Sel reedel Sirbis Triigi filharmoonia ja uued õudusfilmid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
9. juuli Sirp Autor/allikas: Sirp

Tutvustame 9. juulil ilmuvat Sirpi.

MARGUS MAIDLA: Koorikud, lainikud ja kaos. Akadeemik Ülo Lepik 100! 

Ülo Lepik on igal ajal kandnud teaduslikku ekstsellentsust ning süstinud oma kolleegidesse ja õpilastesse teaduslikku väärikust, sirgjoonelisust ja ausust. 

11. juulil täitub sajas eluaasta teaduse ühel suurmehel, mehaanikateaduste korüfeel akadeemik Ülo Lepikul, kelle peamised uurimissuunad on olnud elastsete-plastsete varraste, plaatide ja koorikute arvutamine, lainikute rakendamine integraalvõrrandite ja evolutsioonivõrrandite lahendamiseks ning kaoseteooria. 

KAAREL TARAND: Sihtimata pihta ei saa 

Riigivõimu meediakampaaniad jäävad soovitud tagajärjeta, sest on korraldatud valel ajal ja vales kohas. 

Teeline, kes siseneb tähtsamaid magistraale pidi mõnda Eesti suuremasse linna, ei saa neid palistavatelt välireklaamitahvlitelt vähimatki aimu, millised keerulised probleemid ühiskonda vaevavad ning kes ja mil viisil rahva hädast välja aitab. Muudkui osta ja lõbutse, soeta uus eluase ja kui raha üle jääb, lunasta endale koht mõnel meelelahutus- või kunstisündmusel! Kuskilt ei paista, et juba kolme kuu pärast toimuvad valimised valla- ja linnavõimu uue koosseisu leidmiseks volikogudes…

SIIM PAUKLIN: Konarlik teekond ratsionaalse filosoofilise süsteemi poole

Inimkonna ajaloo kulu muutmiseks on kõigepealt vaja teha geneetilised muudatused, et inimkond ise ennast kogemata ega teadlikult ei hävitaks.

Iidse legendi kohaselt jahtis Antiik-Kreeka kuningas Midas metsades palju aastaid Silenust, veinijumal Dionysose ustavat kaaslast ja elutarka õpetajat. Silenusel arvati olevat maailma ja tegelikkuse kohta salateadmisi, mida kuningas Midas ka enesele ihaldas. Püüdnud müütilise saatüri lõpuks kinni, päris kuningas Midas Silenuselt palju kordi parima kohta, mis võiks inimesele osaks saada. Vastust ei tulnud ega tulnud, Silenus vaikis alati kangekaelselt ega soovinud selle kohta midagi öelda. Kuningas Midas ei loobunud aga tema tüütamisest sama küsimusega. Lõpuks, kui Midas muutus juba äärmiselt nõudlikuks, prahvatas Silenus talle kibedalt naerdes tõrksa tooniga: "Sina kannatustes vaevlev olevus, vaid päevaks sündinu, juhuse laps, miks sa sunnid mind ütlema seda, mille kuulmata jäämine oleks sulle meelepärasem? Parim on väljaspool su haarde ulatust: olla mitte kunagi sündinud, olla mitte kunagi eksisteerinud, olla eimiski. Sellele paremuselt järgnev oleks surra niipea kui võimalik."

MEELIS OIDSALU: Kas kultuuriliselt on kõik korrektne? 

 "Teises toas" ja "Kui sa tuled, too mul lilli" kergitavad seksuaalset ärakasutamist ja vägivallatsemist katvat rasket läikivat kaant kaastundlikult, mitte võitlevalt või süüdistades. 

"Kurjuse vastu on ainult üks relv ja see on avalikustamine. Ma olen täiesti kindel, et kui pimedatesse nurkadesse näidata valgust, siis see pimedus kaob. Kui kurjategijad saavad aru, et ühel päeval kõik nende teod avalikustatakse, ma usun, et nii mõnigi valu, nii mõnigi nutt, nii mõnigi ülekohus jääks olemata. Olen tähele pannud, et inimesed, kes on kurja teinud minu elus, nende ainuke mure on, et ma seda ei räägiks: tee mis sa teed, aga ainult ära räägi seda mitte kuskil pool." 

