Wimbergi luuletus. Pööripäeva aegu
Luuletaja Wimbergi suvine luuletus.
PÖÖRIPÄEVA AEGU 2021
ma olen maal siin on hästi
palju õhku ja ma olen õnnelik
ma tunnen et ma tõesti elan
iga päev on täis kõike
palav palav palav kuumus
on päevasel ajal kõik kuivab
aga seda me ju ootasime seda
me ju tahtsime suve suve
kastan iga päev maasikaid
vaarikaid ebaküdooniat õunapuid
tikreid herneid kõrvitsaid roose
ja kahte väikest tammekest
mis ma panin tõrust kasvama
2019. aasta sügisel ja mis ma
istutasin mullu suve lõpus
rohumaale põllu ääres
päeval õhk sumiseb kihab elust
kuldpõrnikad tulevad majja
täna hüppas rohutirts verandal
aitasin sahvrist maamesilase välja
öösiti krabistavad toanurgas
süsijooksikud aga nad ei tee
midagi seevastu on ka palju
neid kelle suhtes ma armu ei näita
kogu aias viskub taimne elu
oma tuhandes eri vormis valguse
poole ma lausa kuulen ja tajun seda
metsikut kihku elan kaasa
ja samal ajal võitlen sellega
sest mina tahan olla see kes peale
jääb te võite siin olla oleme koos
aga te peate arvestama minuga
ma ütlesin nõnda ka rästastele
keda aed on täis kõik need puud
nad võivad olla väga tüütud
pikeerida ja hoiatada aga
ma ütlesin neile kuidas asjad
käivad nüüd olen nendega juba
harjunud nad rädistavad hommikust
õhtuni pojad hüppavad rohus
siia külasse on tagasi tulnud
ka pääsukesed nad tegid sauna pesa
kuuseheki juures hoian silma peal
metsmaasikatel tikrid valmivad
sel aastal tuleb palju õunu
mu õunapuud on tublid vahel
ma räägin nendega seda on
tarvis mulle endale jah mulle
päevad on täis ka jalgpalli
kas pole imeline ja siis süttib
naabrite köögis lamp kas
pole imeline ja siis puhub veranda
uksest sisse pikk jahe iil
kas pole imeline ja nahkhiired
vihistavad aia kohal kas pole
imeline ja leian köögikapist
puuviljakonservi kas pole imeline
ja sain tõlgitud ühe vana
vana vana soneti kas pole
imeline kas pole imeline
põllud laiuvad metsani ja puud
vaikivad ja kuskil on inimesed
on palju inimesi nad on kaugel
nad on lähedal ja mina olen siin
Toimetaja: Victoria Maripuu