Mind huvitab budismist pärit sansaara-nimeline ajalooteooria, et mida see sõdade kohta ütleb. Kas sõjad jäävadki paratamatult korduma?

See käib olemas olemisega kaasas. Aga siin meenub ka üks väga tore lugu, mida dalai-laama isiklikult mulle rääkis, et ta küsis Inglismaa kuninganna emalt, kui too oli üle 90-aastane, et kas maailm on teie eluaja jooksul paremaks muutunud. Kuninganna ema jäi tükiks ajaks mõtlema, vaatas üles ja ütles, et noh, vist ikka on. Seda on ka Buddha öelnud, et ka siis, kui inimesed pühendavad terved elud vaimsetele otsingutele, siis tuhandete elude jooksul me ehk jõuame kusagile.

Te enne intervjuu algust ütlesite mulle, et inimene peab ennast arendama, et inimesel on selline kohustus. Mida sellega mõtlete?

Olen ikka ja jälle rääkinud sellest, et kellelgi pole õigust olla rumal. Väga moes on öelda, mida peab ja mida ei pea, aga midagi ometi peab küll: inimene on kohustatud ennast arendama, sest kõik halb siin maailmas tuleb lõppkokkuvõttes rumalusest. Kas või sellest rumalusest, et ei saada aru, et me ise oleme rakud organismis, mille nimi on inimkond. Kui me hävitame või kahjustame neid rakke, siis me hävitame ju iseennast. Kahjuks Putin ei saa sellest aru ja Kirill ei saa aru. Tegelikult me ju hävitame iseennast. Me hävitame seda olendit, mille nimi on inimkond.

Kas budistil üldse sobib relva haarata?

Vajaduse korral kindlasti. See kuulub n-ö erandlike olukordade hulka. Kui Venemaa tungiks Eestile kallale, siis ma aitaks nii palju, kui saab, igal juhul. Siinkohal tuleb toriseda Euroopa äraspidisusega, et Euroopas on kuidagi väga alla ja ära tambitud mehelikkus. Ma ei räägi, et mees ei võiks ja ei peaks lapsi hoidma, muidugi peab. See on ka väga tore ja hea. Aga kui on ikka tõsine olukord, mida me näeme Ukrainas, siis seal sõdivad eeskätt mehised mehed. Mehiseid mehi on kahjuks meie kultuuriruumis viimastel aegadel kuidagi alla surutud. Ma ei räägi seda, et kalduda tuleks teise äärmusesse, aga praegu on moes see, et mehed on nutused, liigpehmod ja lödid. Arukas tasakaal puudub.

Kas dalai-laama on mehine mees?

Absoluutselt. Muide, ka Buddha kuulus kšatria kasti, kšatriad on valitsejad ja sõjamehed. Kui buda sündis, siis suur ennustaja ütles ta isale, et temast saab kas suur valitseja ja väejuht või maailma vabastaja. Muide see, mida peetakse budistlikuks muusikaks – näiteks Tiibetis, kus on võimsad pasunad ja trummid, üsna heavy-laadne kolin, oli algselt hoopis India sõjaväljamuusika, et musti vägesid heidutada. Sel ei ole Tiibetiga muud pistmist.

Aga dalai laama on muidugi väga mehine inimene. Olen ainus, kes kõiki tema Eesti visiite korraldanud ja temaga üle 30 aasta tuttav, tema käepigistuski on mehine.

Dalai-laama trenni teeb?

Muidugi. Jõusaalis ta ei käi, aga muidugi ta tõuseb vara, kusagil kella nelja paiku ja siis on tal mitmetunnised mõtlused. Mul oli au tunda ka üht tõelist märtrit, kelle nimi oli Džohhar Dudajev. Tema tõusis ka igal hommikul väga vara ja tegi mitu tundi igal hommikul kung-fu'd.

Ja miks ma ütlen, et tõeline märter, meil oli huvitav seos. Käisime tema ja Linnart Mälliga kohtumas dalai-laamaga Moskvas ja pärast kohtumist tulime Eesti esindusse. Sattusime Džohariga seal laua taga rääkima, Džohar pani ootamatult teleka mängima ja Jeltsin oli seal parasjagu pajatamas, käis Gorbatšovi ja Jeltsini madin veel. Mäletan, et ütlesin, et ehk lähevad asjalood ikkagi heas suunas, et Jeltsin olla demokraatiameelne. Tema ütles, et ei, selle mehega tulevad veel suured jamad. Aga miks ma sellest üldse praegu räägin – meie vestlus lõppes sellega, et ta ütles, et peab minema Tšetšeenia presidendiks. Et vastasel korral partokraatia ja maffia ühinevad ja röövivad riigi paljaks. Ta ütles juba siis, et ta teab, et ta tapetakse ära. Aga et vanematekogu otsustas ja ta peab selle enda peale võtma. Selline uskumatu mehisus.

