Martti Raide sõnul oli Kultuurkapitali tunnustuse saamine meeldiv üllatus. See andis enesekindlust, et siiani tehtud töö on olnud oma aega ja pühendumist väärt ning tegevusega võib jätkata.

Muusika juurde leidis Martti Raide tee varakult. Mees meenutas, et lapsepõlves meeldis talle tuttavate juures klaverit mängida ning mõni aeg hiljem osteti see ka Raidete majapidamisse.

Edasine teekond läks Raide sõnul loomulikult. Vanemad otsustasid poja panna Tallinna Muusikakeskkooli ettevalmistusklassi, kus ta hiljem õpinguid jätkas. "Inimene ei vali valdkonda, vaid valdkond valib inimese," selgitas Martti Raide. Samuti näeb Raide muusikaarmastuse mõju kujundamisel olulist rolli isal, kellega koos sai poeg kontserte külastada.

"Muusika on selline substants, mis tungib inimesse ka sedamoodi, kui sul endal teadvus ei tööta," rääkis Raide ja nentis, et noorena hakkas tal kontsertidel tihti igav.

Õpetajakarjääri alustas Raide 1986. aastal Laine Leichteri tšelloklassis. "Sellest hetkest saan enda pedagoogitööd lugema hakata," sõnas Raide. Täiskohaga tööle suundus Raide pärast ülikooliõpingute lõpetamist 1990. aastal.

Enda õpetajatest tõi Martti Raide välja Bruno Luki ja Ell Saviaugu. Bruno Lukk oli Martti Raide sõnul väga hinnatud õpetaja, kellel ei jäänud miski märkamatuks. "Ma ei osanud toona hinnata selle õpetuse väärtust ja kõrget klassi," iseloomustas Raide saadud kogemust. "Väga võimas isiksus, erakordselt fenomenaalne." Samuti lisas Martti Raide, et Bruno Luki õpetamine oli lausa maailmatasemel.

Oma õpetajatöös peab Raide ennast leebemaks kui varasemalt kombeks oli. "Kui mina õppisin, siis mingisugust järeleandmist ette ei tulnud," mainis pedagoog ja lisas, et proovib olla enda töös natukene paindlikum. "See on seotud inimeseks saamise ja küpsemise protsessiga."

Õpetajana inspireerivad Raidet kõik õpilased, aga seda erineval moel. Rõõmu pakuvad muusikaõpetajale hetked, kui on märgata õpilase arengut. Mõnikord isegi sellised arenguhüpped, milleks ei olnud veel valmis õpetaja ega õpilane. Teiseks innustavad õpetajat ka õpilased, kes ei pruugi leida esialgu üles kirge pillimängu vastu. "See suunab leidlikkusele leida teine ligipääs," rääkis Raide ja mainis, et lõpuks on huvi pillimängu vastu ikkagi üles leitud.

"Jonni ei tohi jätta," mainis Martti Raide ning lisas, et sellise suhtumise on saanud ta enda õpetajalt Ell Saviaugult. "Ei tohi anda välja sõnumeid, et ei saa."

"Ilma õpilasteta ei oleks õpetajat," rääkis Raide ning tänas enda õpilasi. "See on kahesuunaline tee," ütles Raide ning lisas, et ka õpilased õpetavad õpetajat. "Õpetaja peab optimismi ja positiivset nägemust endas hoidma."

Tähelepanekuna tõi Raide saates välja konkurssidel osalemise. Raide sõnul aitavad need õpilastel koolirutiinist väljuda ning samas arendab muusikalisi oskusi. "Mäng ei tohiks olla tulemuste peale. Konkureerima peab, aga põhiline, kellega sa konkureerid, oled sina ise."