On veidi imelik, et kunagi pole tehtud suure-eelarvelist eluloofilmi maailma enim müünud sooloartistist Elvis Presleyst. Ta oli filmilik persoon ja elas huvitavat elu, mis oma tõusude ja mõõnadega sobiks suurepäraselt eluloofilmi süžeeks. Varasemast möödavaatamisest hoolimata on minu meelest üldse vähe režissööre, kes võiks paremini sobida portreteerima teemandisäralist keebikandjast rokikuningat kui Baz Luhrmann ("Moulin Rouge!", "Suur Gatsby" jt) oma hullumeelse ülespuhutud ja kõrgelennulise stiiliga.

Film algab nii, nagu võikski sellelt paarilt oodata: teemanditega ülepuistatud stuudiologole järgneb maniakaalne sissejuhatus. Kolonel Tom Parker (Tom Hanks), Elvise mänedžer. Ta kukub kokku! Kiire sõit haiglasse. Peadpööritav vaatemäng, kaamera keerleb ja väänleb, kui ta lendab läbi Las Vegase ja unenäoliste kasiinode. Karnevalid! Kattuvad hääed uudisteteadustajatelt ja Elvis laulmas. Elvis kukub kokku! Ekraan jaguneb. Elvis Elvise kõrval teise Elvise kõrval ümbritsetud karjuvatest fännidest. Meie narraator kolonel oma tuvastamatu aktsendiga tutvustamas noort Elvist (Austin Butler). Kiirkäik läbi Elvise lapsepõlve. Põrgatus kirikus värisemisest bluusivaimustuseni. Big Boy Crudup on siin. Koomiksistiilis animatsioon. Kulminatsiooniks pöördeline moment, mil kolonel näeb Elvist esimest korda laval. Paus, täis ootusärevat vaikust. Siis kuuleme esimest võimast nooti, Elvis hakkab jalgu ja puusi väristama. Noored naised publikus – justkui kurjast vaimust vaevatud – hakkavad hüsteeriliselt kiljuma.

On möödunud kakskümmend minutit. Üle kahe tunni on veel jäänud.

Film võistleb edukalt märulifilmidega lühima kaadripikkuse osas. Oleks aga ebamõistlik ja ohtlik, kui "Elvis" hoiaks nii kõrget energiataset läbi kogu filmi. Filmi edenedes hakkabki võhm otsa saama, ent sissepikitud Elvise-kontserdid annavad särtsu juurde. Sellele vaatamata jääb film tasasemaks ning alguse meeletu kõrgus ja kiirus on teravas kontrastis lõpu vagura ja aeglase meeleoluga.

Võimalik etteheide "sisutu ilutsemine" on libe tee, kuna heidab üle parda ühe olulise aspekti, mis puudutab filmikunsti tervikuna. Harva tehakse etteheidet "ilutu sisutsemine" sisutihedatele, visuaalselt vaoshoitud filmidele. Stiil võib ollagi sisu ja Luhrmanni puhul see sageli nii ongi. Siiski ei saa jätta märkimata, et sisust oleks tahtnud rohkem …

"Elvise" stiil võib olla pulbitsev ja noh, stiilne, kuid narratiiv on kahetsusväärselt lineaarne ja tavapärane. Episoodiliselt tutvustatakse Elvise elu, mis kohati mõjub lausa referaadina. Juhtus see, siis mõned aastad hiljem see, siis veel see jne. Fookus on jagatud Elvise ja koloneli vahel, kuid kummalisel kombel on vaatamata mõlema näitleja suurepärasele esitusele raske kummastki midagi tõelist ja sügavat teada saada. Elvis jääb filmikarakteriks ja ei muutu vaatajale lihast ja luust inimeseks. Film pakub teavet selle kohta, mida Elvis tegi, kuid räägib palju vähem sellest, miks ta midagi tegi.

Elvise elu mõnevõrra pealiskaudsele esitusele mängib kaasa filmi laialivalguv teemadering. Esitatakse paar huvitavat mõtet – näiteks kolonel ja Elvis kui saatana ja püha vaimu dihhotoomia – ent neid ei arendata edasi. Superkangelase paralleel tundub tugeva kandidaadina (seda mainitakse korduvalt filmi esimesel poolel), kuid ajaks, mil Elvis lõpuks oma ikoonilise Las Vegase kostüümi - teemantisäras ja uhke keebiga! – selga tõmbab, on teemaliin nähtavasti unustatud. Tekib kahtlus, kas film ise seda paralleeli üldse märkaski.

Isegi üks teema, millega film ennast rohkem sidus – rass – jääb vaid põgusaks sissevaateks. Luhrmann ei sulge silmi fakti ees, et Elvist on tugevalt mõjutanud mustade bluesimuusika. See film siiski ei kaevu autoriõigustega seotud eetiliste nüansside rägastikku, mis puudutavad folkmuusika suulist traditsiooni. Film tahab vaid, et teaksid, et Elvis ei varastanud mustade kogukonnalt pahatahtlikult. Tegelikult oli ta isegi sõber BB Kingiga!

Kergesti ununev film on hullem kui halb film ja Baz Luhrmanni töö on enamasti mällu sööbiv. "Elvis" pole sugugi halb ning sealt leiab arvestatava hulga väljapaistvaid momente. Neid momente tahaks kindlasti kunagi veel üle vaadata, ent ei tea, kas jätkuks energiat vaadata "Elvist" teistkordselt algusest lõpuni …