Kahtlemata on "Tondipüüdjad" üks neid filmsarju, mis on oma kombitsad nii sügavale popkultuuri surunud, et enamik inimesi oskab ümiseda legendaarse saaga tunnusmeloodiat isegi ilma filme päriselt nägemata. Tabasin end tänavu esimest ja teist osa (vastavalt siis 1984. ja 1989. aastast) üle vaadates samuti mõttelt, et äkki ma polegi neid filme päriselt varem otsast lõpuni näinud? Küll aga teadsin väga hästi lendavat rohelist tonti, hiiglaslikku vahukommimeest ja isegi mingeid nalju, mida peategelased viskasid. Popkultuur on teinud oma töö, aga see ei vähenda tegelikult kuidagi nende filmide väärtust.

Paljuski on just idee hoomamatust pärandist (kiitus eestikeelsele pealkirjale!) põhiline alus, millelt värsket "Tondipüüdjate" filmi analüüsima hakata. Eelmisest filmist – kui jätame küllalt ebaõnnestunud ja arusaamatu 2016. aasta reboot'i kõrvale! – on möödas 32 aastat, seega on sarjale aluse pannud linateostega üles kasvanud vaatajad tänaseks keskealised, isad-emad, paljud ilmselt isegi vanaemad-vanaisad.

Üksi nad seda filmi vaevalt enam vaatama hakkavad, "Tondipüüdjaid" on alati moel või teisel peetud ikkagi laste- ja noortefilmiks, parimal juhul saavad nad kinno meelitada (ja ehk ka ise kaasa minna!) siiski lapsi-lapselapsi. "Tondipüüdjad: pärandi" üks tugevusi ongi kahtlemata nende kahe sihtgrupi ühendamine, võib isegi öelda, et mõttelise silla ehitamine, kus saavad kokku originaalfilmidele omane positiivne ja elujaatav meelsus ning tänapäevase ulme- ja seiklusfilmi pompoosne vaatemängulisus.

Kuigi värsket linalugu peetakse tinglikult sarja kolmandaks osaks, siis režissöör Jason Reitman, kes on muuhulgas originaalsaaga lavastaja Ivar Reitmani poeg, on pigem taasloonud esimese filmi. Kuri deemon, kelle ümber kogu linateos keerleb, on samaks jäänud, isegi pöörded, millega 1984. aasta film üllatas, on üks ühele üle toodud. Erinevalt keskmisest Hollywoodi uusversioonist aga ei üritata originaali tühistada ja laisalt kopeerida, vaid pärandisse suhtutakse suure austusega.

Võib muidugi küsida, kas meil ikkagi oli seda uut filmi vaja, sama hästi oleks saanud ju lihtsalt originaali uuesti kinolinale tuua, kuid antud juhul ei teeks see sama välja. "Tondipüüdjad: pärand" tõmbab kõige paremas mõttes joone alla ühele suurele 80-ndate filmisarjale, mis erinevatel põhjusel (üks oli muuhulgas see, et Bill Murray lihtsalt ei viitsinud!) jäi toona lõpetamata. Oli üsna selge, et pärast "Tondipüüdjad 2" oli vaja veel üht filmi, tegelaste lood jäid lahtiseks ning seal oli kõvasti potentsiaali, et jätkata. Lisaks on ajahammas esimeste filmide eriefektid üsna püdelaks närinud.

Nüüd, kus üks algsetest osatäitjatest ehk Harold Ramis on juba meie seast lahkunud, saab film omamoodi sentimentaalse väärtuse, filmi finaali võib vaadata ka kui armastuskirja ühele legendaarsele näitlejale-lavastajale. Ei tulegi kohe meelde ühtki teist näidet, kus üks näitleja oleks kinolinal niivõrd südamlikult ära saadetud – nooremaid vaatajaid jätab see hetk ilmselt külmaks, originaalfilmide austajatel võtab aga ilmselt silma märjaks.

Uusi vaatajaid kõnetavad aga kindlasti hästi valitud noored peaosatäitjad. "Stranger Thingsist" tuttav Finn Wolfhard toob filmi sedasama särtsakust, mida nägime juba Netflixi hittsarjas, samuti on Mckenna Grace tõeliselt äge lapsnäitleja, kes teeb ilmselt veel suuri asju. Tegelikult võibki öelda, et "Tondipüüdjad: pärand" kasutab ära sedasama edulugu, millel põhines ka "Strangers Things": aluseks on võetud 80-ndate seiklusliku noortefilmi mudel, millele panid aluse ​Richard Donner "Kõurikute" ja Steven Spielberg "E.T.-ga", ning rikastatud seda häbitult tänapäevaste visuaalsete nõksudega.

Suurt üllatust ega midagi pikalt meeldejäävat "Tondipüüdjad: pärand" seega ei paku, kuid heatujuline ja kaasahaarav meelelahutus, mida kogu perega vaadata, on see kahtlemata. Rõõm on tõdeda, et lisaks "The King's Manile" on sel aastal kinno jõudnud veel üks parimas mõttes kinofilm, mille vaatamise ajal ongi igati kohane krõbistada ära suur karp popkorni ja luristada lahtunud koolat. Lihtne ja lõbus, eskapism parimas mõttes.