Milline on Teie arvates Venemaal olnud religiooni roll? Tundub, et Vene õigeusu kirikul on toimuvas selge kaassüü?

Tundub, et siiani pole päriselt mõistetud, et Vene õigeusu kirik on eeskätt Vene riigi käepikendus, mitte religioosne instants. Üks mu paremaid sõpru Moskvas, jätan julgeolekukaalutlustel tema nime nimetamata, kes on olnud vene kirikumuusika juhte, õpetanud Zagorski kloostris, mis on Venemaa kõige tähtsam klooster. Tuli Putini ajastu alguses sealt mustas masenduses ära, öeldes, et see on kohutav, mis seal toimub. Milline valskus, usukauge rahaahnus, KGB-iitlus ja silmakirjalikkus seal vohab. Vene õigeusu kirik ei ole religioosne organisatsioon, vaid ta ongi poliitiliste ettevõtmiste tugiorganisatsioon, n-ö jälgede segamiseks. Sellega seoses pean ütlema, et üks meie väga tuntud poliitik tegi minu arvates lausa kuriteo sellega, et lasi ehitada Lasnamäele veel ühe vene õigeusu kiriku. On ju selge, et seal aetakse meie Eesti riigi ja riikluse vastast joont. See on vene luureasutustele hea platsdarm meie vastu ja vääriks palju laiemat ning teravamat tähelepanu, kui seni tavaks. Eks seda poliitikat aetakse domineerivalt teistes vene õigeusu instantsides samuti.

Kui elujõuline budism üldse Eestis praegu on? Palju Teie teate Eestis n-ö praktiseerivaid budiste.

Mul on au olla Eesti budismi instituudi direktor ja Eesti akadeemilise orientaalseltsi auliige. Aga sõna "praktiseerima" ei ole hea, eesti keeles on parem sõna "harjutama". Arstid "praktiseerivad". Aga minu arvates on pea kõik eestlased budismimeelsed, sest budismis on oluline eeskätt asjadest ja nähtustest arusaamine, mitte uskumine ning see sarnaneb nii talupoja tarkuse, kui teadusliku mõtlemisega. Neid, kes end budistideks peavad on ehk paarisaja ringis, kuid nii nagu maailmas kõigi asjadega – kvaliteet on ikka haruldane. Nii on ka selles osas vähe neid, kes asja tuuma tabavad. Budismi tuum pole kindlasti rituaalid ja kummarduste tegemine ega küünalde tossutamine. Ükskõik, kui palju sa Einsteini pildi ees ei kummarda, ega see sind tuumafüüsikas ikka targemaks tee. Nii on ka budismiga. Iseenesest on muidugi hea, kui sa austad õigeid inimesi ja väärindad seda, mida need inimesed on mõistnud. Suurem siht peaks aga olema teadvuse tasandist edasi jõuda.

Et see häälestab sind kuidagi väärtuslikult.

Jah, muidugi. Võib ka öelda, et budism on teadvuse muutmise õpetus. Õpetus, kuidas muuta oma teadvust. Selles mõttes ei ole ta religioon, et Jumala-teemat seal ei käsitleta. Budistlikus mõtteloos on küsimus, kas Jumal on üle mõistuse? Kui on üle mõistuse, siis ei saa tema kohta mitte midagi väita. Kui midagi väidetakse, siis pole ta üle mõistuse. Loogiline, ja tasub mõtlemist. Religiooni mõiste puhul mõeldakse meil üldiselt Lähis-ida õpetustest lähtuvat kontseptsiooni – kristlus, islam ja judaism, mille alus on see, et sina pead uskuma. Budismis on täpselt vastupidi. Buddha on öelnud: ärge uskuge minu sõnu ainult sellepärast, et mina olen nii öelnud, vaid proovige mõista. Rõhk on hoopis mõistmisel ja arusaamisel, aru saada püüdmisel.

