Kaasajal, kui värv lõuendil pole enam kaugeltki ainus viis kunstniku maailmataju vahendamiseks, on selline näitus lausa värskendav. Valge ruumi asemel sattub vaataja siin eri koloriitidesse võõbatud näitusesaali, kus omakorda pajatavad värvist Kadri Toomi, Kaido Ole, Mihkel Ilusa, Sirja-Liisa Eelma, Alice Kase, Kristi Kongi, Tiit Pääsukese ja Tõnis Saadoja kirjud või vastupidi – just lummavalt monotoonsed – taiesed. Värvitud seinte toel laienevad maalid ruumi, ulatuvad lõuendiraamist kaugemale ja hakkavad hoopis teisel moel, justkui tervikinstallatsioonina, omavahel suhtlema.

Näituseidee ja kujunduse taga seisev maalikunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Kristi Kongi on juba aastaid tegelenud värvi iseenesega – kui kontseptsiooni ehk värvi kui ideega. Ta on loonud lisaks maalidele veel mitmeid ruumikujundusi teistele näitustele kui ka lavastuste jaoks. Kongi töödes ei ole värv enam materjal, vaid eneseküllane nagu kirjeldab seda kunstikriitik Kaire Nurk: Kongi loomingus mõjub värv pigem eeterliku, transtsendentse, ebamaisena. Sellele annab tõestust ka käesoleval näitusel esitletu. ARS-i projektiruumi terve üks külg on Kongi õhtuste aiavaadete päralt, kus kunstnik on jälginud videviku eel toimuvat. Seda mitte naturalistlikus laadis, vaid ekspressiivses äratundmatuses, meeldivalt jõulises autorile omases käekirjas. Üks töö neist ka Kongi viimaselt isikunäituselt "Sädelev täht Magenta", mille keskmes oli just fuksiaroosa ehk magneta toon.

Naisliini pidi jätkates on näitusel sädelevaks täheks Kadri Toomi külluslik graafika, mis sisenedes kollasel seinal vastu terendab. Ringikujulisel trükilehel näeme kollaažilike, kombineeritud tehnikates valminud geomeetrilisi "Nägemusviise perifeeriast", nagu kunstnik ise neid nimetab. On tunda, et kunstnikku köidab arhitektuur – ruum ja selle vahekord. Ent ägedas koloriidis vormimängud ei reeda, kas tegemist on utoopiliste või düstoopiliste visioonidega. Igatahes osutub minu lemmikuks justkui laeva ja selle all voogavat merd ning jäämägesid kujutav kompositsioon.

Sootuks tagasihoidlikum on Tõnis Saadoja, kelle maal "September. Oliivroheline" mõjub kui fotomälestus maalilõuendil, millelt nõrgubki septembri vihma ja esimeste koolipäevade õhinaga segunevat nukrust. Selles rohekas hoonevaates leidub igatahes imetlusväärset poeetilist kaduvust.

Saadojale diagonaalis asetseb Tiit Pääsuke, kelle neljandikeks jaotatud lõuenditelt vaatavad vastu humoorikad värviteemalised kujutised, kus Pääsuke on eri toonidest loonud isiksustatud karakteripildid. Näiteks sieena kollasele, mis on looduslik anorgaaniline pigment või karmiin mis on kirgas külm punane, ajalooliselt üks vanimaid värvaineid. Kui teile veel ei ütle midagi ultramariin, caput mortuum või umbra, siis sel näitusel saab neid pigmente oma silmaga tajuda.

Mihkel Ilusa taiesed sulanduvad seinaga ühte. Pilku köidavad valged värviplärakad valgel lõuendil, mis ripuvad valgel seinal. See on, teate küll, nagu vana lastejuttu: oli üks must-must linn, kus oli must-must maja jne. Kunstnik toob samalaadse valge kasutamisega meid lähedale maalikunsti nullpunktile nii vormilises kui ka kontseptuaalses mõttes. Oluliseks muutub valge värvi tasapinnalisus ja värvi kõrgusaste lõuendil, millega moodustub tegelikult üks võrdlemisi banaalne kujutis –  emotikonist naerunägu. Humoorikalt mõjub ka Ilusa installatsioon galerii tagumises ruumis, kust leiab eestviimsele puhkusele läinud molbertite surnuaia või hoopis nirvaana, kuidas võtta. See on paik, kus värve polegi enam vaja, kõik on saanud valguseks, mida ilmestab ka ruumis olev naeratava päikese kujutis. Seda värvi ongi ehk armastus – lihtsalt kirgas, läbipaistev, määratlematu valgus. 

Meisterlikku mängu värvipigmentidega saab vaadata veel 24. septembrini ARS-i Kunstilinnakus.