Vahur Afanasjev avaldas elu jooksul terve portsu luulekogusid. Luulehuvilised neid ilmselt hästi ja on neid lugenud, aga pisut, milline luuletaja ta oli?

Afanasjevi luule oli ja on rock'n'roll ja just selle žanri juurte mõttes. Rock'n'rolli juures on blues-muusikas, mis on hästi isiklik, sina oled see, kes maailmale midagi teatada tahab.

Väga harva juhtub, et Afanasjev püüdleb mingit objektiivsust, et see nähtus on kuidagi ühiskonnas hea võib halb. Isegi, kui ta seda teeb, siis ta on ise Afanasjev, just nii, nagu Iggy Pop on Iggy Pop või John Lennon on John Lennon. See on tugeva looja tunnus.

Milliste teemadega Afanasjev enda viimases luulekogus tegeleb?

Kirjutada sõpradest, kuni nad on elus. Kirjutada sõpradest nagu iseendast. Väga palju on sõpru ja lähedasi, aga nii nagu kõigis Afanasjevi kogudes on ka siin mingit kinnismotiivid, kas see on Enola Gay, hõbehundid või tuulevaikus. Need korduvad kogust kogusse, aga sõltuvalt sellest, kas see Enola Gay on kogus "Eesti vaarao" või "Tünsamäe tigu", seda meloodiakatket mängitakse teises helistikus või modaalsuses. Täiesti võiks kirjutada Afanasjevi luulest just jazz'i, mitte niivõrd punk-rock'i või rock'n'roll'i mõisteid kasutades.

Kas see on nurkameelne luulekogu? Vaadates neid teemasid, millega tegeletakse, siis võiks seda justkui eeldada.

Nukrus, heledus või tumedus sõltub väga palju lugejast ning lugeja enda emotsionaalsest tasakaalust. Kevadel, kui Afanasjev lahkus nii-öelda kirjanike liidu kuuendale korrusele, siis leiti blogist üles tema viimased luuletused ja hakati rääkima ennetest. Need on tegelikult lihtsalt head tekstid, mida loeti värske ja väga kurva uudise kontekstis.

Öeldakse, et see teos on mõtteline järg eelmisele luulekogule "Hõbehundi lauludele". Milles see järgnevus seisneb? Sa rääkisid, et paljud teemad käivad läbi Afanasjevi teoste pidevalt, aga kas nende kahe luulekogu vahel on mingi tugevam seos?

Nii tugeva autorihäälega kirjaniku puhul on kõik teosed kas millelegi eelnevad või järgnevad, aga ainus tõeline järg, nii-öelda expressis verbis, on vähemalt minu jaoks "Serafima ja Bogdan", mis on järg luulekogule "Tünsamäe tigu". Minu jaoks Tünsamäe tigu, selline aegadeülene elajas, ongi romaani "Serafima ja Bogdan" jutustaja, mille puudumist Märt Väljataga vist ka romaanile ette heitis.

Kas selle luulekogu käsikiri, mis ilmub pärast Afanasjevi lahkumist, oli täiesti valmis? Kas see oli lõpetatud teos?

See oli päris valmis. Natukene tuli tekste ümber tõsta, et ta muutuks selliseks Vahur Afanasjevi luulekoguks, mis oli minu kui toimetaja jaoks äärmiselt põnev ülesanne, autor või looja oli jätnud mulle justkui pooleli maali, mille ma autori värvidega pidin lõpuni värvima. Doris Kareva, kes oli teine toimetaja, tegeles stiili- ja kirjavigadega, mida peaaegu ei olnud, mina pidin aga tegema Vahur Afanasjevi luulekogu. Äärmiselt põnev ülesanne.