Kunagi (2011) sai kutsutud ka Jaan Einasto dalai-laamaga kohtuma ja hiljem oli ta üllatunud, et huvitav, budism nagu sobib Eesti rahvale, et millest see võiks tulla ja ma vastasin, et see on ilmselt seotud meie kliimaga. Meie kliimaga selles mõttes, et talupojatarkus tähendab seda, et sa tead, millal on vaja vili mulda panna, sa tead, millal on vaja lõigata, mitte et sa usud, millal on vaja vili maha panna, et sa usud, et on vaja lõigata. Lühidalt, budistlik mõtteviis on väga sarnane meile omase talupojatarkusega. Sest siin kliimas kipuvad vaid usust lähtujad lihtsalt välja surema.

Eesti noorema põlve kultuuriintellektuaalide seas on ikkagi põlgust kogu eneseabi, olgu või budistliku eneseabi, vastu. Kiputakse esoteerikana lahterdama.

Eks sel maastikul ongi kirevaid tegelasi. Mäletan, et kunagi ühes saates isegi auväärne Jüri Kuuskemaa ütles midagi sellist, et "Sven Grünberg on muidu tore inimene, aga kahjuks krišnaiit". Hiljem ütlesin talle, et tegelikult krišnaiitlus on palju sarnasem kristlusele kui budismile ja et need on absoluutselt erinevad asjad. Kuna budismi tuntakse vähe, siis on igasuguseid jampsijaid. Neil on kerge ennast reklaamida, kuna asjatundjaid on väga vähe, kes lollusi ja lausharimatust paljastada jõuaks. Millegipärast peetakse seda, kui sa ei tunne näiteks Mozarti 40. sümfooniat kohe esimesest kahest noodist ära, harimatuseks. Aga kui keegi on mitmestki võimsast õpetusest täiesti puudutamata, siis seda peetakse normaalseks. Eks see ole laiemaltki euroatlantilises kultuuris üks suur hälve, mis ei taha kuidagi kaduda.

Soome filosoof Esa Saarinen on ka ju rääkinud sellest, et meil on läänes teadmisekramp. Et kui mul on raamat, siis selle konventsioonikohane lugemine peaks olema selline, et ma nüüd istun maha ja ma pean selle raamatu sisu omandama raamatu vormilises antuses, kaanest kaaneni, lehekülje numbrite järjekorras. Ja tõenäoliselt ei jää aega järelprotsessimiseks või -mõteluseks, sest eluaega on vähe ja raamatuid nii palju.

Kui juba lugemisest jutuks läks, siis arvan, et lugeda ei olegi vaja palju. Vaja on lugeda tarku raamatuid ja mitte ainult lugeda, vaid need läbi mõtestada. Siin on suur vahe. Tean ka inimesi, kes loevad hirmus palju. Ei ole vaja igasugust pahna pähe toppida, vaja on süüvida tarkadesse asjadesse, et meel selgineks. Tänapäevane pinda pidi libisev maailm on hädas sellega, et kõik ruttu-ruttu-ruttu-ruttu läbi, siis järgmine, jne. Tarka raamatut võib aga lugeda terve elu. Väga oluline ja huvitav on just suhestumine oluliste raamatutega. Kui oled teda lugenud aastakümneid, siis sinu suhe raamatuga muutub ajas oluliselt. Sa hakkad hoopis teisi nüansse ja rõhke hindama ning mõistma. Sa näed, et see, mis võib-olla eile oli oluline, ei ole seda enam täna. Eks liigne ärevus elurongist mahajäämise vältimiseks sunnib ka selles osas tihti rööprähklemisse uppuma. Muide, Buddha on ühes suutras öelnud niimoodi, kus ta kirjeldab tarka, et tark on tarmukas jne, kuid mitte liiga toimekas.

Toimekusele surub sageli mingi ebatäiuslikkuse-ärevus, et ma ei suuda tulla mingitesse olukordadesse kohale või oma ellu kohale ja hakkan olukordi või elusaatust kuidagi parandama või kujundama veidi ärevalt.

Me elame ebatäiuslikkuse maailmas, ja selles peitubki võti. Tegeliku rahunemise võti, et kõike ei jõua, ei saa. See aitab rahuneda, keskenduda, sest tegelikult, kui meie maailmas on n-ö häid ja halbu uudiseid, siis suhteliselt hea uudis on see, et praegu elame ühe eluga läbi mitu elu. Kui mõelda praegusele ajale, siis see informatsioon maailma kohta, mis meile teatavaks saab, seda on määratult rohkem kui varem. Me teame kogu maailma elust väga palju. Võib-olla tunti mingisuguseid taimi paremini, aga see globaalpilt, milline on inimkond ja kus me üldse oleme omadega, eks ole see praeguse aja võimalus. Iseasi on see, kui palju osatakse eristada, mis on oluline teave ja mis mitte.

Aga vaba aeg on see, mille hind meie maailmas, kus informatsiooni pressib igast vuugivahest sisse, kogu aeg tõuseb. Et näha, kus me oleme ja kuidas me üldse oleme, selleks peab eemalduma. Mäletan nii hästi aega, kui sai aastaid järjest filme tehtud, ninast veri tilkus, ööd ja päevad. Ja siis mäletan, kuidas ma ühel hommikul ärkasin, silmi polnud veel avanud ... ja mõtlesin, et huvitav, kas on suvi või talv. Kui sa nii hullult süüvid, fokusseerid ühele tegevusele nii kitsalt, et sa enam ei taju, kus sa oled, mis sa oled või mis maailmast üldse saanud on, siis mõistsin, et vahepeal tuleb võtta aeg maha, minna metsa, kulgeda, sõita seenele.

Mida te läänemaisest vanaduse-kartusest arvate. Mida üldse tähendab vanadus?

Euroatlantilises kultuuris me näeme seda, et kardetakse vanadust – kõik see ilukirurgia ja noorusehullus. Vahepeal oli ka Eestis nii, et ainult noored, noored, noored. Kui ma olin ise noor ja tegin bändi ning seda ja teist, siis ma enamjaolt otsisin endast vanemaid ja targemaid, kellega suhelda. Ma ei suhelnud eriti endavanustega ja muide, ida erinevates õpetustes pidevalt rõhutatakse, et ei ole vaja suhelda rumalatega. Et otsitagu vähemalt endasuguseid või endast targemaid ja kui ei leita, siis mindagu üksi. Seda on rõhutanud ka teised õpetused. Konfuntsianismis on see väga tugevalt esil ja teistes õpetustes ka. Aga mis nüüd vanadusse puutub, siis see on teema, mis on budismis samuti väga tähtsal kohal. Šāntideva ütleb, et mindagu surnuaedadesse ... ja India surnuaiad nägid ikka jubedad välja, seal olid laibahunnikud ja ta soovitas vaadelda ning mõtiskleda elu kaduvuse üle. Näiteks Tiibetis on ka selline traditsioon nagu õhku matmise traditsioon, kus kallis kadunuke lõpuks tükeldatakse ja raisakotkad viivad kadunukese jäänused lendu.

Mis selliste laibavaatluste eesmärk on, mida see peaks andma?

Eesmärk on näha, et me pole siin igavesed ja mõista, et me peame siit ilmast ükskord igal juhul ka kaduma. Lühidalt – panna elule adekvaatne diagnoos, kuidas asjalood tegelikult on. Läänemaailm on väga paljuski nagu jaanalind, kes peidab pea mitmete elunähtuste puhul lihtsalt liiva alla, tahtmata näha maailma sellisena nagu ta on. Rootsis kui ka mujal, kui toimub maasse matmine, siis kaetakse muld kinni vaipadega. Selleks, et jumala pärast keegi ei näeks seda, kuidas kallis kadunuke maasse lahkub. Vastupidi, selle peale on vaja tihti mõelda. See ei tähenda, et peaks olema permanentselt morbiidne meeleolu, aga ka mitte jaanalinnu mäng. Muidugi ei saa see arusaamine olla lõpuni objektiivne, igal juhul säilib subjektiivsuse moment, aga see säilib juba kas või sellepärast, et me elame ebatäiuslikus maailmas. Ka seda tuleb teadvustada ning endale ette andestada. Nüüd, kui jõuame tagasi jälle selle harjutamise juurde, siis iga asi muutub harjutades kergemaks. Mida vanemaks inimene saab, seda enam nende teemadega tuleb ka tegeleda ja ma olen pannud tähele, et kusagil üle-viiekümneselt tekib inimestel reaalsem taju oma surelikkusest, et nad peavad siit ilmast ikkagi ühel hetkel lahkuma.

Kas see surmakartus, igasuguste iluoperatsioonide ja Botoxi ajastu on ka üks põhjus, miks me oleme ka Vene praeguse julmuse ees läänes kuidagi halvatud? Miski justkui surub meid alla või me mängime natukene nagu surnut, lootuses, et surm meid ei näe.

