Arvustus. "Siberi haiku" leiab ka suurimast lootusetusest lootust

"Siberi haiku" Autor/allikas: ERR

Uus raamat
"Siberi haiku"
Autorid Jurga Vile ja Lina Itagaki
Tõlkinud Tiina Kattel
Kirjastus Draakon & Kuu
240 lk.

Taas üks tõlkekoomiks, mille üle rõõmu tunda! Eestis läheb koomiksite ja graafiliste romaanide osas olukord üha paremaks, meil on nii enda autoreid kui ka kirjastusi, kes julgevad selle riski võtta, et siinsele üsna kitsale koomiksipublikule rõõmu pakkuda. Lisaks tasub veel topeltrõõmu tunda selle üle, et meieni on jõudnud tükike leedu väärtkirjandust, mille tõlkeid tuleb samuti siinsetest raamatupoodidest tikutulega taga otsida. Ja isegi tikutulega otsides ei pruugi leida, sest valik on tõesti ahtake.

Suuresti on "Siberi haiku" teos, mille võinuks vabalt kirjutada ka mõni eesti autor: läbi lapse silmade jutustatakse meile ühe perekonnaga (õigemini küll kogu küla!) Siberisse küüditamise ja lõpuks ka pääsemise lugu. Teemad ja motiivid, mis teosest ikka ja jälle läbi käivad, on eestlastele samuti igiomased, need traagikad on meie ajaloolisse mällu igaveseks salvestatud, seega piisaks vaid peategelase Algiukase ümbernimetamisest näiteks Mardiks või Priiduks ning meil oleks tõupuhas eesti lugu.

Kuigi meil pole Eestist samalaadset koomiksit kõrvale panna, siis võime tegelikult võrrelda "Siberi haikut" mõneti Martti Helde 2014. aasta filmiga "Risttuules". Helde lugu on küll selgelt tumedamates toonides ning lootust sealt just liiga palju läbi ei paista, kuid loojutustuse poolest on nad väga sarnased. Mõlemad maalivad laiema pildi läbi pisikeste, kohati isegi juhuslike hetkede: lugeja ning vaatajana mõistad, et midagi jääb alati ütlemata, et need pildikesed on hektilised ega asetu tihti narratiivsele joonele. Kuid kas tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust, lahutatuna oma lähedastest, ongi ajal enam mingit väärtust?

Usun, et sellele küsimusele ongi suuresti kaks vastust ning "Risttuules" ja "Siberi haiku" seisavad selle koha pealt vastaspooltel. Kui "Risttuules" paneb tõepoolest aja seisma, elu käib edasi kuskil mujal, mitte Siberis, siis Jurga Vile ja Lina Itagaki näitavad, et lapsed elasid peaaegu samamoodi edasi. "Siberi haiku" ei ürita taandada lapsi kuidagi eluvõõrasteks või naiivseteks, pigem vastupidi: just lapsed on raamatus need, kes tajuvad väga hästi seda trööstitut reaalsust, kuid nad ehitavad sinna ümber fantaasiamaailma, mis ei lase koledustel välja paista. See elurõõm – lootus suurimas lootusetuses – nakkab seepeale ka täiskasvanutele ning ootamine, kannatamine, talumine on kohe palju kergem.

Ka "Siberi haiku" visuaalne maailm on särtsakas ja elav: kui võrdluseks näiteks legendaarne koonduslaagri-koomiks "Maus" on mustvalge esteetika tõttu rusuv ja tume, siis Vile ja Itagaki ei hoia hetkekski värvidega tagasi, andes seeläbi edasi lapselikku elurõõmu ja uudishimu. Sama motiivi on edukalt välja mänginud näiteks ka Sean Bakeri "Florida projekt" ja Katrin Maimiku "Mia ja Liki", kus keeruline sündmustik on paigutatud omamoodi vahukommimaailma, keset omamoodi kevad-suvist plahvatust, kontrastest värvide virvarri. "Siberi haiku" mängib koloriidiga väga peenelt, see on omamoodi indikaator, kuhu suunas teose – täpsemalt selle peategelaste – emotsioonid parasjagu kalduvad.

Jurga Vile ja Lina Itagaki "Siberi haiku" läheb julgelt parimate graafiliste romaanide ritta, mis ei räägi oma lugu mitte lihtsalt visuaalses keeles, vaid autorid oskavad ühendada teksti ja pildi, sulatada need üheks ning voolava sulgede tehakse selliseid koomiksi-poognaid, mis poleks tavapärase teksti puhul lihtsalt võimalikud. Soovitav on aga teos kiirelt, ühe hingetõmbega alla neelata: suur tegelaskond võib pikema lugemispausi korral lihtsalt ära segamini minna, õnneks haarab teos mõne leheküljega endasse ega tahagi päriselt enam lahti lasta.

Ja te küsite, mis teost on Siberil ja haikul? Jaapan jookseb teosest punase niidina läbi, see on omamoodi unelm või unistus, mis aitab neil inimeste reaalsusest võitu saata. Haiku on imekaunis metafoor olukorrale, kus sult on kõik ära röövitud: sa võtad selle vähese, mis sulle alles on jäetud, ning vormid selle kolmerealiseks poeesiaks, see kasvab mõneti suuremaks kui elu. Lootus lootusetuses, nagu juba varem mainitud sai. See on idee, mille tahaks linnutiivul saata ka meist vaid tuhande kilomeetri kaugusel sõja käes kannatavatele ukrainlastele...

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: