Iseenesest pole selles mitte midagi uut ega üllatavat, et kõiksugu preemiate ümber tekib poleemika. Küll ei sobi see, kellele auhind antakse, küll on mõni oluline tegija lihtsalt täiesti välja jäetud (meenutame The Weekndi olukorda Grammydel!), küll heidetakse ette ideoloogilisi vajakajäämisi. Samas pole ilmselt ühele tseremooniale paremat turundust sellest, kui pressiteadete ja lahja reklaamikampaania kõrval tekib lai avalik diskussioon, mis aitab müüa nii pileteid kui kasvatab ka vaatajanumbreid. Mõned kaikad kodaratesse tuleb ära kannatada, lõpuks on sellest ikkagi ainult kasu.

Teatud ootused on Eesti Muusikaauhindadele ilmselt kõigil muusikaga seotud inimestel, kuid tuleks laiemalt küsida, kellele see üritus lõpuks ikkagi mõeldud on? Esiteks on see kindlasti tähtis artistidele, kelle jaoks on väga oluline vimpel, kui saad nüüd ja edaspidi öelda enda kohta "Eesti Muusikaauhindade parima meesartisti preemia laureaat", igapäevaselt muusikute pressiteadetega kokku puutudes võin kinnitada, et seda kasutatakse väga-väga palju. Usun, et ka plaadifirmad, mänedžerid, produtsendid saavad nominatsioonide-võitude põhjal järeldusi teha, mis töötab ja mis mitte.

Veel olulisem on aga see, et lõpuks on tegemist ikkagi Eesti suurimates kontserdimajades toimuva avaliku kontserdiga, mida kantakse lisaks üle ka prime-time televisioonis. Muusikakriitikutena sooviksime muidugi, et nominententide hulka jõuaks underground ja kõige novaatorlikumad muusikalised tuuled, kuid ennekõike on Eesti Muusikaauhinnad ikkagi laiale publikuspektrile suunatud meelelahutus ja üks osa levimuusika elutsüklist. Tegelikult on Eestis olukord isegi parem kui mujal: ka nn magamistoaprodutsentidel on täiesti võimalik võidutseda, kui oled viimasel aastal piisavalt tähelepanu saanud, Grammydel seevastu on enamik kohad broneeritud suurplaadifirmadele.

Anname võrdsed alused kõigile artistidele

Küll aga väärib kriitikat see, millistel alustel tehakse erinevate kategooriate puhul nn eelvalik. Olen juba mitu aastat osalenud Eesti Muusikaauhindade žüriis ja virtuaalselt toimuva hääletuse esimeses voorus on võimalik iga kategooria pikast eelnimekirjast võimalik valida siis oma lemmikud. Esmapilgul lööb silme ees virvendama, kui näiteks aasta debüütalbumi kategoorias on mitukümmend nime välja toodud, aga põhjalikumalt üle lugedes avastad järsku, et sinu lemmikut seal valikus ikkagi ei ole.

Kuidas nii saab juhtuda? Eestis ei ilmu aasta jooksul ju sedavõrd palju plaate, et neid poleks võimalik kõiki esile tõsta, pigem on see lihtsalt väiksemate tegijate alavääristamine. Vastulausena saaks muidugi öelda, et kõigi kategooriate puhul on võimalik ka ise nominente juurde lisada, reaaluses on see aga lihtsalt mõttetu ja oma väärtusliku hääle raiskamine: vaevalt nüüd kümned teisedki žüriiliikmed hakkavad seda sama artisti sinna ise käsitsi lisama. Lõpuks tuleb siis lihtsalt leppida nende nimedega, mis valikus on, ja nende seast mingi otsus teha.

Tulevikus võiks seega iga kategooria puhul teha pisut põhjalikumat eeltööd ja üritada ikkagi välja tuua kõik plaadid, mis aasta jooksul ilmunud. Muusikaauhindade statuut erilisi piiranguid albumitele ei sea, seega võiks olla välja toodud ka täiesti obskuursed asjad. Arvestades, et hääletuskeskkonnas on võimalik ka kõiki plaate kuulata, võib mõni žüriiliige just tänu sellele avastada oma uue lemmiku, lõpptulemus oleks sellevõrra rikkalikum ja rohkem kooskõlas reaalse olukorraga muusikamaastikul.

Tänuväärt on aga see, et tänavu sai esmakordselt iga žüriiliige valida vaid kolm teemakategooriat, milles hääli anda. Varem on paljudel (kaasa arvatud minul!) tekkinud ilmselt tahtmine anda punkte ka nende kategooriates, millega nii kursis ei olda, ja seeläbi on arvatavasti seal tõusnud esile mitte muusikaliselt põnevamad artistid, vaid lihtsalt need, kelle nimed on tuntumad. Kas tänu sellele ka lõpptulemus muutus? Ühe aasta põhjal on raske järeldusi teha, aga tendentsina on sellest pigem kasu kui kahju.

