Üks otsesemaid teid filmivaataja südamesse on see, kui panna peaossa lapsed. Lapsed on ühelt poolt kõige haavatavam ühiskonnagrupp, teiselt poolt on just neis sellesama ühiskonna tulevik. Neis on me lootus, et kui meie maailma parandada ei suuda, ja see on pikk protsess, siis nemad seda tööd omamoodi Heraklesena jätkavad.

Tänavusel PÖFF-il on mitme meeldejääva filmi peaosas just lapsed – Panar Panahi lasi oma filmis "Asugem teele" (2021) hüperaktiivse väikevenna isegi puu külge siduda, et ta ei muudaks ajaloo paratamatut käiku. Belgia režissööri Laura Wandeli palju tähelepanu äratanud debüüdis "Mänguväljak" ("Un Monde", 2021) on peategelased õde ja vend hoolimatu koolisüsteemi vangid. "Mänguväljak" annabki pildi sellest, mis juhtub, kui õpetajatel ei jätku jõudu ega ka motivatsiooni selleks, et hoida silma peal neil, kes nende hoole alla usaldatud. Wandel ei anna just palju teada õe-venna perekondlikust taustast, ilmselt on tegemist töötu üksikisaga, kuid seda lugu saab vaataja juba ise edasi mõelda. "Mänguväljak" keskendub sellele, kuidas 7-aastane Nora ja temast paar aastat vanem Abel saavad hakkama olukorras, kus õe eest välja astunud Abel satub kiusajate ohvriks. Kius on regulaarne ja alandused võtavad üha ohtlikumaid vorme, kuni Nora otsustab midagi teha. "Mänguväljak" on film situatsioonidest, mis pole võõrad ka täiskasvanuelus, küsimus ongi selles, kus on sallivuse piir ja kuidas leida julgust ülekohtusse sekkuda. (Laura Wandeli "Mänguväljak" linastub veel 25. nov, 16.45 Tallinnas, Solarise Apollos).

Vene lavastaja Kirill Sokolovi filmi "Rebi lahti ja unusta" ("Otorvi i vybros", 2021) kangelane, 10-aastane Maša on seevastu söakam kui nii mõnigi poiss. Muidugi ei anna groteski kiskuv must komöödia talle ka palju võimalusi, Mašal tuleb päästa mitte ainult ennast, vaid kahel korral ka oma ema elu ning tänu talle pääsevad kindlast surmast ka vanaema ja ta võimalik isa. "Rebi lahti ja unusta" on hullumeelne must komöödia, milles kohtuvad Toomas Hussari "Seenelkäik" (2012) ja Quentin Tarantino "Kill Bill" (2003–2004) ehk kättemaksust ajendatud tagaajamine metsas. Vanglast vabanenud Olga on otsustanud lõplikult lahkuda oma türannist ema silme alt ja viia tütre Maša linna kooli, ema palkab aga teda taga ajama Olga endise armukese, kelle pärast naine ka vanglasse sattus. Sokolov kasutab mõnuga tsitaate ja klišeid vesternitest, kättemaksufilmidest ning märulitest, pöörates "tšernuhha" anekdoodiks. Koomilise ja verise vaatemängu kõige meeldejäävam tegelane ongi Maša, keda mängiv Sofia Krugova toob meelde noore Natalie Portmani Luc Bessoni filmis "Léon" (1994). 

(Kirill Sokolovi verist komöödiat "Rebi lahti ja unusta" saab vaadata veel 26. novembril Narvas ja 28. novembril Tallinnas). 

Tänavusel PÖFF-il on fookuses Ungari film. Lili Horvati "Ettevalmistused koosolemiseks teadmata ajaks" (2020) on hea näide värskest Ungari kinost ja sealjuures sellest, kuidas filmikunsti vahenditega muuta köitvaks lihtne süžee igatsusest ning üle ääre ajavast üksindusest. Edukas neurokirurg Marta (Natasa Stork) jätab pooleli lubava karjääri Ühendriikides ja naaseb Budapesti, et kohtuda siin oma elu armastusega. Nii ta vähemalt usub, kuid naisega USA-s juhuslikult kokku saanud Janosi (Viktor Bodo) jaoks on reaalsus hoopis midagi muud. Reaalsusega Horvat mängibki – sinnamaani välja, et ka meie enam ei tea, mida Marta ette kujutab ja mida mitte. Nutikas stsenaarium keerab vaataja niiöelda ümber sõrme ja mitut pidi võib mõista ka lõpukaadreid. Marta loo kaudu toob Horvat me ette me endi lootused ja unistused, mis on sageli suuremad kui tegelikkus. Nii on "Ettevalmistused koosolemiseks teadmata ajaks" ka tänapäeva inimese üksilduse peegeldus. 

(Lili Horvati edukas debüüt linastub veel Tallinnas, laupäeval, 27. novembril).

Filmifestivalid nagu ka PÖFF on need oaasid, kus saavad linastuda filmid, mille levipotentsiaal on väike kas vastuoluliste teemade või kujutusviisi tõttu. Leos Caraxi muusikal "Annette" (2021) linastus PÖFF-il nii Tallinnas kui ka Tartus, filmil on ka levitaja, Leedu ettevõte Kino Pavazaris, kuid on kahtlane, kui julged on Eesti kinopidajad võtmaks levisse kahe ja poole tunnist muusikalist mõrvadraamat. Muusika ja stsenaariumi on filmile kirjutanud vennad Maelid ehk tuntuma nimega Sparks ning teisiti ei kujuta ka ette – Sparks annab "Annette'iga" muusikaližanrile uue näo, seda võiks nimetada hoopis modernseks ooperiks, mis etendubki kinos. Leos Caraxile on see loogiline samm pärast "Holy Motorsit" (2012), mille lavalikud stseenid olid samuti orgaaniliselt seotud muusikaga, sama moodi on see loomulik jätk vendade Maelide muusikalises karjääris. Teatraalne element Sparksi muusikas on olnud läbiv, esimestest albumitest peale on Ron ja Russell Mael püüdnud välja tavalise stuudiomuusika ning lavaesinemise raamidest. Ooper oma dramaturgilise vormiga seda ka võimaldab, kino laiendab omakorda ooperi mõjusfääri. Läbi mõrtsukaks pöörduva püstijalakoomiku loo (vt ka "Joker" (Todd Phillips, 2019)) kritiseerib "Annette" ka enesehävituslikku meelelahutusmaailma, mis on valmis tühjaks pumpama iga talendi.

"Annette" seansse PÖFF-i kavas enam pole, oma koht oleks tal kindlasti Leos Caraxi retrospektiividel.