Kopõtini Eesti rahvusarmee vähemusrahvusi käsitlev uurimus on üheksas raamat rahvusarhiivi väljaantavast sarjast "Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost". Tegu on autori 2018. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöö ümbertöötatud ja laiendatud variandiga. Raamatu on toimetanud Tõnu Tannberg ja Katre Kaju

Monograafia algul esitab Igor Kopõtin küsimuse, kas Eesti kaitseväes aastatel 1918–1940 teeninud vähemusrahvused olid julgeolekurisk, kuid selgitab seejärel, et oma väiksuse tõttu ei ole vähemusrahvused riigi ega kaitseväe jaoks suurem probleem olnud. Esitatud küsimus paneb aga hargnema mitmed teised teemad, mille keskmes on lojaalsus nii Eesti riigile kui ka sõjaväeteenistusele, aga ka enamus- ja vähemusrahvuste suhted. 

"Sõjaväeliste eeskirjade, traditsioonide, normide, aga ka kasvatuse, kultuuriliste ja sotsiaalsete tegurite analüüsi kaudu on autoril õnnestunud ehitada lugeja jaoks huvitava konstruktsiooniga mõttesild mineviku ja tänapäeva vahel," sõnas auhinnakomisjoni esimees Epi Tohvri.

"Võrdlused vähemusrahvuste olukorraga Lätis ja Poolas ning taasiseseisvunud Eesti kaitseväega lisavad uurimisele täiendavat mõõdet. See ei ole lugu vaid sõduriks kasvamisest või kasvatamisest, vaid laiemalt Eesti Vabariigi kodanikuks olemisest," lisas ta.

Ajalookirjanduse aastapreemia eesmärk on tunnustada paremate ajalooraamatute autoreid, hinnata kord aastas eesti ajalooteaduse hetkeseisu ning tõsta avalikkuse huvi ajaloo ja ajaloolaste töö vastu. Aastapreemia kandidaadiks võis esitada kõiki eelneva kalendriaasta jooksul ilmunud eestikeelseid ajalooalaseid originaalkäsitlusi. Raamatute hindamisel oli kriteerium käsitluse teaduslik tase ning uudsus. Lisaks arvestati raamatu tehnilist teostust kujunduse, trükkimise ja köitmise osas.

Ajalookirjanduse aastapreemia kandidaadiks esitati seekord 14 teost.

Tänavu korraldas hindamise ja preemiaürituse Eesti Kunstiakadeemia.