Hirm on põhiliselt teadmatus. Eks Venemaa mängibki näiteks tuumasõjast rääkides sellele, et lööme kartma ja hakkame kenasti nende sõna kuulama ja vajaduse korral ka sitsima. Kahjuks on neil selles osas olnud edu, kuna kaasamängijad on olnud kanapimedad Schröderid, Merkelid ja Macronid. Õnneks on viimastel aegadel siiski muutused toimumas. Selleks on vaja eeskätt mehisust ja julgust, mitte alalhoidlikku, feminiinset pehmust, nutuseid patsifiste ja ostetavaid riigijuhte, vaid just mehist väge, mida on meil aastaid alla surutud. Kui minu jutt tundub kellelegi ehk ootamatult jõuline, siis meenutan, et Mahatma Gandhi vägivallatu võitluse idee alus oli see, et ta teatas brittidele: teid on siin 100 000, meid aga 300 miljonit. Jah, sellise proportsiooniga võib endale patsifismi lubada küll, vastupidiste proportsioonide korral aga kaoksid väikerahvad, nagu meiegi, igavikku.

Lääne liigne järeleandlikus, aga ka laus rumalus jõhkardite suhtes paistab veel ka täna sellest, et ikka veel ei saada aru – pole üldse vaja Putinile helistada. Siiski, lõpuks ometi on hakatud aru saama, et sel korral on vaja lihtsalt toorest jõudu, et maailma terroriseeriv kurjategija peatada.

Aga tagasi ajatute vaimumaailma asjade juurde. Budismi teine nimetus on kesktee õpetus, mis tähendab sisuliselt optimaalse tee leidmist. Kõiksuguste elu nähtustega suhestumisel peaks proovima leida optimaalset lahendust. Samas tuleb aru saada, mis on oluline ja mis mitte. Näiteks, mis on hariduse omandamises tähtis? Arvan, et kõige alus on luua hea, positiivne meeleseisund. Aastaid tagasi tuli mu kallis tütreke harfitunnist ja seletas, kui toredalt harfiõpetaja esimeses tunnis rääkis, et alt tuleb kuningas, ülevalt tuleb kuninganna ja kuidas nad kokku saavad ja kokku häälestuvad. Kõik algab ikkagi sellest seemnest.

Kas Teie looming on Teid mingil hetkel ära lõhkunud kuidagi seest, et olete pidanud ennast uuesti kokku panema?

Elu on raske, aga kunstniku roll selles on näidata ka teed, väljapääsu ja muidugi lahendusi. Sa ei tohi kunstnikuna suruda inimesi nurka. Sa ei tohi kallata inimestele kraesse oma ööpotti. Kunstnikul on pigem rohkem piiranguid, kui lubatavusi. On suur vastutus. Mitte aga piiramatud õigused. Jah, eeskätt vastutus, sest sa mõjutad ju teisi. Ja see pole ükskõik millises suunas.

Kas Lars von Trieri filme olete vaadanud, kas tema on see n-ö potitühjendaja?

Mõningal määral, aga on piiripealseid nähtusi, päris mustvalgeid lahendusi on harva. Eks inimene võngub kaua tõusmis- ja langemisväe vahel. Võngub, vahepeal saab rohkem aru, siis jälle ei saa aru, siis jälle nagu midagi koidab. Millest see sõltub? Palju sõltub sellest, kas pingutatakse selleks, et teadvus selgineks, mitte et meel oleks segane. Ka loomingus püüan edasi anda seda, et jah, elu on kannatus, kuid siin on ka omad võimalused ja ilu. Kannatustel on põhjus, järelikult on võimalik sellest vabaneda, ja vabanemisele viib kaheksaosaline tee: õige vaade, õige kavatsus, õige jutt, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige järelemõtlemine ja õige keskendumine.

Kirjutate Kim Ki-Duki postuumselt ilmuvale filmile muusikat. Kuidas see töö Teieni jõudis?

See on omamoodi kummaline lugu sellest, kuidas aastaid tagasi, kui nägin filmi "Kevad, suvi, sügis, talv ja taas kevad" siis oli see mulle suur elamus ja ma pean seda filmi tänini üheks paremaks filmiks, mis kunagi tehtud. Vaatasime seda veel ka budismi instituudis ja selle filmiga seoses ma mõtlesin, et küll oleks uhke olnud just sellele filmile muusikat kirjutada. Läks mitmeid aastaid ja otsisin midagi Youtube'ist ja üllatusega vaatan, et ongi sellele filmile keegi minu "Milarepa" plaadimuusika alla tõmmanud? No mitte tervele filmile, aga oli seal lõiguti ja vaatasin, et väga hästi sobib. Mulle meeldis. Meil on siin Eestis produtsent Artur Veeber, kes on olnud aastaid Kim Ki-dukiga seotud ja mingil hetkel tuli temaga see jutuks ja ta ütles, et ta oli näidanud ka Kimile neid lõike.

