Uus kodumaine komöödia "Jahihooaeg" on jõudnud kinodesse. Seda, et film on naljakas, näitasid väga kenasti kinosaalist kõlanud naerupahvakad.

"Jahihooaeg" võtab vaataja kaasa kolme naise seiklustele. Peategelane Eva (Harriet Toompere), tema parim sõbranna Marleen (Mirtel Pohla) ning Eva endise abikaasa uus naine Isabel (Grete Kuld) lähevad enne jõule spaapuhkusele.

Lühikesel puhkusel proovib Eva toime tulla enda paari aasta taguse lahutusega ning sõbruneda eksabikaasa noore kaaslase Isabeliga. Oma ellu soovib puhkusel vürtsi tuua aga Marleen, kes on võlutud oma hurmavast silmarõõmust ning tahab oma igapäevaellu lühikest seiklust. 

See, mis filmis toimuma hakkab, on leebelt öeldes piinlik, kuid tundub, et see piinlikkus on tekitatud tahtlikult. Harriet Toompere kehastatud Eva suudab sattuda ainult ebamugavatesse olukordadesse ja pidevalt tahaks vaatajana toimuva ees silma kinni pigistada. Seega oli see suurepäraselt tehtud – need ebamugavad olukorrad, millesse Eva sattus, jõudsid ka vaatajani ning tundsin, nagu oleksin ise seda kogenud. 

Film on täis tohutus koguses klišeesid, mis on omakorda ülepaisutatud. Jah, nalja pärast mõistan tõesti, kui leidub sõbranna, kellel pidevalt midagi piinlikku juhtub, kuid lühikese spaapuhkuse ajal kolm korda ühele autole otsa sõita, saada täid, takistada enda parimat sõbrannat abikaasat petmast, sattuda jahile, tappa purjuspäi koer, teha vaherahu eksabikaasa uue naisega ning lõpuks armuda klouni on pisut liialdatud. 

Samas ei saa näitlejate tööle midagi ette heita. Olin positiivselt üllatunud Grete Kulla rollist. Tundus, et selline tibilik roll võib Kullale sobida kui rusikas silmaauku, ent minu arvates on temas peidus midagi rohkemat ja seda suutis ta ka "Jahihooajas" näidata. Tundub, et Grete Kuld üritab seda neiulikku kuvandit selja taha jätta ning tema roll kogenud tippnäitlejate Harriet Toompere ja Mirtel Pohla kõrval oli igati võrdväärne. 

Kuna tegemist on siiski komöödiafilmiga, siis nalja on üritatud filmis teha ja seda palju. Pigem jäi mulje, et kokku on pandud vaatajale võimalikult naljakana näivad stseenid, kuid neid ei osatud kuidagi omavahel siduda. Jan Uuspõllu kehastatav kloun suutis aga tõesti muige näole tuua. 

Filmi tunnusmuusika autor on Koit Toome. Kaadrites, kus naised sõitsid oma kollase autoga mööda maanteed, sobis Toome muusika meeleoluga igati kokku. Veidrana mõjus aga stseen, kus Harriet Toompere istus aknalaual, taamal langemas lund ja ta helistas pojale, et soovida talle head ööd. Taustaks käis sel hetkel Koit Toome laul, kust kõlama jäi ainult see, kuidas talle lahtine haav valu teeb. 

Kuigi filmi originaalstsenaariumi on kirjutanud samad inimesed, kes on aluse pannud ka Eesti kinosid vallutanud "Klassikokkutuleku" sarjale, jääb "Jahihooaeg" minu arvates siiski sellele alla. Nii visuaalselt kui ka sisult on filmides äratuntavaid sarnasusi, ent midagi on "Jahihooajas" puudu, mis ulatuks "Klassikokkutuleku" tasemeni.

Kokkuvõtlikult võin öelda, et eks eestlasele meeldibki teise inimese õnnetuse üle naerda ja seda kuulis ka saalist rõkkavast naerust. Kahjuks aga mingit erilist elamust see mulle ei pakkunud, kuid nagu ma ikka ja jälle ütlen – inimesed on erinevad.