Kolmes vaatuses, kokku pea viietunnine ooper "Tristan ja isolde" polegi asjatundjate sõnul klassikalises formaadis ooper, vaid üks pikk ja müstiline teekond ning jutustus.

"Tegu on ühe meditatiivse seisundiga, mis lihtsalt haarab kaasa, ja ta hoiab inimese kogu viis tundi enda küljes, sest Wagner teadlikult juhtis seda harmooniat nii, et lahendus jõuab kätte alles päris lõpus," selgitas muusikajuht ja dirigent Risto Joost.

Iiri printsessi Isolde ja rüütel Tristani armastuslugu kutsus Vanemuine lavale tooma ooperilavastaja Liis Kolle. Tema sõnul on nii teose muusikas, kui ka sisus ja tekstis avastada lõputult.

"Öö on paik, mida Tristan peab enda koduks. Siin ongi põnev pidev vahetamine või ümberlülitamine öö ja surma vahel. Mingil hetkel, kui vaataja on juba pimeduse maailma tõmmatud, siis saame aru, et Tristani jaoks tähendab see ühtlasi ka surma," selgitas Kolle.

Samas teise vaatuse Tristani ja Isolde kohtumine leiab aset imeilusal sumedal suveööl, nii et sellel ööl on ka natuke helgem pool, lisas ta.

"Aktuaalse kaamera" külastatud proovis hoidsid solistid veel oma häält tagasi, et olla esietendusel täies võimsuses. Tuleb ju solistidel laulda sisuliselt neli tundi järjest.

"Wagneri ooperid on väga elulised. Nad on muinasjutulised, aga muinasjutud on ju elust enesest, legendid samamoodi. Siin tuleb pigem süveneda mõlematpidi, vokaalselt on ta väga raske ja n-ö mõtlemisele ning kogu sisemisele teekonnale samamoodi," märkis Tristani osatäitja, ooperilaulja Mati Turi.

Teose mastaapsus annab lavastaja sõnul võimaluse jälgida aegluubis peategelaste hingeelu ning minna süvitsi inimelu põhilistes küsimustes, nagu armastus ja surm.

"Wagneri puhul on inimestele väga oluline, on et see ei ole raske, ei ole depressiivne. Ta on küll pikem kui tavapärased ooperid, aga see annab inimesele võimaluse lasta oma meeled valla. Ta ei pea seal midagi mõtlema. Ta peab iseennast usaldama, et see muusika jõuab sinuni," nentis Joost.