Ja siis nad olidki Tallinnas – kahjuks ma temaga siis ei kohtunud – ja olid vaadanud ära Veiko Õunpuu "Viimased", kus on minu muusika. Talle oli see meeldinud. Muide, Õunpuul ja Kim Ki-dukil on üsna mitmeid sarnaseid jooni. Ütleme, et Veiko tunneb ka budismi vastu kõrgendatud huvi.

Asjalood arenesid niimoodi, et me pidime hakkamagi Kim Ki-dukiga tegema koos tema uut filmi, "Pilved, vihm, lumi ja udu" , mille sünopsis mulle saadeti. Aga ta käis Peterburi filmifestivalil ja läbi sõites Riia jäi nii raskelt koroonasse ning suri. Möödus umbes aasta, mille järel pöörduti uuesti, et ta viimane film, mille pealkiri on "A Call of God" vajab samuti muusikat. See on muidugi väga huvitava süžeega, kõrgklassi kuuluv lugu ... ja on mul praegu töölaual.

Läänes oleme harjunud mõtlema loojatest kui kannatajatest, nende ego on sageli suurem, kui nad ise on ja neile on ka lubatud rohkem kui lihtsurelikule. Kas Teie budistlik vaatlejakogemus ka sellist loojakäsitlust heaks kiidab?

Tahaks öelda, et kõik on väga tore ja hea, aga paraku näen ma vastupidist pilti, kus kunstnikud pigem trambivad jalgu ja räägivad, kuidas neid keegi ei mõista. Kuidagi ei taheta rääkida sellest, et kunstnik hoopis vastutab oma tegude eest. Ja see kõikelubatavus, et kunstnikule on kõik lubatud – arvan täpselt vastupidi. Kunstnik ei tohi kõike teha. Kunstnik vastutab oma tegude eest, eriti kui tema kunst puudutab väga paljusid inimesi. Kui sa näiteks naabrinaisele luuletust loed, siis võib-olla ei ole asi nii hull. Aga kui su luule puudutab paljusid inimesi, siis see, mida suuremat publikut see puudutab, seda suurem on tegelikult vastutus, mida sa teed ja kuidas sa teed. Nii et parandagem meelt!

Kuidas ikkagi mahub ühiskonda võitluslikkus niimoodi, et võitlus ise ei muutu vihaplatvormiks? Kas dalai-laama peab võitlust oma riigi eest?

Jah, peab. Aga jällegi, kellega tema tegelikult võitlust peab, on eeskätt halvad meeleseisundid, mis inimesi valitsevad. Samuti seesama sansaara toimimise mehhanism. See maatriks, kus me elame. Kui olend jõuab budasuseni ehk kõrgtasemeni, siis tal on võimalus väljuda sellest mõttetute sündide-surmade ahelast. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem saan aru sellest imelisest võimalusest. Kuidas on võimalik sellest programmist, milles me elame, targemaks saada? Vaat see on see imede ime.

Umbes nagu peategelase Neoga juhtub vendade Wachowskite ulmefilmis "Matrix"?

Selle filmisarja esimene osa on tõesti oluline film, mis kukkus imekombel väga hea välja. Teine ja kolmas osa on kahjuks enamjaolt kommertslik jamps. Aga esimest seeriat olen oma tudengitega ka mitmetel kordadel analüüsinud. Seal on näiteks kõrghoonete katustelt alla hüppamised, mis on laen unenäo-joogast. Unenäo-joogas, muudetakse unes toimuv niivõrd realistlikuks, et sa elad seda läbi nagu reaalsust. Unes sul ei ole ihu, aga kui su teadvus on piisavalt selge, siis sa tajud näiteks teatud mateeriaid eri viisil kummalisel kombel ikkagi. Kivi on ühtemoodi ja klaas on teistsugune jne ... Samas budism naerab välja kõiksugused imed ja imeteod. Näiteks Buddha olevat öelnud, kui nägi meest vee peal kõndimas, et nii palju vaeva ja nii väike vili. Imetegude eksponeerimine eksitab nägijaid, sest eesmärk pole imetegude tegemine, vaid teadvuse selginemine ja vabanemine.

