X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Maarja Ojamaa. Inimkond 2.0 – aheneva maailma arhitektoonika

Mis on ühist humanitaarteadustel, kunstil ja teismeliste tüdrukute sotsiaalmeedia profiilidel? Neist kõigist võib leida uusi mudeleid, mis aitavad liikuda individualismi ja suletud süsteemide juurest koostoimimise ja dialoogiliste tervikute poole.
Mis on ühist humanitaarteadustel, kunstil ja teismeliste tüdrukute sotsiaalmeedia profiilidel? Neist kõigist võib leida uusi mudeleid, mis aitavad liikuda individualismi ja suletud süsteemide juurest koostoimimise ja dialoogiliste tervikute poole. Autor/allikas: Dylan Michilsen

Mis on ühist humanitaarteadustel, kunstil ja teismeliste tüdrukute sotsiaalmeedia profiilidel? Neist kõigist võib leida uusi mudeleid, mis aitavad liikuda individualismi ja suletud süsteemide juurest koostoimimise ja dialoogiliste tervikute poole. Need on mudelid, mida on hädasti tarvis ellujäämiseks üha kuumeneval planeedil, kirjutab Maarja Ojamaa Müürilehes.

Miks on nii, et kohtame sõna "inimkond" eeskätt aruteludes ohtude teemal, nagu tuumasõda, pandeemiad või kliima soojenemine? Väljaspool kriisi kipuvad koostoimimise mudelid aga eeldama erinevuste tasalülitamist, mida ei saa pikas plaanis realistlikuks pidada. Praegune üleilmne olukord ei ole enam lahendatav mõne nutika võttega, mis võimaldaks seejärel tavapärase elukorralduse juurde tagasi pöörduda. Vajame uusi harjumusi, et saada hakkama nähtusega, mille ilminguteks on elurikkuse kadu, inimrühmadevahelise ebavõrdsuse süvenemine ja prekariaadi kasv, elamiskõlbliku ruumi ahenemine nii linnades kui ka maapiirkonnas, põgenikelained, haiguspuhangud. Selleks et kujuneda saaksid uued harjumused, on meie-tundel vaja üleilmset mõõdet.

Selle meie-tunde ühed olulisimad komponendid on vastutuse tajumine ja valmisolek panustada koosluse heaolusse isikliku heaolu arvelt. Näiteks tundub elementaarne maksta makse, et pidada nende toel üleval riigi tervishoiu- ja julgeolekusüsteeme, isegi kui isiklikult kirurgide ja politseinike teenuseid regulaarselt ei tarbi. Teeme seda meie riigi heaolu tagamiseks. Bangladeshi õmblusvabrikute lapstööjõu või palmiõlitööstuse tõttu elupaiku kaotavate orangutanide heaolu ei tundu aga särgi või magustoidu ostjale enam "minu" ega "meie" vastutusala. Mu kodukandis toimunud RMK KAH-aladega seotud aruteludest jäi mulle meelde, kuidas üldse ei läinud peale argumendid, mis paigutasid siinsed raied üleilmse metsatustumise konteksti. Küll aga olid paremini mõistetavad raievastased väited stiilis "kohalik rahvas on harjunud sellise (metsase) vaatega teedel jalutama". Esimene on kellegi "nende" mure, teine meie oma. Miks on nii, et meie tegevuse ja valikute tagajärgede tunnetuslikud piirid on nende tegelike piiridega väga suures nihkes?

Kirjelduskeelte nappus

Üheks põhjuseks on asjaolu, et peamine kanal, mille vahendusel maailm meieni jõuab – uudismeedia –, on ehitatud üles vastandamise loogikale. Peavoolu ajakirjanduse tuumväärtuseks on konflikt, selle horisont on rahvuslik või kildkondlik ja rütm ööpäevaringne. Selles raamis ei saagi kogu inimkonna mastaabis aeglaselt arenev aktiivsus pildile pääseda. Kui keegi kellelegi ei vastandu, keegi kedagi ei võida ega kellelegi alla ei vannu, siis sellest ei sünni uudislugu. Hoolimata üleilmset suhtlust ja infootsingut võimaldava digitehnoloogia laialdasest kättesaadavusest baseerub meie inimkonna mudel endiselt nägemusel eraldiseisvatest ja enda huvidest lähtuvatest rühmadest. Olgu kohalike institutsioonide, riikide või globaalsete korporatsioonide tasandil – me kaardistame end konkurentidena.

Loogikale toetudes on muidugi selge, et "mina" eeldab "mittemina" ja "meie" eeldab "neid". Kuna neid kategooriaid luuakse ennekõike keele vahenditega, on ootuspärased emakeeltel ja rahvuskultuuridel põhinevad eristused. Ilmtingimatu ei ole aga mittemina ja mittemeie kirjeldamine negatiivsena ning meievahelise piiri samastamine rindejoonega, mitte tõlkeks, dialoogiks või sümbioosiks sobiliku paigana. Modernistlikus kultuuris on see aga harjumuspärane praktika.

Kummatigi on selge, et sellel planeedil ellujäämiseks vajame tõsiseltvõetavat mudelit või suurt narratiivi, kus "meie" võrduks iga inimesega maailmas. Veelgi enam, tegelikult ei peaks see "meie" hõlmama üksnes inimesi, vaid kõiki Maal elavaid liike. Kui inimestest rääkides tunduks meile loomuvastane arusaam, et ta on minu oma, järelikult võin teha temaga seda, mis tundub parasjagu meeldiv ja/või kasulik, siis maa ja teistest liikidest kaasmaalaste kontekstis on see igapäevane praktika. Meil lihtsalt napib alternatiivseid kirjeldusviise ja mõttemalle, mille puhul maa ei oleks tarbekaup, mida jõukamad meist saavad tükikaupa omandada. Kui mõelda sellele, kuidas õhk ja toit sõltuvad maast, või pärandipaikade ning maaga seotud töödele ja rituaalidele, siis võiks ju olla klaar, et oleme ise osa temast ja tema meist. Ühesõnaga tuleks otsida uusi viise planeedi ja selle elanike kirjeldamiseks ning asendada "ressursid", "kaup", "omand", "sõltumatus" ja "võistlemine" oma sõnavaras sagedamini mõistetega, mille tuumaks on suhete loomine ja arendamine.

Viimaste kümnendite kliimakommunikatsiooni kogemus on osutanud, et faktid ja andmed ei räägi iseenda eest ega suuna inimest oma harjumusi muutma. Meie valikuid juhivad kultuur, väärtused, tähendused. Kust leida mudeleid, mis meid suunaksid? Humanitaarteadustest, kunstidest ja teismeliste tüdrukute sotsiaalmeedia profiilidelt.

Viljakas möödarääkimine

Raamatus "On the Digital Semiosphere: Culture, Media and Science for the Anthropocene", mis ilmub peatselt ka eestikeelsena, väidame kaasautorite John Hartley ja Indrek Ibrusega, et sobiliku mudeli pakkus juba 1984. aastal välja Juri Lotman. Tema semiosfääri kontseptsioon sai inspiratsiooni Vladimir Vernadski bio- ja noosfääri käsitlusest. Kui viimaste puhul on tegemist aineliste sfääridega, siis semiosfäär ehk tähendusloome ruum on abstraktne. Ilma sellise abstraktse keskkonnata ei ole aga suhtlemine ega tähenduse tekkimine võimalik. Semiootika vaates on see täiesti loogiline, sest ükski märk ei tähista midagi väljaspool märgisüsteemi. Selleks et tõlgendada ühe või teise märgi tähendust, peame tundma märgisüsteemi, kuhu see kuulub. Sellest mudelist tulenevalt on võimalik mõista üksikut üksnes lähtuvalt üldisest, osakest lähtuvalt tervikust. Ja mitte vastupidi.

Kui nägin ühel tänavusel märtsipäeval aknast välja vaadates maja ees viimsetele lumeriismetele veetud tohutu suurt Z-tähte, käis mul hetkeks seest jõnks läbi. Minu viieaastasel Zorroks kehastunud pojal, kes selle autor oli, pole Vene armee sümboolikast aga aimugi. See ei kuulu tema semiosfääri. See päriseluline klišee näitlikustab kujukalt, et semiootiline ruum ehk tähendussüsteem on semiootilise üksikobjekti ehk märgi olemasolu eeldus, mitte tagajärg. Märk hakkab toimima või õigemini saab märgina olemas olla vaid kindlas süsteemis – väljaspool seda võib see tähistada midagi muud või üldse mitte midagi. 

