Kõige tähtsam oli Raivo Trassi loomingus Eesti. Emakeeles kirjutatud näitemängud ning nende avastamine ja lavastamine - see oli tema kirg ja kutsumus. Tema tuum ja üdi.

Kõige uuem algupärand, Trassi viimseks jäänud lavastus, Urmas Lennuki metsavennalugu "Ai, velled", esietendus Pikavere vanas vallamajas alles paar päeva tagasi. Pole jõudnud veel nähagi.

Ja muidugi Eesti kirjandusklassikal põhinevad lavastused, eesotsas Tammsaarega. Lugesin kokku, et Tammsaare lavastusi on Raivo Trassil olnud tubli tosin. Vargamäe, Tammsaare muuseum Albu vallas on olnud Trassile lavastajana kui kodupaik. Hingepaik.

See roll, mille kaudu ma tõeliselt avastasin ainulise ja vaimustava näitleja Raivo Trassi, on ka tingimata Tammsaarelt. See on Ott "Tõe ja õiguse" V osas, Voldemar Panso lavastuses "Inimene ja inimene" (Draamateater, 1972). Oma krutskitega, aga salajas hellema hingega, kui välja näitas. Kavala sarmiga. Trassi näitlejasarmis välgatab selline ainuline, hella ja tsipake traagilise varjundiga kavalus. Milleski kangesti Oru Pearu hingelaadi meenutav.

VAT teatris mängiti Andrus Kivirähki näitemängu "Karin ja Pearu". Aare Toikka lavastas selle kümme aastat tagasi juba ja õnneks on sellest ka kuuldemäng tehtud. Raivo Trass oli ehtne Pearu. Veart kirikukellade piu-pau ja Krõõda vurisev vokk – kuis need kõlavad uneleva nukruse ja helge luulemeelega Raivo Trassi hääles…

Ja nüüdsest meie, mahajääjate meeles. Suure kurbusega. Aga veel suurema tänutundega.