Kuidas enesekehtestamine üldse budismiga kokku läheb. Ja rahvuslus?

Väikerahvastel on rahvuslus eluliselt vajalik, et üldse ellu jääda. Suurrahvastel kipub rahvuslus enamjaolt šovinismiks minema. Seetõttu pean ka ennast rahvuslaseks. Muide, olen mõistnud, et ka dalai-laama on üllatus-üllatus, samuti rahvuslane, kuigi on 400 miljoni inimese jaoks suur Õpetaja. Olen väga sellega nõus, et Eestis peaks eestlus palju enam ennast kehtestama. Täiesti lubamatu on see mäng, mida Vene pool Eestis mängib, et nemad on kangesti solvunud. Vastupidi, eestlased on siin solvatud pool. Andestus on ülim, aga andestada tuleb ainult neile, kes kahetsevad oma kuritegusid. Aga Venemaa ja venelased on ainult oma kuritegusid mitte ainult õigustanud, vaid lausa heroiseerinud, mis on absoluutselt lubamatu. Loodan väga, et me ennast lõpuks kehtestama hakkame ja putinistidest mittekodanikke hulgakaupa riigist välja saatma hakkame.

Eesti riike kui seesama meie Eesti riik maailmas rohkem ei ole. Siin on eesti keel ja siin peaks olema vaid eesti meel. Nii et jutt sellest, et meil on siin kaks kogukonda, on minu jaoks pehmelt öeldes imelik. Jah, on ka vene diasporaa, kes peab käituma siin tsiviliseeritult, sest nad on siin meie okupatsiooni tulemusel. Enne Ukraina sõda olid küsitlused Venemaal, et kuidas hinnatakse teisi riike ja üllatus oli see, et Eestit hinnati üsna kõrgelt. Arvan, et mitte vaatamata sellele, et me pronkssõduri ära viisime, vaid just sellepärast, et me viisime pronkssõduri ära. Ja meid eestlasi hinnatakse kõrgelt, et me julgesime seda teha. Siinkohal kummardus neile, kes seda tegid ja ootan, et ka kõik teised samalaadsed monumendid leiaksid koha seal, kus vaja.

Kuidas Eesti poliitkultuuri hinnata? Kas dalai-laamaga suheldes ja budismi-asja ajades olete endast mõelnud kui diplomaadist või poliitikust?

Inimene on poliitik. Isegi see on poliitiline otsus, kas ostad lapsele limonaadi või mitte. Poliitika on sfäär, milles kõik inimesed osalevad. Dalai-laama on ju ka poliitik. Mahatma Gandhi oli poliitik. Isegi prükkarid, kes jagavad, et see prügikast on minu oma ja see on sinu. Muide, kunagi käisin Rotary klubiga kohtumas ja seal on ju teatavasti jõukad inimesed. Ütlesin neile muuhulgas, et huvitav on see, et maailma vaimu sfääri on kõige enam rikastanud need, keda me täna nimetaks prükkariteks. Jeesus ja Buddha olid ju tänapäevases mõttes prükkarid – ilma kindla töö ja elukohata ning väga vaesed. Aga mitte vaesus ise pole eesmärk, vaid see, et sa vabastad ennast tohutust hulgast probleemidest ja pühendud kõige olulisemale. Õnn peitub mitte selles, et sul on palju, vaid selles, et sa ei himusta ega vaja enam midagi. Šāntideva on väga hästi öelnud, et varandus on kõige kestvam mõttetus, sest muret valmistab nii tema kogumine, talletamine kui ka kaotamine.

Aga poliitikasse on mind kutsutud küll korduvalt. Ära olen ma öelnud vaid seetõttu, et kui midagi teed, püüa seda teha nii hästi, kui suudad. See tähendaks aga seda, et peaksin kogu oma väe sel juhul poliitikasse panema ja olema seal ka otsustaja. Niisama käetõstjaks minna pole mõtet, sest mul on teisi väljakutseid. Aga nõu oleksin ma oma riigi kodanikuna alati valmis jagama. Kutsuge vaid.

Kas see ei ole siiski juba selline mõõdutundetu poliitiku-määratlus? Kas võiksite tuua mõne eeskuju riigimehelikust Eesti poliitikust?

Arvan, et ei ole. Mida kõrgemal sa poliitikas oled, seda vähem sa saad öelda seda, mida sa tegelikult mõtled. Selline valskuses elamine on muidugi raske. Rääkimine või rääkimata jätmine on aga kurnav, sest vale valiku puhul võivad järgneda juhitamatud protsessid, mis võivad kahjustada isegi maailmakorda. Aga Eesti poliitikuist nimetaksin Mart Laari, kes omal ajal väga palju suutis ära teha. Kunagi arutasime president Kaljulaidiga, et ilmselt kõige raskem väljakutse ongi selle tajumine ja mõistmine, et sa enam ei ole mitte see inimene, kelleks sa iseennast pead, vaid et sa muutud kõrgel kohal ka institutsiooniks ja sellega on raske kohaneda. Meenus, et ka Paul McCarthy on öelnud, et alguses me olime need poisid, kes me arvasime ennast olevat, aga ühel hetkel me taipasime, et me oleme ka need, kelleks meid peetakse. Kõrgel olijatega ei olda aga enamasti rahul. Selle kohta on budismis öeldud, et kellegagi ei olda rahul, isegi võitjatega ei olda rahul, alati leidub kritiseerijaid ja vastaseid. Ja miks see nii on? Väga lihtne põhjus jälle: me elame ebatäiuslikkuse maailmas.

Kas Teie elu jooksul on olnud hetki, kus Teid ajab ärevaks, et inimesed pole Teiega rahul või peavad Teid kellekski teiseks, kui see, kelleks ise tahaksite end pidada? On teil üldse selliseid hetki esinenud?

Palju. Mu loometee alguses sai mulle isegi teatud määral saatuslikuks see, et ma olin liiga tuntud ja liiga hinnatud. See tekitas 70. aastatel akadeemilistes muusikaringkondades suurt vastumeelsust. Mind ju sõna otseses mõttes üritati hävitada. Aga see ei õnnestunud suurel määral tänu "Hukkunud alpinisti hotellile", see oli liiga liiga suur pähkel. Loodeti, et küll ta kunagi kuskil kõrtsis ennast vaikselt surnuks joob, aga paraku nii ei läinud. Mul oli ka häid toetajaid, aga oli ka neid, kes südamest vihkasid mitte ainult minu mõju, vaid kogu elektroonikat ja veel eriti seda mõju, mis mul oli tolleaegsetele noortele.

Möödunud sügisel oli meil heliloojate liidu koosolek, mis algas metsakalmistult. Ilus päikseloojang oli ja sattusin ka selle inimese haua juurde, kes siis konservatooriumi eksamil astus mulle umbes 15 sentimeetri kaugusele, kähises vihast ja ütles, et ma teen kõik, et teid hävitada, sest tegin muusikat, mis oli tema arvates täiesti lubamatu. Kirjutan hetkel ka raamatut ja üks peatükk algabki sellest, et see vihane inimene astus mulle ebaloomulikult lähedale ja ...

See oli siis justkui mingi veider koolikiusamise juhtum, kus Teid sinna kooli ei lastudki?

Tol ajal puudus üldse selline mõiste nagu koolikiusamine. Õppejõud võisid nelja silma all su n-ö täiesti maa sisse tampida ja mitte midagi ei olnud teha. See oli terror. Aga tagasi veel sinna metsakalmistule ... ma seisin selle inimese hauakivi ees ja tundsin suurt rõõmu selle üle, et minu südames ei olnud tema vastu mitte mingit viha. Miks seda ei ole ja mis aitab vihast üle saada, on mõistmine, et probleem ei ole see niivõrd see inimene, kuivõrd viha ise, mida keegi kannab. Lõpuks jõuame jälle selleni, et kellelgi pole õigust olla rumal.

Õnneks viis elu mind kokku Linnart Mälliga, kelle juures oli mul au õppida budismi üle kolmekümne aasta. Ja see oli päris õppimine nagu vanal heal ajal, kus meistri juures õpiti n-ö ööpäevaringselt. Mul on olnud üliõnnelik elu, mil olen saanud koos olla ja sügavamaltki vestelda paljude maailma tippu kuuluvate, eriliste inimestega nii muusika, filmi, teaduse, kirjanduse, teatri, kui ka religiooni vallast, kuni planeet Maa kodanikuni nr 1, dalai-laamani välja. Olen mõelnud, et kui meid külastaksid tulnukad, siis võiks dalai-laama delegatsiooni eesotsas esindada meie planeeti sel kohtumisel kõige paremini.