Arvustus. Kui suvi ja armastus peale tuleb

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Armastus pärast ja teisi lugusid" Autor/allikas: Triinu Kööba

Uus raamat
"Armastus pärast ja teisi lugusid"
Koostajad Elisa-Johanna Liiv, Ester Urbala, Triinu Kööba
Kirjastus Puänt
164 lk.

Armastus on vast küll see nähtus, mis võib korraga olla maailmatu kohmakas ja maailmatu siiras, korraga nii suur kui ka argiselt tasane, universaalne, aga ometi alati isemoodi. Inimliku argiolemise ja suhete muigamisi visandatud palett avaneb sümpaatselt kirjastuse ja raamatupoe Puänt esimese enda väljaantud teose, novellikogumiku "Armastus pärast ja teisi jutte" lehekülgedel.

Argisuse poeetika pääseb võluvalt mõjule mitmes kogumiku novellis: stseenikesed igapäevaelust ülenevad mõtisklusteks ja lihtsalt sõnastatud elutõdedeks. Midagi eestlaslikku on neis lugudes samuti. Valdav osa tekstidest on omad, nii nagu on omad sugulaste sünnipäeva laud koos rosolje, kartulisalati ja värske kurgi salatiga. Karakterid, kelle elud raamatu lehekülgedel lahti rulluvad, võivad olla needsamad, kelle kõrval istume Taisto bussis või Elroni rongis, kelle kõrval seisame Maxima kassasabas või keda näeme kõrvalmajas ärilõunal. Eesti inimesed: omal moel kinnised ja tagasihoidlikud, samas kirju siseeluga ja mõnusa talupojamõistusega. Mõneti küll ka horoskoopidesse uskujad ja kummaliste kommete või rituaalidega. Kõige lähemale jõuavad enamiku novellide tegelaskujud vahest koduse kultusseriaali "Õnne 13" kaadrile, kus kõik Morna linna elanikud oma tegemiste ja toimetustega ehteestlaslikku olemist, unistusi ja maailmavaadet peegeldavad.

Enamikes novellides on tegu sõbraliku, pigem tögava huumoriga, mitte terava sarkasmiga. Mõne joonega on markeeritud toredaid tüpaaže ja tegelasi, kelle peale mõeldes on lihtne kujutleda nende välimustki. Võtame või Ando tegelaskuju Mario Pulveri novellist "Kohv": suhtlemist pelgav üksi elav keskealine poissmees, kes elas koos oma emaga, ent pärast tolle lahkumist siitilmast jätkab oma argirutiine piinliku üksikasjalikkusega. "Mõõtmiseks kasuta termomeetrit. Ando kasutab metallist termomeetrit, mille ema ostis kunagi liha sisetemperatuuri jaoks. Ando seda liha sisse ei pane, ta kasutab seda ainult kohvivee mõõtmiseks. Kuni vesi läheb kuumaks, võta käsiveski ja kalla sinna kohviube.(---) Kohvitassil on oma koht, kuhu Ando selle tagurpidi asetab. Sinna on kuivanud mitu sõõri, õige pisut üksteise suhtes nihkes. Alustassi paneb Ando, samuti tagurpidi, tassi peale viltu, nii voolab vesi sealt ära ega kuiva inetuks laiguks, õpetas ema." (lk 102-103) Või horoskoobihuvilisest Tiia Berit Kaschani loos "Kevadine armuhoroskoop", kes armuõnne leidmisel toetub muuhulgas ka ajalehe tagaküljel olevale horoskoobile. "Oh, kuidas talle meeldis, et tema tähtkuju on sodiaagi esimene! Ja täna oli talle antud võimalus astroloogi abiga kohe terve järgneva kuu tegemised kontrolli alla saada. (---) Muus osas oli horoskoop ju lootustandev ja salapärane. "Müstilised kohtumised". Jah, eks Ennu ilmumine oli alati natuke müstiline." (lk 153) Nii mainitud autorid Kaschan ja Pulver kui ka Aliis Aalmann (novellis "Kuu peale"), Marju Bakhoff (novellis "Patsient") ja Paul Vasing (novellis "Halastusseks") valdavad hästi tüpaažide kirjeldamist ja veenvate koondportreede loomist ka napi teksiruumiga. Olgu need karakterid millised tahes, usk armastusse või vähemalt lootus ühendab neid kõiki.

Kogumiku tase on üsna ühtlane, pea iga lugu on omamoodi õnnestunud ja ladus lugeda. Samas torkab silma, et mõnedes on novelližanr paremini õnnestunud ning narratiiviloome, pinge kruvimine ja lõpupuändi serveerimine osavamalt välja tulnud kui teistel. Kogumiku tugevamad tekstid suudavad veel lõpuridadeski üllatada, jäädes truuks novelližanri olemusele. Iseäranis mõjusad süžeepöörded olid Art Lukase loos "Kiri kallimale" ning Paul Vasingu novellis "Halastusseks". Mõlemas on ka teatavat kriminaalset aspekti ning pingelisust juba süžees endas. humoorikalt mõjuvad neist viimases esitatud pea kliinilised kirjeldused iha anatoomiast ja sugudevahelisest dünaamikast. Stiilinäiteks sobib näiteks lõik: "Oliveri olid loodus ja saatus nii pillavalt hellitanud, et liigikaaslased ei suutnud talle tavaoludes kaasa tunda, seevastu Maretit olid loodus ja saatus nii alatult kohelnud, et talle tunti kaasa ka siis, kui selleks polnud situatsioonilist põhjust" (lk 59). Säärane emotsioonidest ja erootikast eemaldumise puhtfaktiliste nendingute ning bioloogiliste ja sotsiaalsete mehhanismide kirjeldamise kaudu on autor loonud tervet novelli läbiva kergelt ironiseeriva ja üleoleva tooni, mis töötab ka süžee kasuks, rõhutades tunnete puudumist.

Eraldiseisvad tekstid on Katrin Tegova "Armastus pärast" ja Loone Otsa "Minu suhe saatanaga". Esimene neist mõjub novellikogumiku lugudest kõige poeetilisema ja mõtlikuna. Siin ongi tegu pigem refleksiooniga ühe peresuhte üle, armastusest selgemalt on siin vihjeid inimeste rollile meie eludes, sellele, kuidas ka keerukate suhete puhul jätavad lähedased meisse ometi jälje. Tegova on kirjutanud selle kogumiku kõige mitmetasandilisema novelli, kus pisitasa laotuvad lugeja ette tütre suhe isaga, eksmehega, praeguse partneriga ja… lõppeks ka iseendaga. Selles loos segunevad armastusega selle negatiivsed varjupooled: vastikus, hirm, süüdistamine, süütunne. "Milleks visata kellegi asju minema, kui pettumus ja viha on juba möödas." – nii arutleb tütar oma isa lahkumise järel. See on vahest kõige inimlikum kogumiku novellidest, tuues esile suhete pooltoonid, potentsiaalid vihkamise ja armastuse kombinatsioonideks. Või selle, kuidas on korraga soovida nii koosolemist kui omaette olemist, nii lähedase seltskonda kui ka tema eemalolekut. Just neis pooltoonisituatsioonides ilmneb Tegova tundlik ja emotsioone tabav anne. Hoolimine ilmneb veidrates detailides, mis omandavad poeetilise laetuse: "Ma ei saanud lahti mõttest, kas ülikond pannakse ihu peale ja aluspesu ei pandagi. Kui sa oled surnud siis pole sulle ju enam pesu vaja. Aga riie on ju ihule karm. Surnu nahk on habras, õrn." (lk 93) Ning mälestuste segunemises emotsioonidega tekib ehe kirjanduslik kvaliteet: " Ma läksin ajas tagasi, hetke, mil lebasin suveööl sellessamas voodis isa majas, toonases vanaisa majas. Ja sain aru, et ma olen 11. Miks lähevad inimesed öösiti sageli segi? Sest pimeduses aeg hajub ning muutub ühtlaseks massiks, milles on koos nii juba olnud kui alles veel tulev. Nagu polekski elatud." (lk 101)

Loone Otsa novell on ülejäänutega võrreldes omaette ooperist nii stiili ja keelekasutuse kui ka narratiivse aja plaanis. Keskajal hargnev lugu puudutab, rääkides tabudest, naiste hirmudest ja kaotustest ajal, mil elu oli raskem, kaotus ja edasi elamine igapäevane lahing. Autor on siin huvitavalt kujutanud nii miljööd kui ka keskajal elanud abielunaise psühholoogilisi heitlusi. Keelekasutus ja stiil haakuvad loo sisuga ning tekib täiesti teistlaadne atmosfäär. Tekibki tunne, nagu vahepeal oleks kätte sattunud teine teos. Fantaasia ja ebausuga mängiv novell tõuseb samuti teiste seas esile, antud juhul just veenva atmosfääriloome ja teatava painajaliku tonaalsusega, mis läbib mina-tegelase, Marta Schwerdtleini sisemonolooge. Võrreldes enamiku teiste novellidega, ei ole siin huumorit või ironiseerivaid võtteid kasutatud. Ometi on autor suutnud luua põneva tegelase portree.

Huvitav on see, kuidas pea kõigis lugudes aimub taustalt üksilduse ja igatsuse aspekti. Viis, kuidas vihjamisi või  - mõnes tekstis ka täiesti - selgelt, antakse mõista tegelaste tegutsema sundivast kaaslaseigatsusest või taganttõukavast üksindustundest, millegi olulise puudumisest nende elus, toob kogumikku iseäranis inimliku tooni. Armastusega põimub alati ka üksiolemise õnn või paine, meie väikesed ja suuremad igatsused – inimeseksolemise ilu ja paratamatus. Koomiliste suhtedraamade ja käitumismustrite taustal toob just see üksinduse pidev kohalolu raamatusse mitmeplaanilisust ja realistlikkust.  Need lood pole pelgalt osatavad või muigavad, parimal juhul on neis ühendatud elu muhe huumor ja emotsionaalsed tõsiasjad ja raskused.

Novellikogumikku "Armastus pärast ja teisi jutte" võib julgelt valida suvelugemiseks võrkkiiges, maakodus, rongis või bussis. Võib mõne loo mitu korda üle lugeda, mõne vahele jätta, nagu tuju tuleb. Novellid on ladusad lugemised, enamikus neist annab tooni soe huumor ja muhedus. Tegu on kirju koondpildiga inimestest nende iseärasuste ja universaalsete sarnasustega, kus põimuvad argisus ja romantika, üksildus ja kiiksuga kohtumised.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: