Arvustus. Luulekogu, mida ei ilmunud
Taavi Teeveti luulekogu "Ainueksemplar" arvustab Hele-Mai Viiksaar.
Taavi Teevet on Eesti kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti bakalaureuse kraadi omandanud noor metallikunstnik, kelle luulekoguga "Ainueksemplar" saab tutvuda esimest ja viimast korda A-Galerii SEIF-i seintel kuni 26. novembrini.
Luulekogu esineb ainult selle konkreetse näituse raames, seda ei saadeta kunagi trükikotta ning antud tekste ei leia raamatukogust, blogist või mõnest kirjandusväljaandest. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb!
"Ainueksemplari" võib vaadelda vähemalt kolmest eri küljest - ühelt poolt on tegu kunstiteosega laiemalt, teisalt luulekoguga ja kolmandaks ehtekunstiga. Idee avaldada üks luulekogu (mis traditsiooniliselt ilmub siiski paberil) metallil ja ainult ühe eksemplarina, on praeguse ajal, mil erinevaid luulekogusid ilmub nagu seeni pärast vihma, küllaltki omanäoline.
Luulekogu trükkimise idee on formuleerida enda tekstid justkui päris asjaks, käegakatsutavaks teoseks, mida saab soetada raamatupoest, kinkida sõbrale või äkki isegi laenutada raamatukogust. Sellisel viisil saavutab autor justkui killukese näilist surematust, sest need teosed võivadki jääda poelettidele tolmu koguma või riiulitele teiste teoste alla.
Olgugi, et Teeveti luulekogu on graveeritud metallile (mida teadupärast on tunduvalt keerulisem hävitada ja rikkuda kui paberit), seisneb tema olemus just selles õrnas olemasolus, mis leiab aset vaid paari nädala jooksul kindlas ajas ja ruumis. Teosed ise jäävad küll kuhugi alles, aga mitte sellisel kujul, luulekogu laguneb kohe, kui taiesed seinalt maha võtta ja muutub eraldiseisvateks tükkideks, mis edaspidi saavad eksisteerida peamiselt näituse külastajate mälupiltides.
Luuletuste graveerimisel on kunstnik kasutanud lasergraveerimist ning happesöövitust, iga teos on sama kujunduse ning suurusega, luues sellega illusiooni ühe raamatu eri lehekülgedest. Raamat ise on mustaks söövitatud, seega on tekstid silmatorkavad ja teosed jätavad valge seina taustal minimalistliku ja puhta mulje.
Kuigi mitmed tekstid on mahukamad kui metallplaat lubab ja seega jaotatud eri lehtedele, mõjub iga tekst ja seega ka iga teos sellegipoolest terviklikuna. Ühe ropsuga kõikide tekstide läbi lugemise asemel (ja see polegi hea viis luule lugemiseks) tasub pigem keskenduda paarile, lasta nendel piltidel ja meeleoludel end üle võtta.
Luuletused moodustavad stiililise terviku nii temaatiliselt (autori lapsepõlv, sisekaemus, hirmud) kui ka vormi osas (vabavärss, pigem minimalistlik). Valdav osa tekstidest on sügavalt ja silmatorkavalt isiklikud, näiteks meenutab autor enda isa matuseid, surnud vanaisa või lapsepõlvekodu Orissaares. Olgugi, et mitmed tekstid on raskepärased (mida võib ka eeldada, kui juttu on kirstus lamavast isas või laibakotis vanaisast) leidub neis ka helgust ning omajagu absurdi ja huumorit, näiteks kirjeldab autor, kuidas ta avastas isa matustel enda saabastest augud "õnneks olid mul mustad bambussokid jalas/ ja auke polnud eriti näha" või kirjeldab mälupilte vanaisast varjamas toolijala varju Saaremaa X-i pudelit.
Kuna teosed on väga isiklikud (kaks neist on adresseeritud ka autori vendadele), on neid raske näha näiteks ehetena mõne võõra küljes või sisustuselemendina kellegi kodus. Samas leidub ka mitmeid tekste, mis on küll tugevalt autori enda emotsioonide ja mälestustega seotud, kuid on sellegipoolest universaalsed ning mõistetavad kui mitte kõigile, siis kindlasti paljudele. Selleks võib olla nii "rongist maha jäämise tunne" kui ka "lasteaias alasti olemise tunne", tekstid, mis originaalis on pikemad, kuid teostesse jõudsid lühendatud kujul, mõjudes sedasi justkui kontsentraatidena.
Autor on osavalt andnud edasi inimeseks olemise tajusid läbi erinevate ja mõjusate kujundite, mida võib tõlgendada nii realistlikult (lasteaias paljalt olemisena) kui ka metafoorsena (alasti olemise tunne, pidevalt maha jäämise tunne jne).
Kuna tegu on ühelt poolt luuletekstidega ja teisalt metallitööga, võib täiesti tähelepanuta jääda asjaolu, et tegu on tegelikult ka ehetega. Iga teose tagaküljel on neli kinnituskohta, mida kasutades saaks neid teoreetiliselt kinnitada nii riietele või nagu autor ise neid kanda soovitas, ihusse surutuna.
Kuigi autori enda jaoks on "Ainueksemplar" end ammendanud, võib siiski loota, et ühel hetkel võime Kroonika presidendivastuvõtu galeriis näha kedagi kleidis, mille rinnal ilutseb metallist raamat luuletusega Roomas nähtud jänestest.
Toimetaja: Karoliina Tammel