Lihtsustatult öeldes ei tuleks lotmanlikus arusaamas käsitleda inimmaailmas toimuva selgitamiseks analüütilise miinimumi või elementaarosakesena mitte üksikut märki, vaid tervet märgisüsteemide süsteemi, kogu inimkonna kultuuri. See on vastupidine koolifüüsikast tuttavale maailmapildile, milles on harjumuspärane ja tulemuslik selgitada keerulist lihtsa kaudu, dünaamilist staatilise kaudu, ainete ehitumist aatomite liitumisega. Isereguleeruvad komplekssüsteemid, nagu kultuur, toimivad aga teisel põhimõttel, mille puhul keskkonna omadused selgitavad selles paiknevate osade omadusi ja kus paljusus on primaarne, mitte vastupidi. See, kumma paradigma kaudu me ümbritsevale maailmale läheneme, muudab seega põhimõtteliselt seda, mida me maailma kohta üldse teada saame, millisena maailm võib meile paista.

Niisiis võimaldab semiosfääri mudel kirjeldada ühtaegu inimkultuuri kui tervikut ja selle tohutut sisemist mitmekesisust. Ühtlasi rõhutab see süsteemi jätkusuutliku toimimise tagamisel dialoogide fundamentaalsust. Sealjuures on oluline, et kuivõrd inimrühmadel on maailma kohta mõnevõrra erinev teadmine ning varieeruvad teadmiste hankimise viisid ja vahendid, esineb dialoogis alati nii mõistmist kui ka mittemõistmist. Aga just mittemõistmine osutub uute tähenduste loomisel viljakaks. Selle näidete hulka kuulub nii lõbu, mis sünnib telefonimängu lõpus välja öeldu võrdlemises esialgsega, kui ka eri märgisüsteeme lõimivad kultuurinähtused, nagu klassitsism või K-pop. Laiemas plaanis võib viljaka mittemõistmise võtmes käsitleda näiteks kunstiteose vastuvõttu, mille käigus igaüks loob oma tõlgenduse.

Seega ei ole arusaamatud väärtus- ja tähendussüsteemid inimkultuuri jätkusuutliku arengu vaates kunagi probleem, vaid lahendus. Ainsaks eelduseks jääb teatav eetiline ühismõõde, sellesama inimkonna jätkusuutliku toimimise tähtsaks pidamine. Seetõttu ongi oluline pakkuda eri inimrühmadele dialoogipaiku nii vahetult linna- või laiemalt avalikus ruumis kui ka vahendatud kujul näiteks veebis. Just seal toimub tõeliselt üleilmse inimkäsitluse kultiveerimine. Nüüdisaegne veebiruum on ajaloos pretsedenditu tihedusega semiosfääride kohtumispaik. Sellest tulenevalt on maailm muutunud ühelt poolt väiksemaks, kuid teisalt kombineeruvad sealsamas pidevalt ka uued kooslused, mis maailma uuesti avardavad. Mõned neist võtavad suuna perifeeriast tuuma poole. Üheks selliseks grupiks on teismelised tüdrukud.

Uue inimkonnakäsitluse suunamudijad

Esimesed kolm, aga kaugelt mitte ainsad neist, on muidugi Greta ThunbergMalala Yousafzai ja X (Emma) González. Tegutsedes oma miljonite jälgijate ja järgijatega ühel viisil ja ühel ajal geograafiliselt eri punktides ning peegeldades tehtut digitaalses semiosfääris (eriti Instagramis), vormivad nad ühist üleilmset meie-tunnet. Kui nende väljapoole suunatud süsteemikriitika võib olla vägagi raevukas, siis sisesfääri suhtlust kannavad märgatavalt pehmema tooniga vastastikuse usalduse toitmine ning avatus. See saab selgemaks, kui kõrvutada neid teise olulise üleilmse ulatusega sotsiaalmeedia kogukonnaga, kus kasutatakse samuti väga loovalt digitaalseid eneseloome vahendeid, ehk vandenõuteoreetikutega.

