Oleksi Radynski alustas oma filmitegija karjääri eksperimentaalfilmidega, tänavu IFFR-il esilinastunud "Lõpmatus Floriani järgi" ("Infinity According to Florian", Ukraina-USA 2022) on täispikk dokumentaalfilm Ukraina arhitektist ja visionäärist Florian Jurjevist. Radynski läheneb universaalse haardega teadlasele ühe tema peamise saavutuse – Kiievis asuva hoonekompleksi saatuse kaudu, mis selle kümnendi alguses Ukrainas palju kõmu tekitas.

Lendava taldriku kujuline hoone Kiievi südalinnas valmis nõukogude ajal 1970. aastate lõpul, see oli ka esimene ehitis maailmas, mis on projekteeritud valgusmuusika põhimõttel. Võimude vahetudes jäi ka hoone unarusse ja uutele linnavõimudele osutus hoopis sümpaatsemaks läikivas ülikonnas ärimees, kes hoonekompleksi mõjulepääsemiseks jäetud avarat platsi soovis täis ehitada. Innustust ei saanud ettevõtlik Vagif Alijev ei kelleltki teiselt kui Donald Trumpilt – "kui tahad pildil olla, ehita maja, millest keegi ei saa mööda vaadata".

90. eluaastatele lähenev Florian Jurjev tõdeb filmis: "Arhitektuur väljendab sotsiaalseid suhteid, praegu on need veel kaootilised". Kui nõukogude ajal pidi arhitekt kannatama ideoloogilist survet, siis nüüd on see surve majanduslik, ideoloogia on aga sama, ütleb Jurjev. Radynski jälgibki oma filmis Lendava Taldriku ja Jurjevi lugu, arhiivimaterjalid ja intervjuud annavad sissejuhatava ülevaate põneva teadlase elust ning ta ainulaadsest sünesteetilisest märgiteooriast.

Nutmaajavalt koomiline on seik, kus ärimees lubab üle kullata Floriani futuristliku ehitise saali, et saada lugupeetud teadlase luba enda ehitusplaanidele. Radynski filmi teene on mitte ainult selles, et ta toob rahvusvahelise vaatajaskonnani ühe kapitalistlikule ühiskonnale iseloomuliku kinnisvaraarendusskandaali, mis on märgiline mitte ainult Ida-Euroopas. Tänu Radynskile jõuab laiema publiku ette ainulaadse teadlase elu ja looming, mida on noorusest peale mõjutanud võimu ja vaimu vastasseis. Florian Jurjev oli kogu elu harmoonia otsinguil, "Lõpmatus Floriani järgi" näitab, et selle saavutamiseks tuleb pingutada, seista vastu survele ning osata sellega toime tulla. 

Ljubov Arkuse portreteeritud vene näitlejanna Alla Demidova on olnud aga naine, kes on suutnud jääda sõltumatuks välisest survest ja valinud ise oma rollid. "Ma pole mitte keegi," ütleb Demidova Arkuse filmis "What Beat You Nothing" (Kto tebja pobedil nikto, Venemaa 2021). Alla Demidovat võib nimetada vene teatri ja kino diivaks, ehkki ta parimaks kinorolliks võib pidada kõrvalosa Andrei Tarkovski "Peeglis" (1975).

Arkus näitabki rohkem kui kahe tunni pikkuses arhiivikaadritega pikitud filmis, milline on olnud Demidova loometee ja miks on jäänud andekas näitlejanna just kinos sedavõrd tagasihoidlikuks. Läbi Alla Demidova legendaarsete osatäitmiste Juri Ljubimovi, Anatoli Efrose ja Roman Viktjuki lavastustes räägib Arkus Taganka teatri loo, avades sealjuures ka laiemat vene teatri lähiajaloo konteksti. Filmi avakaadrid torisevast ja isegi kõrgist vananevast staarist võivad esmalt mõjuda isegi peletavalt, kuid see pole muud kui isiklik barjäär, mille Demidova on aastate pikku loonud oma tundliku natuuri kaitseks.

Arkus toob keeruka karakteri vaatajale lähedale, võttes selle barjääri delikaatselt kiht kihilt osadeks. Arkus eirab oma objekti trotsi, jättes sisse ka kaadreid, mida filmitav ilmselgelt heaks ei kiidaks. On näha, et Arkus ei saa Demidovalt seda, mida ta temalt filmi tarvis ootas, seda enam tuli Arkusel endal vaeva näha, et Demidova lugu kokku panna.

Millegipärast tundub, et selle nn detektiivitööga oleks rahul ka Demidova ise. Arkus näitab Demidovat kui oma talenti teadvat ja isiklikku väärtust hindavat naist, kes oskab end distantseerida ja seda distantsi hoida. Seda võib näha kasvõi Demidova järjekindlast keeldumisest nn nõukogude inimese rollidest kinolinal, eelistades neile pigem kostüümidraamasid.

Üheks hea kunstiteose tunnuseks on alati ka see, kui ta tõukab vaataja nähtuga edasi tegelema, teemat täiendavalt uurima. Alla Demidova sulest on ilmunud 1980. aastal ka raamat "Teine reaalsus", kus ta räägib lähemalt näitlejatööst ja oma senistest rollidest. Eesti keeles ilmus see 1984. aastal kirjastuselt Eesti Raamat Leili Kaleviku tõlkes. 

Vaimu ja võimu vastasseis, kus loomeinimesed peavad seisma silmitsi muutuva majanduslik-poliitilise keskkonnaga, on teema ka Dongnan Cheni filmis "Lauldes kõnnumaal" ("Singing In The Wilderness", Hiina 2021). See tõsielufilm seisab, võib öelda et õigusega, mitmes eelmise aasta paremate dokfilmide nimistus, kuna haarab ka laiemaid protsesse kui ühe laulukoori toimetulek kommertsialiseeruvas Hiinas.

"Singing in the Wilderness" räägib Hiina kauge maakoha ühe kaduva rahvakillu laulukoorist, mis alustab väikese kirikukoorina ning jõuab tänu ennastsalgavale entusiasmile ja muusikaarmastusele New Yorgi Lincoln Centre'i lavale koos New Yorgi Filharmoonikutega. Laulmine on miou hõimul traditsioonides, sest nende uskumuse kohaselt saab läbi laulu eemale hoida kurje vaime. See pole neid aga säästnud totalitaristliku riigi kultuurirevolutsioonist ning koori repertuaar ja traditsioonid toetuvadki läänemaailmast imporditud kirikulauludele.

Chen jälgib koori alates nende läbimurdest riigitelevisioonis ja Pekingis, ta läheneb koorile selle üksikute liikmete lugude kaudu, andes seeläbi edasi ühe kunstilise kollektiivi eksistentsi keerukust. Miou hõimu ei kummita mitte ainult riiklik kultuuripoliitika, vaid ka riigi toel toimiv kapitalism, ääremaal elamisega kaasnevad vaesus, alkoholism ning sellest võrsuv perevägivald. "Singing in the Wilderness" on kurb ja ilus dokument muusika jõust ja muutustest tänapäeva ühiskonnas. 

Võib ju küsida, milleks kirjutada filmidest, mida Eestis seni näidatud pole ja mis on olnud kättesaadavad vaid festivalidele akrediteeritutele. Eelkõige selleks, et juhtida neile teostele siinsete filmilevitajate ja festivalikorraldajate tähelepanu lootuses, et mõni neist ka siia tuuakse. Teisalt, maailm on vaatamata jätkuvale pandeemiale siiski avanemas ja suuremates riikides ka laiem valik filme kinodes.