Žürii koosseis tekitab kahtlusi

Kui ühelt poolt vääriks ülevaatamist see, kuidas on kokku pandud eri kategooriate eelnimekirjad, tekitab tegelikult küsimusi ka Eesti Muusikaauhindade üha kasvava žürii koosseis. Suure osa selles moodustavad muidugi igati mõistetavad nimed: raadiosaatejuhid, ajakirjanikud, festivalikorraldajad, muusikakriitikud. Täpselt need inimesed, kes suplevad igapäevaselt uue muusika lainetes ja on hästi kursis sellega, mis toimumas on. Võimalik, et muusikakriitikuid võiks sinna veelgi rohkem kaasata, Eesti Ekspressi ja kultuuriportaali aastalõputabelitest saaks vabalt terve pinutäie inimesi sinna veel noppida, aga eks arenguruumi peabki alati olema.

Sinna kõrvale mahub aga ka terve ports selliseid žüriiliikmeid, kelle puhul tekib vägisi kahtlus nende objektiivsuses: kaasatud on nii muusikute PR-inimesi, mänedžere, plaadifirmade esindajaid kui ka tegevmuusikuid, kes viimasel aastal tegelikult ka ise mingites projektides kaasa löönud. Eesti muusikamaastik on mõistagi nii väike, et lõplikult on võimatu seotust mõne artisti või bändiga välja juurida, kuid kõige ilmselgemad näited tasuks ikkagi kõrvale jätta, sest mida me lõpuks sellest võidame? 

Võin ju ühelt poolt jällegi mõista, et sellega tahetakse laiendada žürii spektrit ja kasvatada seda nö täisvereliseks, aga kuidas on ikkagi võimalik lõpuks kindel olla selles, et nende hääled ei ole täiesti kallutatud? Vaevalt jõuab EMA meeskond kõik hääled ükshaaval läbi käia ja vaadata, et näiteks mõni pressiesindaja ei annaks punke ainult nendele artistidele, keda ta esindab. Anname parem võimaluse ka noortele kriitikutele, kelle jaoks on suure au sellisesse seltskonda kuuluda ja kes teevad oma valikud ilmselt ka palju ausamatel-objektiivsematel alustel.

Kas vajame veel üht popmuusikapreemiat?

Kõik see toob meid aga tagasi põhilise võtmeidee juurde, mida ei tohi unustada: Eesti Muusikaauhinnad on meelelahutus ning selleks see võikski jääda. Võib-olla ei peagi üritama pika ajalooga ja sissetöötanud mudeliga auhinnagalat ümber muuta, vaid tuleks hoopis luua uus popmuusikapreemia? Igasugu auhindu jagatakse Eestis riigi väiksust arvestades muidugi liiga palju, aga popmuusikaauhindu on meil seevastu üllatavalt vähe. Kas on üldse peale Aastahiti, Eesti muusikaettevõtluse auhindade ja Eesti Muusikaauhindade midagi veel? Kui ka on, siis enamasti on need kindlates žanripiirides (Etnokulbid, Eesti jazziauhinnad) ega hõlma seega kogu muusikamaastikku.

Mulle muusikakriitikuna meeldiks, kui Eestisse tekiks midagi sarnast Mercury Prize'ile. Ajal, kus albumiformaat kaotab üha enam tähtsust (mida aasta edasi, seda rohkem näeme ka Eesti Muusikaauhindadel artiste, kes on nomineeritud vaid ühe singli pinnalt!), kuluks ära selline auhind, millega pühitsetakse just üht tugevat tervikteost. Selle saavutamiseks tuleks aga ka žürii väga täpselt valida, jätta kõrvale kõik muusikatööstuse esindajad ning võtta kampa vaid objektiivsed spetsialistid. Arvestades, et uut muusikat surub viimasel ajal igast võimalikust digikanalist hoomamatult palju peale, aitaks selline preemia pisut kõike toimuvat fokusseerida.

Aga noh, praegu meil sellist auhinda veel ei ole ja olen üsna kindel, et kunagi ei tule ka. Seega vaatame siis kõik lihtsalt rõõmsalt Eesti Muusikaauhindu ja suhtume seal toimuvasse eluterve kriitikaga, sest mingeid järeldusi saab ikkagi ka nende auhindade põhjal teha. Keskmise passiivse muusikakuulaja jaoks, kes kuuleb uusi artiste näiteks raadiojaamade, leidub ilmselt ka tänavuste nominentide hulgas piisavalt palju võõraid nimesid, kes saavad ehk just tänu sellele pisut tuttavamaks.