mati Unt tegi proovi, ma istusin saalis nagu hiir. Ühelt poolt väga hea, et sai nii vara jala ukse vahele, aga teiselt poolt, nii hea tükk see ei olnud, et see tingimata oleks pidanud Draamateatris olema. Aga Matile meeldis ja Mati tahtis seda väga teha.

Sul oli juubel juba augustis, kuid teatris tähistad seda alles novembris?

Ma mõtlesin, et oleks tore oma juubelit kuidagi tähistada, aga mitte niisama, et lähed sõpradega kõrtsi. Kõrtsis saab sõpradega iga päev käia. Palju toredam oleks sõbrad kutsuda esietendusele, kus sa ise oled ka lavastaja. Ja pärast seda etendust siis pidutseda, viina võtta ja tähistada. Teatrid alustavad oma tööd alles sügisel, seega tükk saab välja tulla alles novembris. Kiiret ei ole. Peaasi, et üldse saab ning ei tuleks mingeid käske Toompealt, et inimesed peavad kodus istuma ja televiisorit vaatama.

Aga miks "Keiserlik kokk"? Seda on juba korra tehtud (aastal 2008, teater R.A.A.A.M, lavastaja Ingomar Vihmar). Kas sa ei mõelnud, et kirjutaks juubeliks hoopis uue tüki?

Ei mõelnud. "Keiserlik kokk" oli mul kaua hinge peal. Ingomari lavastus Viinistul oli täitsa tore lavastus, aga täiesti teistsugune võrreldes sellega, kuidas ma seda kirjutades endale ette kujutasin. Kirjutades sa ikkagi lavastad tüki enda peas mingil moel ära. Ja kui see nägemus erineb väga palju sellest, mida sa lõpuks laval näed, siis tekib soov seda oma nägemust ka publikule tutvustada. Kuna aega on palju mööda läinud ja kuna ma arvan, et tean, kuidas seda tükki teha võiks, siis julgesin teatrile sellise idee välja pakkuda. Üldjuhul ma lavastama ei kipu. Mulle väga meeldib, et mina olen autor ja keegi teine lavastab. Selline sünergia on väga kihvt. Aga "Keiserlik kokk" jäi kuidagi väga hinge peale.

Milline lavastaja sa oled?

See on mul alles neljas tükk, mida ma lavastan. Enne on olnud "Papagoide päevad", "Aabitsa kukk" ja "Köster". Nendest kaks on olnud monotükid, kus ainult mina ja näitleja istume kahekesi saalis. Tema mängib mulle ette, pärast ma ütlen talle midagi või lähme lihtsalt koos õlut jooma. See on nüüd natukene suurema trupiga asi. Eks mul mingi ettekujutus lavastaja tööst on. Ma olen päris palju teiste lavastajate proovides istunud. Näiteks Karusoo või Aare Toikka proovides. Kui Uku Uusberg lavastas Draamas "Kevadist Lutsu", siis ma istusin peaaegu kõikides proovides. Aga otseselt lavastamist õppinud ma ei ole.

"Keiserliku koka" peategelased on Tuglased, kuid tegu ei ole klassikalise ajaloolise draamaga?

See on rohkem selline tsirkuselaadne etendus, kus tegelased on pigem tüübid ja värvikad karakterid – ajaloolisi isikuid ei ole sealt tagant vaja otsida. "Keiserlik kokk" on näide sellest, kuidas halvad ajad panevad inimesi veidraid asju tegema, kuid alati on olemas ka need inimesed, kes suudavad väärikaks jääda. Tuglased on küll põlu all, kuid sellele vaatamata suudavad säilitada eestiaegse väärikuse ja viisakuse.

Kas praegu on ka võimalik kirjanikel põlu alla sattuda?

Otseselt mitte, sest riigil pole sellist võimu nagu oli Stalini ajal. Paljud kultuuritegelased on mõne poliitilise jõu poolt põlu alla pandud ja tembeldatud liberastiks või mingiks muuks jubedaks elukaks, aga see ei tähenda midagi. Kõigile ei saagi meeldida. Sellist olukorda, et riik saaks mõne kirjaniku või kunstniku ühiskonnast täiesti välja lülitada, õnneks ei ole. Ma arvan, et praegu on kultuuriinimestel suurem oht mingite jõududega koostöö tegemine, millega võib-olla ei peaks koostööd tegema. Võib näiteks sattuda parlamenti, mingisse kummalisse koalitsiooni ja avastada ennast väga piinlikust olukorrast. Võiks ju olla piinlik mõnel inimesel. Eks Tuglase ajal oli lisaks põlu alla sattumisele see oht ka, et võisid hakata padupunaseks, saada ordeneid ja aukirju. Sellest "Keiserlik kokk" omal moel räägibki.

Tundub, et koroonaaeg on sul möödunud väga töiselt. Avaldasid just uue teose "Puulased ja tohtlased", kirjutasid ka Draamateatrile uue näidendi – "Talupojad tantsivad, prillid ees", mis esietendub kevadel.

Need ma kirjutasin ikkagi juba enne koroonat valmis. Eks ma üritasin eriolukorra ajal ka suurest igavusest kirjutada, aga eriti viljakas see ei olnud. Ma vajan kirjutamiseks ikka mingit elu enda ümber. Mulle meeldib nii, et hommikul kirjutan, aga päeval ja õhtul käin linna peal, kohtun inimestega ja ajan lobajuttu. Sealt saan energiat ja ideid järgmiseks päevaks. 24 tundi kodus istuda on väga nüristav. Koroona läks peamiselt nii, et vedelesin palju kodus, lugesin palju raamatuid ja käisin palju koeraga jalutamas. See oli vähemalt hea õigustus väljas käimiseks. Aga nüüd võiks lobajutu aeg juba tõesti tagasi tulla.

"Keiserlik kokk" esietendub 11. novembril 2020 väikeses saalis. Autor ja lavastaja Andrus Kivirähk, kunstnik Kaspar Jancis. Osades Aleksander Eelmaa, Kaie Mihkelson, Jan Uuspõld, Harriet Toompere, Ivo Uukkivi ja Christopher Rajaveer.