Nii nendib Eesti Noorsooteatri dokumentaallavastuses "Teises toas" perevägivalla käes kannatanud naine. Ka teises, hiljuti Ugala teatris esietendunud lähisuhtevägivalla teemal tehtud lavastuses "Kui sa tuled, too mul lilli" näidatakse, et lavaruum võib olla osa meediaruumist ning teater saab ühiskonna murekohtade avalikustamisele kaasa aidata, kui peavoolumeedia seda teha ei suuda või ei taha. 

HANNA-ANTHEIA STERN: Märgiline väljapanek

Näitusega "Kaugete meelte kuma" tuletab kuraator Laura Toots meelde, et ajutist korrapäratust on vaja uute ideede ja mõtete tekkimiseks, et siis nendega edasi liikuda. 

Eksistentsi mõtestamine läbikasvamise, ootamise ja mõtiskluste kaudu on pikaldane tegevus, mille tulemusel jõutakse selginemise ja uue hingamiseni. "Kaugete meelte kuma" inspiratsiooniallikaks tunduvad olevat just sellised protsessid, mis nõuavad aega ja kannatlikkust, et saavutada oodatud ümberkasvamine. 

KASPAR VIILUP: Õudusfilmifännide pidupäev

Neli suurt Ameerika õudusfilmi pakuvad fännidele täpselt seda, mida nad soovivad, ehk ei midagi uut.

Vaatamata sellele, et viimase pooleteise aasta jooksul olid kinosaalid Eestis pikka aega suletud, jõudis filme publiku ette rohkesti. Kui panna kõrvale veel need mõned voogedastusplatvormid, millele siinne vaataja ligi pääseb, saab vaatamisväärset materjali enam kui küll. Üks on aga kindel: suurtest kassahittidest, n-ö klassikalises mõttes kinofilmidest tuli selleks ajaks loobuda. Kui "Tenet" kõrvale jätta, mõistagi.

Sama kehtis ka õudusfilmide kohta. Kuigi näiteks Netflixi vahendusel jõudis publiku ette üks möödunud aasta paremaid kõhedikke "Tema maja", siis tõeliselt ambitsioonikaid hirmulugusid naljalt näha ei saanud. Nüüd, mil suurstuudiod toovad oma riiulitel tolmu kogunud filme jälle heldelt vaataja ette, on aga kinod õudusfilme ääreni täis, katsu ainult kõik ära vaadata. Mõnenädalase vahega jõudsid vaatajani nelja praeguse generatsiooni vaat et olulisema õudussaaga uued järjelood, millest ükski pole ehk veatu, kuid mis mõjuvad pärast pikka mõõnaperioodi mõnusalt turgutava suutäiena.

BRIGITTA DAVIDJANTS: Meri, tuul ja vaalahääled kontrabassil 

Triigi filharmoonia avatuna projekteeritud kontserdisaali tungivad ka saare helid ja atmosfäär, mistõttu on selle helifoon hoopis teistsugune kui tavapärases saalis. 

3. juulil esitati Saaremaal Triigi filharmoonias Peedu Kassi orkestriteos "Hiiglase hällilaulud" soolokontrabassile ja keelpilliorkestrile. Kuigi kontrabassile on meil muusikat kirjutatud ju varemgi, meenub kontrabassikontsertidest vaid 1948. aasta teos Eduard Tubina sulest. Neid kahte kontserti pole isegi mõtet võrrelda, sest juba esimestest taktidest kuuleb ära, kuivõrd need erinevad nii kontseptuaalselt kui ka helikeelelt. Seda sümpaatsem on ainuüksi fakt, et žanr on saanud sisuka täienduse. Täpselt nii ju on. Ei ole naljaasi kolmveerand tundi kontserdisaalis pinget ülal hoida – ometi saab "Hiiglase hällilaulud" sellega kenasti hakkama.

Arvustamisel

näitus "Metsikud" 1990ndate kunstist 

Maara Vindi "Valguse lapsed ehk Vaeslaste roosipärg" 

festival "Riia rütmid" 

mängufilmid "Kiired ja vihased" ja "Üksildased hinged" 

Joanna Kalmu "Uitkeha" ning Rene ja Carmel Kösteri "Veenus.me" 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: