3. märtsil esietendus Liisa Laine lavastus "Ruum ruumis". Eesti tantsuagentuuris asuv teatrisaal peidab endas huvitavat fenomeni – teatrisaal, mis asub tantsukoolis. Enne etendust ootas publik koos etendajatega pikas koridoris, et siseneda koos uude ruumi.

Lavastus algas väga sujuvalt – ei jõudnud maha istudagi, kui juba midagi toimus. Uus ruum oli loodud. Liikuvad kehad andsid aimu, mis meid ees ootab – lavastus, mille põhirõhk on tantsul ja liikumisel. Omavahelisi suhteid etendajate vahel kohe ei tekkinud. Kõik tegelesid "oma asjaga". Koreograafia küll kombineerus, kuid kehade ja mõtete vahel oli justkui barjäär. 

Lavastus koosnes neljast osast. Esimest osa iseloomustaks sõnapaar "koreograafia üldvalguses". Tähelepanu oli eelkõige liikumisel ja liikumisjadadel. Teises osas loodi ruumist justkui ämblikuvõrk, millesse etendajad kadusid, kinni jäid, lahti tõmbusid. Kolmandas, minu jaoks kõige mõjusamas osas, loodi ruumi läbi laserite. Toimus justkui võitlus iseenda ja teistega. Tekkis paralleel filmiga "Matrix". Mõtteisse tekkisid assotsiatsioonid aegruumiga: mudeliga, kus ruum on neljamõõtmeline ning ruumi neljandaks dimensiooniks on aeg.

Kolmandas osas nägime ka paeluvat grupi kontaktimprovisatsiooni. Neljas osa võttis lavastuse kokku: helges valguses liuglevate kehade liikumine oli nüüd pigem rahustav ja aeglane. Minule kui vaatajale mõjuvad alati need lavastused, kus saab justkui "teise maailma ära kaduda" (kui ajad on keerulised, siis see just ju kunsti mõte suuresti ongi). Tänu muusikale, valgusele ja liikumisele juhtus see eelkõige minu jaoks lavastuse teises pooles. 

Etendus toimus nelja tantsijaga, kuigi kavalehe järgi pidi neid olema kuus. Sellegipoolest täideti lava täielikult ning vahepeal tekkis kahtlus, et kuhu veel kahe etendaja energia ja kehad mahtuma peaksid.

Need neli tantsijat, kes esietendusel üles astusid, moodustasid põneva terviku. Tehniliselt ülitugevad ja liikuvad kehad olid teineteisest aga väga erinevad. Etendaja Indrek Korneli liikumiskeel oli loomalikult instinktiivne. Pääsu-Liis Kens, olles lõpetanud Londoni Kaasaegse Tantsu Kooli, toob Eesti tantsumaastikule värskust läbi moderntantsulike, konkreetsete ja vormipõhiste liikumismustrite. Gertud Kuusmaa liikumiskeelt iseloomustavad kiirus, jõud, tehniline võimekus; millesse on segatud nõtkust ja kergust. Kätlin Raja liikumised olid samuti jõulised ja tehnilised: tantsija oli oma olekult sihikindel - just tema hakkas näiteks ka lavastuse teist osa iseloomustanud ämblikuvõrku "kuduma", kinnitades pikka valget paela lava erinevatesse punktidesse. 

Koreograafias oli väga palju rõhku pandud tantsutehnikale. Liikumist iseloomustavad jõulisus, vorm, suunavahetused, sirutused, hüpped. Mulle tundus, et tantsijate kohalolu oli pigem füüsiline kui vaimne. Selgelt oli tunda lavastaja Liisa Laine käekirja, mida eelnimetatud märksõnad iseloomustavadki. 

Hiljuti esietendus ka Anni Zuppingul lavastus "Ruumitaju". Põnev oli jälgida, kuidas erinevad koreograafid ruumi teemale lähenevad. Kui Zupping uuris liikumist tasapinnaliselt, arhitektuuriliselt, siis Laine kasutas erinevaid suundi.

Zupping lõi oma ruumi minimalistlikumalt, et vaataja saaks ise oma tajuelamuse tekitada, Laine aga lõi läbi lavakujunduse ja valguse ise erinevaid ruume. Zuppingu koreograafia oli uurivam, Laine oma aga kindlamalt määratletud ja selgeks õpitud. 

Eesti tantsumaastik on väike, kuid väga mitmekesine. Tegijaid erinevatest koolkondadest on tegelikult üpris palju ning arvan, et seda tuleb väärtustada. Viimasel ajal on olnud keeruline lavastusi välja tuua – kunagi ei tea, mil keegi etendajatest võib haigestuda ning seetõttu peab lavastust kas korrigeerima või sootuks edasi lükkama. Laine etendus suutis lisada Eesti tantsumaastikule värve. Pilti peab hoidma kirjuna, et jätkuks midagi igale maitsele!