Netflixi märulipõnevik "The Gray Man" püüab kangesti olla suve suurim ja võimsaim märulifilm, kuid sel õnnestub silma paista vaid oma paisutatud eelarve ja peibutavate osatäitjate poolest.

"The Gray Man" on Russo vendade küüniline maailmarändurist rahapump, mille ainus funktsioon on käivitada järgesid tootev frantsiis. Seda Russod kui ühe aasta parima filmi, "Kõik, kõikjal ja korraga" ("Everywhere All at Once") kaasprodutsendid ei häbene ka hiljutises intervjuus tunnistada¹. Nad kirjeldavad "The Gray Mani" kui "ärikeskset sisu", tuues selle vastandiks "isiklikumad projektid". Ja see paistab ka tulemusest välja.

Selle klišeesid täis süžeega filmi põhiprobleem seisneb suutmatuses luua endale põnevat stilistilist ja temaatilist tuuma. "The Gray Manil" puudub iseloom. Nii üritab film laenata kõigelt, kõikjalt ja korraga. Mark Greaney romaanil põhinevast ning Joe Russo, Christopher Markuse ja Stephen McFeely ("Narnia kroonikad" filmiseeria, Kapten Ameerika triloogia, "Tasujad: Igaviku sõda", "Tasujad: Lõppmäng") kirjutatud "The Gray Manist" suudab tuvastada jälgi nii bondilikest spiooniintriigidest, bourne'ilikest tempokatest tagaajamistest, johnwickilikust märulikoregraafiast, michaelbaylikust droonilennutamisest ning isegi marvellikust CGI-üleküllusest märulistseenides. Seda kõike lahjalt, maitsetult ja stiilivaeselt.

Kuigi filmi tempo on seejuures kiire, ei haara vaimuvaene lugu kuidagi kaasa. Filmi peategelane on CIA agendiks värvatud vang, kelle koodinimeks on saanud CIA Sierra eriprogrammi järgi Sierra 6. Ryan Goslingu kehastatud Sierra 6 on muidugi sünge lapsepõlve traumaga halastamatu, aga selge moraalse kompassiga tegelane, keda saadab tuimalt cool väljenduslaad ning vaimukalt mõeldud, ent tülgastavalt mõjuvad one-liner'id.

Ta on hallidel aladel eksisteeriv identiteedita mees, kes on vahetanud vangla teist laadi vabadusetuse vastu. Järjekordsel tapmismissioonil avastab ta aga, et ta ülemustel ei pruugi olla kõige õilsamad kavatsused. Sealt algab tagaajamine, kus üks pool püüab Sierra 6 käest kätte saada kompromiteerivat materjali kandvat mälupulka ning teine pool päästa väljapressimise eesmärgil röövitud süütut last. Mürglisse on kaasatud peategelast tabada püüdev psühhopaatne endine agent (Chris Evans), peategelase liitlaseks arenev agent Dani Miranda (Ana de Armas) ning hunnik teisi nimekaid näitlejaid, kes on kas kurja jõustruktuuri või kannatava agendi poolt.

Seega olemas on nii isiklik motiiv (tähtsa inimese päästmine) kui ka laiem intriig (vandenõuteooriatest inspireeruvad võimumängud), kuid need mõjuvad liiga tuttavalt ja etteaimatavalt, et mingit haaravust tekitada. Süžee ongi vaid viis sõidutada Goslingut ühest massiivsest ja jaburalt ülepingutatud märulistseenist järgmisesse. Kahjuks on need stseenid monteeritud segavalt kiireks, mis koos CGI-ga täidetud visuaaliga muudab märuli tuimestavaks ja ebaühtlaseks. Nende pompoossuses võib tuvastada Russode Marveli tausta, mis ei taha superkangelasfilmidest n-ö elulähedasema "The Gray Mani" tegevusraamistikuga eriti kokku sobituda.

Aga vähemalt osatäitjate kooslus on vinge? Nimede poolest küll, ent kui kõrvutada Ana de Armase rolle filmides "Blade Runner 2049", "Knives Out" ja "No Time to Die" antud filmiga, siis de Armase märulikangelase potentsiaal jääb täide viimata, kuna ta tegelaskuju arendus on kurvalt instrumentaalne. Ta esitus on siiski paeluvam kui Goslingu tuimalt stoiline või Evansi punnitavalt mänguline rollisooritus, kuna nende ümber ja vahele pikitud nurjuv huumor hakkab tegelaskujude isiksusi järk-järgult närima. Siin jääb puudu nii tegelaste arendusest stsenaariumitasandil kui ka Russode tööst näitlejatega.

Nii on tervikuna tulemus lahja ja ununeva sisufooniga, mis paneb kurvastama raisatud talendi ning ressursi üle.

¹ https://www.hollywoodreporter.com/movies/movie-features/anthony-and-joe-russo-the-gray-man-netflix-marvel-1235180430/