Mis on esimene sõna, mille Merle Karusoo dokumentaalfilmis lausub? Vombat. Nii on koera nimi, ta kutsub koera sööma. "Vombat" on Andrus Kivirähki mälukomöödia pealkiri, mille Karusoo lavastas Eesti Draamateatris 2009. aastal.

Möödunud aastal ilmus Merle Karusoo põhjalik päevikraamat õpetajast: "Voldemar Panso 100. Nii palju kui andsid koerale..." See pealkiri, Panso tsitaat, oleks sobinud filmilegi. Sest portreefilmi mõjusaim hetk on Merle Karusoo kõne ema ärasaatmisel kabelis – kuuleme seda pihtimuslikku ja kontsentreeritud üldistusega teksti filmi lõpuosas, samal ajal kui Karusoo hääl neid sõnu vahendab, näeme tundi lavakoolis, lähiplaanis õpetaja Karusoo silmi.

Ema lahkumise hetk on südamlikult seotud koeraga, kes jäi perenaise lähedusse.

"Nii palju kui andsid koerale, saad temalt ka tagasi. Nii ütlevad koerapidajad. Vaimuinimesena julgen väita: nii palju kui andsid rahvale, saad temalt ka tagasi. Režissöörina ütlen: nii palju, kui andsid näitlejale, ei saa sa iialgi tagasi. Samuti ka õpetajana. Režissööri ja õpetaja missioon sarnaneb ema omaga." Voldemar Panso, 23. jaanuar 1977.

Kas pealkiri "Sõelaga vett" tähendab ligilähedaselt sedasama, režissööri ja õpetaja andjarolli? Tahaks kirglikult protesteerida: Merle Karusoo elutöö, elulugude ja mälupiltide kogumine, ei saa ometi olla sõelaga vee kandmine? Tähistab see kogu teatritegu? Inimese elu?

Kahtlen, kas olen õige inimene filmist kirjutama. Vaatasin filmi arvutiekraanilt, kaks korda. Teisel korral avanes rohkem seoseid. Mine tea, kas kolmandal korral avaneks veel enam. Aga olen Karusoo lavastajaloomingut ju jälginud. Tema lavastustest õppinud. Olen teatrivaatlejana, sisimas tema õpilane. Püüan olla.

Minu ema Ester Reinart-Purje (1927 – 2020) andis Karusoole Saaremaa teatrimehe Theodor Maripuu kirjad, neist sündis 1990. aastal Pirgus mälulavastus. Mu ema, kes kaua töötas Draamateatris piletöörina, mängis kaasa Karusoo lavastuse "Laul, mis jääb" (Draamateater 2014) värvikates massistseenides. See on isiklik seos, tänutunne, mis jääb.

Seega: filmi vaadates mõtlen, kujutlen ridade vahele, vabandust, kaadrite vahele midagi juurde. Ja nii ma ei saa kunagi teada, mismoodi vaatab filmi inimene, kes Merle Karusood ei tunne. Oma sünniaasta 1944 Karusoo filmis avaldab, korduvalt, see jääb meelde. Huvitav dokument on 14-aastase Merle kiri onule. Lõputiitrites on Karusoo lavastuste nimekiri: aastaarvud, pealkirjad ilma autorinimeta, mängupaigad.

Aga kui ilmuvad filmikaadrid 7. lennust ja õpetaja Pansost, mõtlen, kas poleks vajalik aastaarv, lavakalennu number? Kui tegu on filmiga tsunftile, eeldame, et me kõik teame Pansot. Miks ei võiks olla aastaarv ja lennu number ka koolitundides, kus Karusoo õpetajana vaatleb, suunab, ülesandeid annab, tõsiselt, teraselt, ka muigamisi mõtestab. Või kui ta arhiivis tsiteerib artiklit (oli vist TMK nr 7, 1982), eeldavad filmitegijad, et vaataja tunneb tsitaadi unepealt ära või uurib iseseisvalt järele?

Filmi ülesehitus on fragmentaarne, mosaiik hakkab häirima, tahaks süveneda, kauem paigal püsida. Töötegemine looduses, elulugude kogumine erinevates paikades (kus ja millal, ei täpsustata, küllap teadlik anonüümsus), dokumentidega silmitsiolek arhiivis... Ja põhiline refrään – tunnid lavakoolis. Õppejõud Karusoo ei lase end kaamerast segada, keskendub. Nagu muuseas sünnib kõnekaid hetki, näiteks laua tõstmine teise kohta, kui õpetaja sekkub: "Elise, jälle teie, poisse ei ole teil [kursusel] või?" Ja kui tulevane lavastaja Elise Metsanurk (29. lend) vaikselt kohmab, et pole ju nii raske, jätab Karusoo õhku lause: "Lavastajana peate te niikuinii..." See, mida ta välja ei ütle, võiks olla: ...võtma vastutuse raskuse enda kanda. Tsitaat Karusoo kooliaegsest lavastajapäevikust kinnitab seda.

Üldistushaardega hetk sünnib filmi alguses, kui tulevane lavastaja Marta Aliide Jakovski (30. lend) loeb ette mälupildi lapsepõlvest, kuidas väike tüdruk kruusateelt surnud mutte leidis, loomakesi saunas seebi ja veega pesi, mulda mattis, uudishimust üles kaevas, uuesti puhtaks pesi. Hämmastav paralleel Per Olov Enquisti näidendiga "Vihmausside elust" (Merle Karusoo lavastus Ugalas 1986), vihmausside puhtaks pesemisega. Siit hargneb võimas, rahutukstegev kujund mälupiltide puhastamisest.

Kahe vaatamiskorra põhjal järeldan, et film "Sõelaga vett. Merle Karusoo" usaldab vaatajat kujundite kaasa- ja juurdeloojana. Oma mälestuste intensiivseks elluäratamiseks.