Viimaste enesekirjeldused on rajatud pea alati teise/nende vaenamisele ning grupisisese kuuluvuse signaliseerimine rõhub "meie" ja "nende" vahelise piiri väljasulgevale toimele ja vankumatule püsimisele. Noored aktivistid on keskendunud aga just "meie" välispiiri avardamisele ühe haavatava või kannatava inimrühma kaupa. Nii immutatakse oma enesekirjeldustesse nende rühmadega seonduvaid sümbolelemente, olgu nendeks siis vikerkaarevärvid Greta plakatil või BLMi ruut Malala seinal. Teise olulise erisusena kaardistavad vandenõuteoreetikud maailma käputäie jõudude võitlusväljana, kus toimuv allub lineaarsele põhjuslikkusele ning "tema/nende" halvad kavatsused sillutavad otseteed halbadele oludele (vaktsiinidega kiibistamine, 5G-mastidega kiiritamine jne). Selle kõrval juhib Greta kõige laiemalt mõistetavas keeles tähelepanu just maailma komplekssusele ja keskkonnateemade vastastikustele suhetele paljude teiste globaalsete valukohtadega, nagu tüdrukute õigus kooliharidusele, COVID-19 vaktsiinide kättesaadavus vaestes riikides, LGBT+ võrdne kohtlemine, solidaarsus inimestega, kes kannatavad sõdade, ebademokraatlike olude või neokolonialistlike arendusprojektide tõttu. Hästi saab selgeks, kui oluline on kliimaprobleemide vaatepunktist see, et kõigil meist oleksid võrdsed õigused ja inimväärne lähtepositsioon. Samuti see, kuidas väärtuste ja tähenduste sfäär on esimene, millest alustada, kui soovime mõjutada seda, mis toimub teistes globaalsetes süsteemides, nagu geo- ja biosfäär. Teemade välja avarus ja komplekssus eristabki noori aktiviste näiteks feministide kogukondadest, kelle sõnumit ja missiooni näevad need noored muidugi osana enda omast.

Fotode kõrval pakub Instagram kollektiivseks enesekirjelduseks veel üht olulist vahendit, nimelt teemaviiteid, mida ei kasutata õigupoolest sageli mitte ühekaupa, vaid pilvedena. Noor statistik Christoph Herrmann Halle-Wittenbergi Martin Lutheri ülikoolist on masinanalüüsinud koos kolleegidega teemaviiteid, mis esinevad koos viitega #fridaysforfuture, ning tuvastanud nende puhul rea temaatilisi kategooriaid1. Lisaks ootuspärastele teemadele, mille hulka kuuluvad plasti- ja julmusevaba tarbimine, tervis (sh teadlikkus nii vähivormidest kui ka koroonameetmetest), globaalseid probleeme ja inimlikku õiglustunnet puudutavad sündmused jne, leiame sealt ka kunstiga seotu. Viimased viitavad näiteks muuseumidele, tänavakunsti asukohtadele, kunstnike nimedele ja konkreetsetele kunstiprojektidele, kusjuures kõik neist ei tegele otseselt kestlikkuse teemadega.

Kultuurisemiootika vaatepunktist võiks aga sedagi pidada ootuspäraseks. Nimelt on Lotman kirjeldanud kahte peamist omavahel komplementaarset vahendit maailma mudeldamiseks. Need ongi teadus ja kunst. Sellega seonduvalt võiks tõsta lõpetuseks esile ühe seni vähe väärtustatud teguri inimkonna jätkusuutlikuma koostoimimise mudeli loomisel. Selleks on humanitaarhariduse positsioon koolides. Kirjandus-, kunsti- ja muusikatundides on vähe valemeid, mille saab täiesti selgeks õppida. Nende ainete tuumaks on ühe ja sama maailma kirjeldamine väga erinevates keeltes ja väga erinevatest perspektiividest, kusjuures ükski neist pole kõige õigem ega kõige täpsem. Kunstiteose kaudu maailma mõtestades luuakse iga kord ka justkui uus maailm, mida kellelgi ei õnnestu ainult enda omaks pidada ja kuhu võime sukelduda üksnes selleks, et seejärel erksama mõtte ja suurema südamega jälle pinnale tulla. Nii saabki võimalikuks, et me pole enam see, mida omame, vaid see, mida mõistame. Ja selles üksteise toetamine on meile vastastikku kasulik.

1 Herrmann, C.; Rhein, S.; Dorsch, I. 2022. #fridaysforfuture – What does Instagram tell us about a social movement? – Journal of Information Science, 01.02.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: